.

õlale toetatud ja sõrmed tema üha pikemaks kasvavates juustes. See oli heitlik periood tema elus. Teda valdas tühjus- ja segadustunne, ta oli kurnatud ja unetu. Täiesti, täiesti üksi. Ja ühel päeval seisis tüdruk tema lageda, möbleerimata väikese korteri uksel.

      „Ma olen sind loengutes näinud,” ütles ta. „Sa oled ainus, kes tundub veel üksildasem kui mina. Nii et ma jälitasin sind. Haige, kas pole?”

      Seejärel astus tüdruk rahulikult üle tema ukseläve ja asetas oma üksinduse sõnagi lausumata tema oma kõrvale. Ning Mahmoud lasi enda omal lihtsalt olla, kuni kaks üksindust teineteisele lähenema hakkasid ja lõpuks kokku kasvasid. Oli vabastav, et nad ei pruukinud sageli teineteisega rääkidagi. Nad lihtsalt lamasid Mahmoudi spartalikul madratsil või Klara kitsas kõvas voodis Rackarbergetis, kulunud kohvergrammofonil mängimas mõni ragisev soulisingel, mille Klara oli kirbukalt ostnud.

      Ka praegu ei möödunud päevagi, mil ta poleks selle peale mõelnud. Selle peale, kuidas nad hingasid võimalikult vaikselt, et mitte rebestada ümbritsevat habrast loori; kuidas nende südamelöögid sobitusid kokku Prince Phillip Mitchelli looga „I’m So Happy”.

      Ometigi teadis ta juba algusest peale, et see on määratud nurjuma. Tema sees oli midagi, millest ei piisanud, see oli ühildamatu tema ja Klara suhtega. Ta hoidis seda ainult enda teada, oma kõige sügavamas südamesopis. Kui Klara pärast õigusteaduskonna lõpetamist Londoni majandus- ja poliitikateaduste kooli sisse sai, olid nad pidulikult tõotanud, et hakkavad teineteisel külas käima, kõik toimib, vahemaa on nende tugeva suhte jaoks tühiasi. Kuid sisimas teadis Mahmoud, et see on lõpp. Leek, mida ta nii kaua oli püüdnud lämmatada, süttis tema hinges uue, vääramatu jõuga.

      Ta ei unusta iialgi Klara pilku, kui nad Arlandal seisid ja tema takerdudes oma päheõpitud juttu rääkis. Võib-olla oleks parem aeg maha võtta. Nad ei tohiks teineteisele koormaks muutuda. Sellesse ei tuleks suhtuda kui lõppu, vaid kui uude võimalusse. Need kõik olid ettekäänded, mitte tõde. Tüdruk ei öelnud midagi. Mitte ainsatki sõna. Ja ta ei pööranud Mahmoudilt silmi. Kui jutt räägitud sai, või kui sõnad teda lõpuks alt vedasid, oli kogu armastus ja õrnus Klara pilgust kadunud. Tüdruk vaatas teda säärase armutu põlastusega, et Mahmoudil hakkasid pisarad mööda põski alla voolama. Siis võttis Klara oma kohvrid ja läks kordagi tagasi vaatamata registreerimisleti juurde. See oli kolm aastat tagasi. Sellest saadik polnud ta Klaraga rääkinud.

      Mahmoud kummardus arvuti poole ja avas uue kirja lehekülje. Sõrmed trummeldasid klahvidel. Ainus, millele ta pärast Brüsseli konverentsikutse saamist oli mõelnud, oli Klaraga ühenduse võtmine. Kuid see ei õnnestunud. Ta polnud suutnud midagi kirjutada.

      „Hakka pihta!” ütles ta iseendale valjusti. „Hakka pihta!”

      Tal kulus peaaegu pool tundi kirja kirjutamiseks, mis lõpuks sai ainult viis rida pikk. Veel veerand tundi läks võimalike kahetimõistetavuste, meeleheite, ühise mineviku vihjete kustutamisele. Lõpuks hingas ta sügavalt sisse ja vajutas nupule „Saada”.

      Kui ta kahekümne minuti pärast teaduskonnast lahkus, nägi ta esimese asjana halli Volvot. See seisis all jõe ääres pimedal parkimisplatsil. Jalgratta lukku lahti keerates kuulis ta, kuidas mootor käima pandi, nägi, kuidas esilaternad ellu ärkasid, valgustades jõeäärset vana metallpiiret kummitusliku kumaga. Esimest korda üle väga pika aja tundis ta tõsiselt hirmu.

      8. detsember 2013

      Sankt Anna saarestik

      Järgnenud vaikus oli peaaegu sama kõrvulukustav nagu sellele eelnenud kaks kuulivalangut. Kuulda oli ainult üle lahe lendavate partide prääksumist ja rihma otsas rabeleva õhinas koera kerget niuksumist. Kõik oli hall. Kaljud ja meri. Raagus puud ja võsa. Tuul sahistas veepiiril kasvavas kahvatus pilliroos.

