Muretu. Jo Nesbø

avastas ta, et Harry vasak kulm oli tõusnud üles peaaegu turris tuka alla. „Vabandust. Mõrvarelv.”

      „Tänan. Pole leitud.”

      Halvorsen istus oma poolele laua taha ja mekkis veidi kohvi. „Nii et lühidalt öeldes astus üks mees päise päeva ajal rahvast täis panka sisse, võttis kaks miljonit krooni ja tappis ühe naise ning jalutas seejärel minema mööda mitte küll rahvastatud, aga siiski tiheda liiklusega tänavat Norra pealinna südames, vaid mõnisada meetrit politseijaoskonnast. Ja meil, professionaalidena tasustatud ja kuninglikel politseijõududel, meil ei ole mitte kui midagi?”

      Harry noogutas aeglaselt. „Peaaegu. Meil on video.”

      „Mis on sul nüüdseks sekundi pealt peas, kui ma sind õigesti tunnen.”

      „Tjaa. Sekundikümnendiku, pakuksin ma.”

      „Ja ülekuulamisi tead ka enamjaolt peast?”

      „Ainult August Schultzi oma. Ta jutustas palju huvitavat sõjaajast. Vuristas ette terve rea rõivatootjatest konkurentide nimesid, nii-öelda head norrakad, kes olid osalenud sõjaajal tema perekonna vara konfiskeerimises. Ta teadis täpselt, millega nad tänasel päeval tegelevad. Aga see jäi tal märkamata, et kuskil oleks panka röövitud.”

      Ülejäänud kohvi jõid nad vaikides. Vihm krabistas vastu akent.

      „Selline elu sulle meeldib,” ütles Halvorsen korraga. „Istuda terve nädalavahetuse üksinduses ja kummitusi taga ajada.”

      Harry naeratas, kuid ei vastanud.

      „Ma arvasin, et sa oled eraklusega nüüd lõpu teinud, kui sul on perekondlikud kohustused ja puha.”

      Harry vaatas oma nooremale kolleegile hoiatavalt otsa. „Ma ei tea, kas seda võiks just niiviisi nimetada,” lausus ta aegamisi. „Me pole ju isegi elukaaslased.”

      „Ei, aga Rakelil on väike poeg ja see muudab asja, eks ole?”

      „Oleg,” ütles Harry ja veeretas end tooliga arhiivikapi juurde. „Nad sõitsid reedel Moskvasse.”

      „Või nii?”

      „Kohtuasi. Lapse isa tahab vanemaõigusi endale.”

      „Õige jah. Mis tüüp see selline üldse on?”

      „Noh.” Harry kohendas kohvimasina kohal rippuvat pilti, mis oli pisut vildakil. „Ta on üks professor, kellega Rakel seal töötades tuttavaks sai ja hiljem abiellus. Mees on pärit vanast pururikkast perekonnast, kellel on Rakeli sõnul palju poliitilist mõjuvõimu.”

      „Siis tunnevad nad ilmselt ka mõnda kohtunikku?”

      „Kindlasti, aga me usume, et kõik lõppeb hästi. Isa on peast täiesti hull ja seda teavad kõik. Nutikas, viletsate närvidega joodik, tead ju küll seda tüüpi.”

      „Ma arvan küll.”

      Harry vaatas järsku üles ja jõudis veel napilt näha, kuidas Halvorsen laia irve näolt pühkis.

      Terves majas oli üldteada, et Harryl oli alkoholiga probleeme. Alkoholism ei ole küll avaliku teenistuja puhul piisav põhjus, et teda ametist lahti lasta, kuid purjus peaga tööleilmumine annab selleks alust küll. Viimane kord, kui Harry murdus, tegid ülemiste korruste töötajad ettepaneku ta meeskonnast välja arvata, aga vägivallaosakonna juhataja, politseiülem Bjarne Møller võttis nagu alati Harry oma kaitsva tiiva alla ja tõi argumendina välja erilised asjaolud. Asjaolud olid sellised, et espressomasina kohal rippuval pildil olev tüdruk – Ellen Gjelten, Harry partner ja lähedane sõber – oli Akerselva jõe lähedal teerajal pesapallikurikaga surnuks pekstud. Harry oli pärast seda uuesti jalule saanud, ometi tegi üks haav endiselt valu. Eriti just seetõttu, et Harry meelest ei olnud juhtum veel lahendatud. Kui Harry ja Halvorsen leidsid tehnilisi asitõendeid neonats Sverre Olseni vastu, oli vaneminspektor Tom Waaler kärmelt Olseni juures kodus platsis, et mees arreteerida. Olsen oli aga Waaleri vastu tule avanud, too oli seejärel enesekaitseks mehe pihta tulistanud ja ta tapnud. Viimane pärines Waaleri aruandest ning sündmuskohalt leitu ega eriuurimisrühma töö ei viidanud millelegi muule. Teisest küljest jäi täpselt välja selgitamata Olseni mõrvamotiiv, kui välja arvata asjaolud, mis viitasid sellele, et Olsen oli olnud segatud illegaalsesse relvaärisse, mille tagajärjel oli Oslo viimaste aastate jooksul käsirelvadest üle ujutatud, ja et Ellen oli sellele jälile saanud. Kuid Olsen oli vaid jooksupoiss: neile, kes tegelikult asja taga seisid, ei olnud politsei veel jälile saanud.

