Ujuja I osa. Joakim Zander

niisama, ilma hoiatuseta, vaid pärast ettevalmistusaega. Niisiis kehitas Klara lihtsalt õlgu ja ohkas.

      „Ma ei tea. Pole nagu selle peale mõelnud. Ju ma siis ei ole säärane pildi-inimene.”

      Ta heitis jalad jahedale puupõrandale ja tõusis istuli, paljas selg Cyrili poole.

      „Jama!” ütles Cyril. „Kõik inimesed tahavad oma perekonnast pilte vaadata.”

      Kas ta ei võiks natuke oodata, lasta Klaral harjuda? Lasta tal hinge tõmmata ja järgmisse faasi jõuda?

      „Kas sa ei võiks mulle natuke rääkida? On sul õdesid-vendi? Millega su vanemad tegelevad? Ükskõik, mida.”

      Ta pöördus mehe poole. Lubas oma pilku kübekese ärritust.

      „Mul pole õde ega venda,” ütles ta musta rinnahoidjat selga pannes. Ta tõmbas sõrmed läbi oma peaaegu õlgadeni ulatuvate tumedate juuste ja lükkas juuksed kõrva taha.

      „Ainus laps.”

      Ta võttis öökapilt oma telefoni. Vaatas kella.

      „Tule nüüd. Mul on poole tunni pärast koosolek. Kiireks läheb!”

      Ta naeratas Cyrilile veidi kõveralt ja mitte eriti veenvalt ning osutas kitsale trepile, mis viis väikese katusekorteri elutuppa.

      „See jutt tekitab sulle ebamugavust,” ütles mees.

      Cyril laiutas käsi, justkui oleks ta lõpuks ometi sundinud naist tunnistama midagi, mida too on kaua aega eitanud. Rahulolu, mis mehe žestist õhkus, suurendas Klara vastumeelsust selle jutuajamise jätkamise suhtes.

      „Mis asja?” küsis ta.

      Kas see on tõepoolest see, mida mees soovib?

      „Tahad sa öelda, et minu perekonnast rääkimine on mulle ebamugav? Okei, loomulikult on perekonnast rääkimine mulle ebamugav. Kas sellest piisab? Oled vastusega rahul?”

      Ta puuris meest oma selgete siniste silmadega. Pilk ei vääratanud hetkekski, ta tundis lainena lähenevat ärritust.

      Cyril tõstis käe otsekui kaitseks enda ette ja tõusis voodis istuli.

      „Olgu, olgu. Kui sa ei taha sellest rääkida,” torises ta boksereid jalga ajades. „Ma tahtsin lihtsalt huvi üles näidata.”

      Mõni minut hiljem seisid nad all elutoas ja ootasid taksot. Valmis tagasi pöörduma tavalisse ellu.

      „Anna andeks,” ütles Klara. „Ma ei tahtnud üle reageerida. See on ju täiesti normaalne, et sa minu perekonna kohta küsid.”

      Ta sirutas käe ja puudutas mehe kätt. Cyrili ilme oli ikka veel haavunud. Solvunud. Võib-olla olid tema armukesed tavaliselt leplikumad?

      „Pole midagi,” ütles mees ja tõmbas käega läbi juuste. „Saan aru. Ma ei taha, et sa ennast ebamugavalt tunneksid.”

      „Minu perekond,” ütles Klara.

      Cyril pöördus tema poole, tähelepanelik, huvitatud.

      „Minu perekonda on kerge kirjeldada. See koosneb mu vanavanematest, kes tähendavad minu jaoks kõike. Punkt. