Ujuja I osa. Joakim Zander

Silmi nutitelefonilt pööramata murdis ta lepingu lohakalt kokku ja surus selle oma kulunud pintsaku põuetaskusse. Lõpuks pani ta ka nutitelefoni hoolikalt selle jaoks mõeldud väikesesse taskusse vöö küljes ja vaatas George’ile otsa.

      „Meil on ühe tõlke juures abi vaja,” ütles ta. „Alustame sellest.”

      August 1980

      Põhja-Virginia, USA

      Miski painab Susanit. Ma tean seda veel enne, kui ta suu lahti teeb. Selles pole midagi imelikku ega üleloomulikku. Aja jooksul olen õppinud lugema märke, nüansse, pilke, hirmunud lindude kombel alateadlikult liikuvaid või siis täiesti liikumatuid käsi. Ma tean peaaegu alati, mida inimesed kavatsevad ütelda. See on üks tuhandest võttest, mille najal ma elan. Aga kui ta räägib, siis ma ei kuula teda. Vaatan vaid tema halli kostüümi, blondeeritud juukseid ja vesiseid silmi. Näen läikima kulunud jakihõlmale igapäevase töölesõidu ajal tekkinud kohviplekke.

      Ta elab Beltsville’is, Greenbeltis, Glenn Dale’is. Ühes lõpututest eeslinnadest, kus me kõik elame. Ta sõidab Fordiga ja kõik, mida ta loeb, on rangelt salastatud. Nagu paljud meie hulgast, ei joo ka tema enam. Me joome kõik kas liiga palju või siis üldse mitte. Sõõrikud ja kohvilurr pühapäeviti metodistikirikus. Kiitvad sõnad koori kohta, mõttetud vestlused lasteaedadest, puhkusereisidest. Susan on nii tavaline. Täiesti tavaline ameeriklanna, umbes kolmekümne viie aastane, majalaenu ja iga kahe aasta tagant uue vastu vahetatava autoga. Kaks last, kelle jaoks nad mehega püüavad kolledži õppemaksu raha kokku kraapida. Aga see kõik on vaid üks osa raamistikust. Mäng mängus. Meie kõikide meelest on argipäev liiga aeglane, liiga maine. Mitte piisavalt oluline. Sest mängus on liiga vähe.

      Konditsioneer on nii põhja keeratud, et mul tuleb kananahk peale. Kõrvad kumisevad ikka veel plahvatusest ja igal kohutaval ööl näen und heledast valgusest, pinnapealsetest hingetõmmetest ja sinu salkus juustest. Ärkan higise ja metsikuna, lina ümber keha keerdunud, ja kaitsen end padjaga.

      „Kas nad olid mõlemad autos?” küsib naine ja istub minu tibatillukeses toas oleva ainsa lisatooli servale.

      Ma noogutan. Sunnin ennast talle silma vaatama, mitte kõhklema ega pilku ära pöörama.

      „Kohutav!” ütleb ta. „Kohutav! Tunnen sulle kaasa. Sellise töö ja elu hind on kõrge.”

      Ilme ei ole kaastundlik. Ta on sama neutraalne nagu ta auto, maja või halvastiistuv kostüüm. Keeran tooli ja vaatan välja parkimisplatsi poole, selle taga on hõre roheline puudesalu. Kiirtee lähedus on vaevu aimatav. Istume natuke aega vaikides. Laseme tolmukübemetel aknast sisse paistva hilissuvise päikese kiirtes keerelda. Aga ta ei tulnud siia üksnes kaastunnet avaldama.

      „Miks sa Pariisis välja ilmusid?” küsib ta lõpuks. „Miks sa ei läinud Damaskuse või Kairo saatkondadesse?”

      Ma kehitan õlgu, pööran pilgu tema poole tagasi, vaatan talle taas otse silma.

      „See oli esialgne plaan,” ütlen ma. „Laevaga Latakiast Larnacasse. Lennukiga Ateenasse, öine rong Pariisi. Mul oli pilet De Gaulle’ilt Dullesi lennuväljale, aga mõtlesin, et asjaolusid arvestades on parem endast Pariisis ette kanda.”

      „Pärast seda, mis juhtus … Kas poleks olnud parem plaanist loobuda? Kanda ette Damaskuses?” küsib ta.

      Tema hääl on leebe ja sõbralik. Pealtnäha on ta ikka veel siin, et kontrollida, kas minuga on kõik korras, ja väljendada oma kaastunnet. Kuid me mõlemad teame, et see on vaid pealispind. Alati on ka alltekst, tagamõte. Ja selle tagamõtte taga veel üks.

      „Ma seletasin seda aruandes,” ütlen ma. „Pomm oli mõeldud mulle. Tegutsesin eeskirjade kohaselt ja püsisin radari eest varjus, kuni tundsin end turvaliselt ega kartnud, et keegi hakkab saatkonna parkimisplatsil minu pihta märki laskma.”

      Ta nõjatub tahapoole. Trummeldab laulatussõrmusega ettevaatlikult tooli metallist käetoe vastu.

