Ujuja I osa. Joakim Zander

identiteeti, unustuse- ja tulevikulubadust.

      Pead rättidesse mähitud ja käes kalašnikovid, sõidame me vana roostes Toyotaga üle piiri nagu tavalised kohalikud gangsterid. Auklikud teed, kruus ja liiv. Jalalabadi lähedalt turul ostan Inglise bajoneti, mille terasesse on vermitud aastaarv 1842. Siinsed mäed on nende alistamisest unistanud riikide hauakivid. Kõigepealt inglased. Nüüd venelased. Nad taganevad, segaduses ja rivist väljas. Mis nende mägedega küll lahti on? Saadan oma ülemustele raporteid mudžahiidide, nende vankumatuse ja alistamatuse kohta. Aga ka selle kohta, et neid on võimatu koordineerida ja kontrollida. Ühel päeval seisame silmitsi sellega, mille me ise oleme loonud. Üks kiht teise järel koorub maha. Washington ei pööra fanatismile tähelepanu. Sulatusahjus ei mängi religioon rolli. Kuid ühel päeval asendub ideoloogia religiooniga. Neist, kes olid meie sõbrad, saavad lõpuks meie vaenlased.

      Minu kuritegu on lõpuks andeks antud või ehk ainult unustatud. Viis aastat Langleys, enne kui tohtisin taas kulleriülesannetest alustada. Paberitööd ja kiirteed täis lõputud päevad. Ujumisbassein ja telekas. Tavalise elu lõputu, ületamatu igavus. See on karistus selle eest, kui lubad suhetel idaneda. Karistus selle eest, et kaotad hetkeks tähelepanu. Justkui poleks mind juba piisavalt karistatud.

      Ma arvasin, et see annab kunagi järele. Mõte sellest, mille ma mitte ainult üks, vaid lausa kaks korda maha jätsin. Püüdsin ennast veenda, et see andis järele siis, kui ma Anniega tuttavaks sain ja me pärast kohmakaid, kuid pikkamööda üha veenvamaks muutunud restoranis- ja kinoskäike, koduseid õhtuid ja lõpuks tema vanemate juures Connecticutis veedetud nädalavahetusi aasta hiljem abiellusime. Aga see kõik oli pealispind. Pahtel ja viimistlus. Värvilised lambid ja peeglid.

      Viimaks ometi seisis Susan uksel. Korralikult pressitud tumesinine kostüüm, väsinud silmad ja halvasti värvitud tõrksad juuksed. Ma teadsin, et see juhtub. Tundsin, kuidas mu süda taguma hakkab. Käed värisesid, kui avasin halli kausta, mille kaanel oli pidulik tempel „Salajane”. Ruum lakkas olemast, tegelikkus hakkas koost lagunema, kui lugesin lehekülgede kaupa vihjeid ja keelepeksu, erutatud, kirjavigadega raporteid Ammanist ja Kairost, Beirutist, Pariisist, Londonist. Panin silmad kinni, enne kui keerasin lehekülge, mille läikiva fotopaberi mu sõrmed olid juba ära kulutanud. Tegin need aeglaselt jälle lahti ja vaatasin sinu mõrtsukale otse silma.

      Annie vaatas mind sõnatult, kui ma rääkisin oma uuest tööst, varjates hoolikalt kõiki üksikasju ja oma vaimustust, oma põgenemis- ja kättemaksuhimu. Ma teadsin, et ta ei hakka nutma, ta pole selline, meie suhe pole selline. Ta ei öelnud sõnagi, vaid tõusis ja korjas meie nukra McDonald’sist toodud õhtusöögi riismed kokku, tema sammud elutoa paksul vaipkattel olid hääletud.

      1

      Meie ümber jätkub impeeriumide hullus (ingl. k)

      2

      Kes maksab, tellib muusika (ingl. k)

      3

      On see teie oma? (ingl. k)

      4

      Jah, on. Suur tänu! (ingl. k)

      5

      Tule nüüd oma jutuga lagedale (ingl. k)

      6

      Kõrgema taseme teema (ingl. k)

      7

      Tappa. Tervuren. Äärmiselt ohtlik (pr.k)