      Elleni juhtumi kallal töötamise tõttu oli Harry pärast lühikest ülesastumist ülemisel korrusel järelevalveosakonnas taotlenud tagasisuunamist vägivallaosakonda. Nad olid rõõmsad, et Harryst lahti said. Ning Møller oli rõõmus, et ta kuuendale korrusele naasis.

      „Ma lähen viin selle siis üles rööviosakonda Ivarssoni kätte,” torises Harry ja lehvitas käes videokassetti. „Ta tahtis seda vaadata koos ühe uue imelapsega, kes talle tööle on tulnud.”

      „Oh? Kes see on?”

      „Üks tüdruk, kes lõpetas sel suvel politseikooli ja on kuuldavasti lahendanud kolm juhtumit pelgalt videosid vaadates.”

      „Jessas. Kenake?”

      Harry ohkas. „Te noored olete nii igavalt etteaimatavad. Ma loodan, et ta on andekas, muu mind ei huvita.”

      „Oled sa kindel, et ta on tüdruk?”

      „Härra ja proua Lønnil võis muidugi nalja nabani olla, kui nad oma pojale Beate nimeks panid.”

      „Mul on eelaimus, et ta on kena.”

      „Ma loodan, et mitte,” ütles Harry ja tõmbas harjumusest pea alla, kui kõige oma saja üheksakümne viie sentimeetriga uksest välja astus.

      „Oh-oh?”

      Vastuse sai ta juba koridorist. „Andekad politseinikud on inetud.”

      Esmapilgul ei pakkunud Beate Lønni välimus põhjust ei ühte- ega teistpidi arvamuseks. Ta ei olnud inetu, mõni oleks nimetanud teda isegi nuku moodi kauniks. Ilmselt just seetõttu, et tema puhul oli kõik nii pisike: nägu, nina, kõrvad, keha. Eelkõige oli ta kahvatu. Tema nahk ja juuksed olid nii värvitud, et Harry mõtted liikusid ühe naise laibale, kelle tema ja Ellen Bunnefjordi põhjast olid välja õngitsenud. Aga vastupidi kui laibaga oli Harryl tunne, et kui ta vaid hetkeks pilgu kõrvale pöörab, läheb tal meelest, milline Beate Lønn välja näeb. Beate Lønnil ei tundunud olevat midagi selle vastu, kui arvesse võtta, kuidas naine tervituseks oma nime pomises ja Harryl oma väikest higist käekest pigistada lasi, enne kui ta selle kiirelt tagasi tõmbas.

      „Hole siin on majas omamoodi legend, kas tead,” ütles politsei osakonnajuhataja Rune Ivarsson, kes seisis seljaga nende poole ja jahmerdas võtmekimbu kallal. Halli raudukse peale nende ees oli gooti tähtedega kirjutatud: House of Pain. Ja selle all: Koosolekuruum 508. „Kas pole nii, Hole?”

      Harry ei vastanud. Polnud põhjust kahelda, millist legendiseisust Ivarsson silmas pidas; ta polnud kunagi püüdnud varjata oma arvamust, et Harry Hole on terve politseiameti häbiplekk ja pidanuks juba ammu olema lahti lastud.

      Ivarsson sai lõpuks ukse lahti ja nad astusid sisse. House of Pain oli eriruum, kus rööviosakonna töötajad uurisid, töötlesid ja kopeerisid videoülesvõtteid. Ruumi keskel seisis suur laud ja eemal veel kolm töölauda, kuid mitte ühtegi akent. Seinu katsid riiul videokassettidega, tosina jagu märkmepabereid tagaotsitavate piltidega, ühel kitsamal seinal suur filmilina, Oslo linna kaart ja õnnestunud bandiidijahtidelt korjatud trofeed. Näiteks kaks ukse kõrval rippuvat mahalõigatud kampsunivarrukat, mille sees augud silmade ja suu jaoks. Peale selle sisustasid tuba arvutid, mustad teleriekraanid, VHS- ja DVD-mängijad ning hulk teisi masinaid, mille otstarbest Harryl polnud aimugi.

      „Mis vägivallaosakond videolindilt leidis?” küsis Ivarsson ja võttis toolil istet. Ta hääldas „vägivallaosakond” ülepingutatult pika ä-ga.

      „Üht-teist,” ütles Harry ja läks videokassettide riiuli juurde.

      „Üht-teist?”

      „Mitte just kuigi