Muretu. Jo Nesbø

tõttu jalad veidi harki. Telefon heliseb ja heliseb. Üks minut ja kaksteist sekundit. Teemantsõrmus sätendab, kui Stine käe pooleldi üles tõstab, nagu tahaks ta kellelegi hüvastijätuks lehvitada.

      Kell on täpselt 15.22.22, kui ta päästikule vajutab. Pauk on lühike ja tömp. Stine tool nihkub tahapoole, tema pea tantsiskleb kaela otsas nagu katkisel nukul. Siis kukub tool ümber. Kostab matsatus, kui naise pea käib vastu kirjutuslaua äärt, ja Harry seda enam ei näe. Ta ei näe enam ka Nordea uue pensionisäästu reklaami, mis on liimitud laua kohal oleva klaasi välisküljele, sest see on korraga punaseks värvunud. Harry kuuleb vaid telefoni, mis muudkui heliseb ja heliseb, vihaselt ja pealetungivalt. Röövel tõstab jalad üle laua ja jookseb keset põrandat seisva koti poole. Harryl tuleb otsustada. Röövel haarab koti. Harry otsustab. Tugeva nõksatusega tõuseb ta toolilt püsti. Kuus pikka sammu. Siis on ta kohal. Ja tõstab telefonitoru hargilt.

      „Räägi.”

      Järgneva pausi ajal kuuleb ta vaid elutoa telerist kostvaid politseisireene, naabri korteris mängivat Pakistani poplugu ja raskeid samme trepikojas, mis tunduvad kuuluvat proua Madsenile. Seejärel kuuldub telefonitoru teisest otsast mahedat naeru. See on naer kaugest minevikust. Mitte küll ajalises mõttes, aga ometi kauge. Nagu seitsekümmend protsenti Harry minevikust, mis aeg-ajalt naaseb ähmaste kuulduste või otseste väljamõeldistena. See oli aga lugu, mille tõelisust Harry võis kinnitada.

      „Kasutad sa ikka veel seda macho-repliiki, Harry?”

      „Anna?”

      „Jessas, sa avaldad lausa muljet.”

      Harry tundis, kuidas magus soojus kõhus laiali voolab, peaaegu nagu viski. Peaaegu. Peeglis nägi ta pilti, mille oli kinnitanud vastasseinale. Iseendast ja Søsist ühel ammusel suvepuhkusel Hvitstenil, kui nad veel väikesed olid. Nad naeratasid, nagu naeratavad lapsed, kes arvavad veel, et midagi halba ei saa juhtuda.

      „Ja millega sina pühapäeva õhtul tegeled, Harry?”

      „Noh.” Harry kuulis, kuidas tema hääl üritas automaatselt naise oma jäljendada. Pisut liiga madal ja pisut liiga aeglane. Aga see polnud see, mida ta tahtis. Mitte praegu. Ta köhatas ja leidis natuke neutraalsema tooni: „Sellesamaga, millega enamik inimesi.”

      „Ja see on?”

      „Vaatan videot.”

      3. PEATÜKK

      House of Pain

      „Vaatasid videot?”

      Katkine kontoritool käuksus protestiks, kui politseiametnik Halvorsen tahapoole nõjatus ja vaatas otsa endast üheksa aastat vanemale kolleegile, vaneminspektor Harry Holele, umbusklik ilme noorel, süütul näol.

      „Muidugi,” ütles Harry ja tõmbas nimetissõrme ja pöidlaga üle õhukese kottivajunud naha punaste silmade all.

      „Terve nädalavahetuse?”

      „Laupäeva ennelõunast pühapäeva õhtuni.”

      „Siis said sa vähemalt reede õhtul natuke puhata,” ütles Halvorsen.

      „Jah.” Harry tõmbas jakitaskust sinise kausta ja pani selle kirjutuslauale, mis seisis Halvorseni omaga vastamisi. „Ma lugesin ülekuulamiste aruandeid.”

      Teisest taskust tõmbas Harry välja kotikese French Coloniali kohvi. Tema ja Halvorsen töötasid ühes kabinetis, Grønlandi politseiprefektuuri kuuenda korruse punases tsoonis eelviimase ukse taga koridori lõpus, ja kahe kuu eest olid nad ostnud Rancilio Silvio espressomasina, mis seisis nüüd aukohal arhiivikapil, selle kohal rippus raamitud foto tüdrukust, kes istus, jalad kirjutuslauale visatud. Tema tedretähniline nägu oleks justkui püüdnud mingit grimassi ette manada, kuid naer sai temast enne võitu. Taustal paistsid samad kabinetiseinad, millel pilt rippus.

      „Kas sa teadsid, et kolm neljast politseinikust ei suuda õigesti kirjutada sõna „kahtlemata”?” ütles Harry ja riputas jaki varna. „Nad kirjutavad selle kahe t-ga või…”

      „Kahtlemata.”