      Kõlks, kõlks, kõlks, kõlks, kõlks.

      Ainult see heli ja konditsioneeri undamine.

      „Sa ülehindad süürlasi ja nende liitlasi,” ütleb ta. „Autopomm Damaskuses on kõik, millega nad hakkama suudavad saada.”

      „Võib-olla,” vastan ma. „Aga nagu öeldud, tahtsin ma kindel olla.”

      Susan noogutab, lepib sellega. Pole mitte midagi, mis ei vastaks eeskirjadele. Ühtegi jälge ei ole. Ta vaatab mulle tungivalt silma.

      „Me saame nad kätte,” ütleb ta aeglaselt. „Sa tead seda. Damaskus, Kairo, Beirut … Kõik Lähis-Ida bürood tegelevad sellega. See võtab aega, aga me leiame süüdlase üles, sa tead seda.”

      Ma noogutan. Mõte kättemaksust pole õieti veel idanemagi hakanud.

      Naine kummardub ettepoole. Tema pilk ja hääletoon on muutunud.

      „Ja informatsioon, mille sa oma kontaktisikult said? Firasilt, kes oli kursis Süüria õhujõudude riigihankega?” küsib ta. „Relvahanked süürlastele. Sa avaldasid selle info ainult mulle esitatud raportis? Mitte ettekandes? Mitte kuskil mujal?”

      Ma raputan pead.

      „Ainult sinu raportis,” lausun ma.

      „Võimalik, et see on vaid üksik kild, meelega jäetud valejälg. Aga me ei hakka ärevust tekitama.”

      „Ma mõistan kõiki tagajärgi. See jääb vaid sinu raporti kaante vahele.”

      Ta nõjatub hetkeks tahapoole. Vaatab koos minuga aknast välja. Lõpuks tõuseb ta püsti.

      „Kas sinuga on kõik korras?” küsib ta.

      Stabiilne toon, mis ei sõltu kunagi tema korralduste tagajärjel ohvriks toodava ulatusest.

      „Minuga on korras.”

      „Võta ülejäänud nädal vabaks,” ütleb ta. „Mine ujuma, tee mõned dringid.”

      Vaatan, kuidas ta enne ruumist lahkumist plastikust uksepiita patsutab. See kolksub. Ehk mõtles ta seda ergutusena, mõistmise märgina. Ta teab, et ma käin ujumas. Pole ühtegi asja, mida ta minu kohta ei teaks.

*

      Vesi üldkasutatavas basseinis on liiga soe, kuid ometigi eelistan ma seda Langley ujulale. Kui ma iga neljanda tõmbe järel pinnale hingama tõusen, kuulen kloorist lõhnavate kahhelseinte vahel radarilainetena põrkumas klassitäie koolilaste falsetthääli. Üks basseinipikkus teise järel. Omal ajal oleks minust võinud hea ujuja saada. Olümpiamängud oleksid olnud täiesti reaalne võimalus, käeulatuses olev eesmärk. Kuid selgus, et minu motivatsioon piirdus Michigani ülikooliga, seejärel sai see otsa. Ma ei kahetse seda. Ma ei kahetse üldse midagi. Kui me mõtleksime kahetsemise kategoorias, siis ei jääks me ellu. Ja ellujäämine on lõpuks ainus asi, mis midagi tähendab.

      Ma tean, et valet on palju. Kuid tegelikkus on habras, ilma valeta ähvardaks see kokku kukkuda. Valed on tugipunktid, mis hoiavad silda üleval ja lasevad ühelt kaldalt teisele jõuda. Tõde pole olemas.

      Siiski esitasin enne kontorist lahkumist taotluse raportit lugeda. Ma teadsin, et selle salastatuse aste on kõrgem kui see, millele mul on ligipääs. Me ei tohi kunagi lugeda seda, mis meid endid puudutab. Ja ma teadsin, et kui ma seda näeksin, saaksin oma silmadega lugeda, oleks see kindlasti vale. Minu taotlus lükati tagasi. See oli kergendus. Ma ei taha teada, kui nad mulle valetavad.

      Nüüd istun ma trööstitus, räpases riietusruumis, jalad pärast basseinis veedetud tunde pingutusest värisemas. Halvav süütunne läbib mind nagu alalisvool. Ujumisliigutused basseinis hoiavad seda eemal. Harjutamine ja harjumus hoiavad seda eemal. Vees tunnen ma end ajutiselt turvaliselt. Niipea kui see lõpeb, kuulen ma mootori häält, näen silme ees klaasikildude ja betoonitükkide all väga väikest last.

      Hiljem joon teleka ees Rusty Naili kokteile. Minu elutuba on kõle. Nurgas on üksteise otsa laotud kolimiskastid. Neis pole midagi väärtuslikku. Istun oma uuel diivanil ja vaatan Ameerika jalgpallimatši kordust, mis mind ei huvita. Korter – moodne kast teiste omasuguste keskel, mille juurde kuulub ka garaaž; parajal kaugusel