      „Mööda,” ütles binoklit hoidev vana mees.

      „Täiesti võimatu,” vastas noor naine tema kõrval. Naine hoidis püssi ikka veel õlal. Kirsipuust püssipära oli põse vastas jahe.

      „Esimene kord võib-olla küll, aga teine kord sain igal juhul pihta,” ütles ta. „Lase Albert lahti, eks siis näeme.”

      Vanem mees kummardus ettepoole ja päästis spanjeli rihma otsast lahti. Koer kihutas kimedalt haukudes minema, kadudes läbi roostiku kaljude suunas.

      „Lasid mõlemal korral mööda, usu mind. Sul on käsi roostes, Klara.”

      Mees raputas pettunult pead. Noore naise huulile libises naeratusevirve.

      „Seda räägid sa iga kord, kui me jahil käime, vanaisa. Ütled, et ma olen mööda lasknud ja et mul on käsi roostes.”

      Ta manas vana meest matkides näole mureliku ilme.

      „Ja iga kord tuleb Albert tagasi, pühapäevane õhtusöök hambus.”

      Mees raputas pead.

      „Ma räägin ainult seda, mida ma binokliga näen, see on kõik,” torises ta.

      Jalgade juures kivi vastu toetatud vanast seljakotist võttis ta välja termose ja kaks kruusi.

      „Tass kohvi, siis sõidame koju ja ajame vanaema üles,” ütles ta.

      Alt rannast oli kuulda lühikest haugatust, sellele järgnes metsik solin. Klara naeratas laialt ja patsutas vanaisa põsele.

      „Käsi roostes, ah? Ütlesid midagi sellist või?”

      Vana mees pilgutas talle silma, kallas kohvi kruusi ja ulatas Klarale. Teise käega õngitses ta salataskust pisikese plasku.

      „Kas tahad veidike tempida, suur jahimees? Võidu tähistamiseks,” ütles ta.

      „Mis? Sul on viin kaasas? Kas sa tead, mis kell on? Ma räägin vanaemale ära.”

      Klara raputas tõsiselt pead, kuid lasi siis vanaisal oma kruusi sortsu samakat valada. Enne kui ta lonksu jõudis võtta, hakkas õliriidest mantli taskupõhjas telefon helisema. Klara ohkas ja andis kruusi vanaisa kätte.

      „Saatana eest juba peitu ei poe,” ütles vanaisa muiates.

      Klara sai oma Blackberry kätte. Ekraanil plinkiv Eva-Karini nimi teda ei üllatanud. Ülemus. Sotsiaaldemokraadist dinosaurus ja europarlamendi liige Eva-Karin Boman.

      „Oeh,” ohkas ta enne vastamist.

      „Tere, Eva-Karin!” ütles ta tavalisest oktaavi võrra kõrgema ja märksa reipama häälega.

      „Klara, kullake, milline õnn, et ma su kätte sain! Tead, nüüd on asi ikka päris hull. Glennys helistas ja küsis, milline on meie seisukoht IT-turvalisuse raporti osas. Tead, ma pole jõudnud seda lahtigi teha. Nii palju tööd on olnud …”

      Hääl kadus hetkeks. Klara heitis kiire pilgu kellale. Saab kohe üheksa. Eva-Karin on arvatavasti kiirrongis, teel Arlandale. Ta libistas pilgu üle hallide, tuule meelevallas kõrguvate kaljude. Tundus nii kohatu rääkida Eva-Kariniga siin, saarestikus. Eva-Karini hääl oli tema ainsas pelgupaigas nagu sissetungija.

      „… nii et kui sa teed mulle kokkuvõtte enne – mis me kokku lepime? Enne viit täna õhtul, okei? Siis ma jõuan selle enne homset koosolekut läbi vaadata. Sa jõuad ju, eks? Sa oled ingel, kullake!”

      „Loomulikult,” ütles Klara. „Eva-Karin, sul pole võib-olla meeles, aga ma olen Rootsis ja lendan Brüsselisse alles täna kella kahe paiku. Ma ei tea, kas ma kella viieks jõuan.”

      „Klara, ma tean väga hästi, et sa oled Rootsis,” katkestas Eva-Karin teda hääletooniga, mis ei jätnud vastuvaidlemiseks kuigi palju võimalust. „Aga sa võid ju sõidu ajal tööd teha. Issand, sul on ju ometi terve nädalavahetus vaba olnud?”

      Klara kükitas niiske sambla peale ja toetas pea kätele. Praegu on pühapäeva hommik. Tal oli vaba laupäev. Tundus, et kogu elujõud imetakse temast välja.

      „Klara? Klara? Oled sa veel seal?” kostis Eva-Karini hääl tema kõrva vastas.

      Klara köhatas ja raputas pead. Hingas sügavalt sisse, sundis hääle reipaks, optimistlikuks, teenistusvalmiks.

      „Muidugi,