      „Mida sa nädalavahetusel tegid?”

      „Reedel istusin Ameerika suursaadiku residentsi juures autos ühe anonüümse autopommiähvarduse tõttu, mille keegi lollpea oli telefoni teel teinud. Valehäire, loomulikult, aga praegusel ajal on nad ju nii piiri peale aetud, et pidime terve õhtu seal passima. Laupäeval üritasin jälle oma elu armastust leida. Pühapäeval tegin järelduse, et teda pole olemas. Mis ülekuulamised röövli kohta ütlesid?” Halvorsen mõõtis topeltfiltrisse kohvi.

      „Nada,” vastas Harry ja võttis kampsuni seljast. Selle all kandis ta tuhmhalli T-särki, mis kord oli olnud must ja millelt oli kiri „Violent Femmes” peaaegu kustunud. Ta vajus ohkega kontoritooli. „Keegi pole teatanud, et oleks tagaotsitavat pärast röövi panga lähedal näinud. Üks tüüp väljus Bogstadveienil teistel pool teed 7-Eleveni kioskist ja nägi röövijat mööda Industrigatat üles jooksmas. Mees märkas teda tänu kapuutsile. Panga välisseinal rippuv turvakaamera näitas, kuidas röövel möödus pealtnägijast 7-Eleveni juures seisva raudkonteineri ees. Ainus huvipakkuv fakt, mis ta oskas videolt nähtule lisada, on see, et ülevalpool Industrigatal käis röövel kaks korda paremalt kõnniteelt vasakule ja tagasi.”

      „Tüüp, kes ei suuda otsustada, kummal pool teed käia. Minu meelest on see kahtlemata igav.” Halvorsen asetas topeltfiltri masinakäppa. „Kahtlemata, ühe t-ga.”

      „Siis ei tea sa küll pangaröövidest kuigi palju, Halvorsen.”

      „Miks ma peakski? Meie ülesandeks on mõrvarite kinninabimine, Hedmargi omad hoolitsegu varaste eest.”

      „Hedmargi mehed?”

      „Kas sa pole tähele pannud, et rööviosakonnas ringi liikudes muud ei kuulegi kui „ää” ja „ikke” ja muud sellised sõnad ning villased kampsunid igal pool? Aga anna mõni vihje.”

      „Vihjeks on Victor.”

      „Koerapatrull?”

      „Ta on enamasti sündmuskohal üks esimestest ja seda teab ka kogenud pangaröövel. Hea koer suudab jälitada röövlit, kes käib jalgsi mööda linna, kui ta aga üle tänava läheb ja selle koha pealt autod mööda sõidavad, kaotab koer jälje.”

      „Ja siis?” Halvorsen vajutas kohvi filtrikäpas kinni ja pööras lõpuks käppa niiviisi, et kohv jäi pealt sile. Tema väitel eristas just see proffe amatööridest.

      „See tugevdab kahtlust, et tegemist on kogenud pangaröövliga. Ja ainuüksi see fakt võimaldab meil keskenduda märksa väiksemale hulgale inimestele, kui muidu oleksime pidanud. Rööviosakonna boss rääkis mulle, et …”

      „Ivarsson? Ma arvasin, et te pole erilised vestluskaaslased?”

      „Me ei olegi, ta rääkis uurimisrühmale, mille liige ma olen. Siis ta ütleski, et Oslos on tegelikult alla saja röövli. Neist viiskümmend on nii rumalad, pilves või vaimselt äraolevad, et nad saadakse peaaegu iga kord kätte. Pooled neist istuvad kinni, nii et nendega pole meil vaja tegeleda. Nelikümmend on enam-vähem tasemel töömehed, kes pääsevad terve nahaga, kui keegi neid planeerimise poole pealt aitab. Ja siis need kümme proffi, need, kes proovivad kätt rahatranspordi ja sularahakeskuste peal ja kelle tabamiseks on meil omajagu õnne vaja. Nende kümne puhul üritame kogu aeg jälgida, kus nad parasjagu on. Nende alibit kontrollitakse täna.” Harry heitis pilgu Silviole, mis seisis arhiivikapil ja puhises. „Ja peale selle rääkisin ma laupäeval Weberiga krimtehnilisest.”

      „Ma arvasin, et Weber on sellest kuust pensionil.”

      „Keegi oli valesti rehkendanud, ta läheb alles suvel.”

      Halvorsen naeris. „Siis on ta ilmselt veel vihasem kui tavaliselt?”

      „On küll, aga mitte sellepärast,” ütles Harry. „Tema ja ta mehed ei leidnud mitte kui midagi.”

      „Mitte midagi?”

      „Ei ainsamatki sõrmejälge. Ei ainsamatki juuksekarva. Isegi mitte riidekiudu. Ja jalajäljed