Muretu. Jo Nesbø

modellidel, tema nahk oli pärast suviseid pärastlõunaid tenniseväljakul ja küllap ka mõnda solaariumikülastust jätkuvalt pruun. Teisisõnu oli Rune Ivarsson mees, keda enamus peaks kenaks, ja nii kinnitas ta igati Harry teooriat välimuse ja andekuse seosest politseitöös. Kuid selle, mis Rune Ivarssonil jäi ande poolest vajaka, tegi tasa tema hea nina poliitika ja liidusobitamise peale prefektuuri sisehierarhias. Ivarssonil oli olemas loomulik enesekindlus, mida paljud pidasid ekslikult juhiomaduseks. See enesekindlus oli Ivarssoni puhul põhjustatud ainult ja üksnes sellest, et teda oli õnnistatud täieliku pimedusega iseenda võimete piiride suhtes, see omakorda pidi teda viima aina kõrgemale ja kõrgemale ning ühel päeval ka – otseselt või kaudselt – Harry ülemuseks. Harryl polnud iseenesest mingit põhjust pahandada, et keskpärased tegelased löödi ülespoole, uurimise juurest minema, aga Ivarssoni-suguste puhul oli olemas oht, et nood võisid endale kergesti ette kujutada, nagu võiksid nad vahele segada ja juhtida nende tööd, kes tegelikult uurimisest midagi jagasid.

      „Kas me jäime millestki ilma?” küsis Harry ja tõmbas sõrmega üle kassetiselgadele kleebitud väikeste käsitsi kirjutatud siltide.

      „Võib-olla mitte,” lausus Ivarsson. „Kui teid ei huvita just need pisiasjad, mis kriminaaljuhtumeid lahendavad.”

      Harry suutis vastu panna kiusatusele öelda, et ta polnud kohale läinud, sest varasem publik oli rääkinud, et tegu on ühe kiidulauluga, mille ainus eesmärk oli ümbritsevale maailmale teada anda, et pärast seda, kui tema, Ivarsson, asus rööviosakonda juhtima, on pangaröövide lahendamise protsent tõusnud 35-lt 50-le. Jättes muidugi mainimata, et ametisse asumine toimus koos osakonna töötajate arvu kahekordistamisega, uurimismeetoditega seotud volituste laiendamisega, ja et osakond sai ühekorraga lahti oma viletsaimast uurijast – Rune Ivarssonist.

      „Ma pean end mingil määral huvitatuks küll,” ütles Harry. „Niisiis räägi mulle, kuidas te selle lahendasite.” Harry tõmbas riiulist ühe kassetti ja luges valjusti sildilt: „20.11.94, Sparebanken NOR, Manglerud.”

      Ivarsson naeris. „Meeleldi. Vanal heal viisil. Nad vahetasid Alnabrul ühe prügimäe juures põgenemisautot ja panid põlema selle, mille maha jätsid. Aga auto ei põlenud täielikult ära. Me leidsime sealt ühe röövli kindad, mille sees oli DNA-jälg. Me sobitasime seda kurjategijatega, kellele meie eriuurijad olid eelnevalt videot vaadates viidanud, ja üks neist sobiski. Too idioot sai neli aastat, sest oli lakke tulistanud. Kas oli veel midagi, Hole?”

      „Mm.” Harry näppis kassetti käes. „Mis sorti DNA-jälg see oli?”

      „Ma ju ütlesin: sobiv DNA-jälg.” Ivarssoni vasak silmanurk tõmbles.

      „Tore, aga mis? Surnud nahk? Küüs? Veri?”

      „On see nii tähtis?” Ivarssoni hääl oli terav ja läbematu.

      Harry ütles iseendale, et ta suu kinni hoiaks. Et ta lõpetaks need Don Quijote-üritused. Ivarssoni-sugused ei õpi nagunii kunagi.

      „Võib-olla mitte,” kuulis Harry iseennast ütlemas. „Kui just ei olda huvitatud nendest pisiasjadest, mis kriminaaljuhtumeid lahendavad.”

      Ivarsson oli pilgu Harryle naelutanud. Helikindlas ruumis tundus vaikus lausa vastu kõrvu suruvat. Ivarsson avas suu, et midagi öelda.

      „Ihukarvad sõrmenukilt.”

      Mõlemad mehed pöörasid end Beate Lønni poole. Harry oli peaaegu unustanud, et naine seal viibis. Beate vaatas kord ühele, siis teisele otsa ja kordas peaaegu sosinal:

      „Ihukarvad sõrmenukilt. Sellised karvad sõrmede peal… kas nende kohta ei öelda…”

      Ivarsson köhatas: „See on õige küll, et tegemist oli karvaga. Aga see oli siiski – ilma et me peaksime asjasse süvenema – käeselja karv. Eks ole, Beate?” Vastust ootamata koputas ta nimetissõrmega kergelt oma laia käekella klaasile. „Aga nüüd pean ma minema. Nautige videot.”

      Samal hetkel, kui uks Ivarssoni taga pauguga kinni käis, napsas Beate Harry käest videokasseti ja järgmisel silmapilgul imes kassetimängija selle suminaga endasse.

      „Kaks karva,” ütles tüdruk. „Vasakus kindas. Sõrmenukilt. Ja prügimägi oli Karihaugenil, mitte Alnabrul. Aga neli aastat peab paika küll.”

      Harry vaatas talle hämmeldunult otsa. „Kas see polnud tükk aega enne sind?”

      Beate kehitas õlgu, samal ajal puldi play-nupule vajutades. „Tuleb vaid aruandeid lugeda.”

      „Mm,” ütles Harry ja silmitses naist külje pealt. Seejärel sättis ta end toolil paremini istuma. „Vaatame siis, kas see tegelane ka mõne sõrmekarva maha jättis.”

      Kassetimängija nagises vaikselt ja Beate kustutas tuled. Järgnenud silmapilgul, kui filmilinalt helendas neile veel vastu sinine pausikaader, hakkas Harry peas jooksma üks teine film. See oli lühike, kestis vaid paar sekundit, üks stseen, mis ujus Waterfronti, ühe Aker Bryggel asuva ammu kinni pandud klubi välklambivalguses. Harry ei teadnud siis veel tema nime – naeratavate pruunide silmadega naise nime, kes püüdis talle midagi üle muusika hüüda. Seal mängiti cowpunk’i. Green on Red. Jason and The Scorchers. Ta valas Jim Beami koola sisse ega hoolinud, mis naise nimi on. Kuid järgmisel õhtul oli see talle teada, kui nad voodil, mille üht otsa ilustas peata hobune, kõik köied vallandasid ja oma esikreisile asusid. Harry tundis kõhus eileõhtust soojust, kui ta naise häält telefonis oli kuulnud.

      Siis film vahetus.

      Vana mees oli asunud vaevalisele teele üle põranda leti poole, filmituna igal viiendal sekundil uuest kaameranurgast.

      „Thorkildsen TV2-st,” ütles Beate Lønn.

      „Ei, August Schultz,” ütles Harry.

      „Ma mõtlen töötlust,” lausus tüdruk. „See näeb välja nagu TV2 Thorkildseni kätetöö. Siit-sealt on mõned kümnendikud puudu…”

      „Puudu? Kuidas sa…”

      „Erinevad asjad. Jälgi tausta. Punane Mazda väljas tänaval oli pildi keskel kahes kaameras, kui pilt vahetus. Üks asi ei saa olla kahes kohas korraga.”

      „Tahad sa öelda, et keegi on linti näppinud?”

      „Ei-ei. Kõik, mis kuus kaamerat saalis ja üks väljas filmisid, jäädvustus ühele lindile. Originaallindil vahetub pilt välkkiirelt, nii et me näeme vaid värelust. Seepärast tuleb videot töödelda nii, et meieni jõuaksid pikemad seostatud lõigud. Tuleb ette, et kui meil endal ressurssi pole, siis kasutame telejaamade abi. Sellised teleinimesed nagu Thorkildsen petavad natuke ajakoodiga, et film näeks parem välja, mitte nii hakitud. Ma oletan, et ametineuroos.”

      „Ametineuroos,” kordas Harry. Talle torkas pähe, et see sõna tundus nii noore tüdruku jaoks veidralt vanamoodne. Või ei olnudki tüdruk nii noor, nagu Harry arvas? Temaga oli midagi juhtunud, kui tuli ära kustus, silueti liigutused olid pingevabamad, hääl kindlam.

      Pangaröövel sisenes saali ja hüüdis oma ingliskeelsed sõnad. Hääl kostis kauge ja summutatuna, nagu oleks see teki sisse mähitud.

      „Mis sa sellest arvad?” küsis Harry.

      „Norrakas. Ta räägib inglise keeles, et me ei tunneks ära murret, aktsenti ega tüüpilisi sõnu, mida võiksime varasemate röövidega seostada. Tal on libedast materjalist riided, millest ei pudene kiude, mida võiksime leida põgenemisautodest, peidukorteritest või tema juurest kodust.”

      „Mm. Veel midagi?”

      „Kõik riiete avaused on teibiga üle tõmmatud, et ühtegi DNAjälge maha ei jääks. Nagu juuksed ja higi. Näed, kuidas püksisääred on teibitud saabaste külge ja varrukad kinnaste külge. Ma oletan, et tal on kleeplint ümber terve pea ja kulmud vahaga kaetud.”

      „Seega professionaal?”

      Naine kehitas õlgu. „Kaheksakümmend protsenti pangaröövidest on planeeritud vähem kui nädala jagu ette ja teostajateks on isikud, kes on alkoholi või narkootikumide mõju all. See rööv on ettevalmistatud ja röövel tundub puhas.”

      „Kuidas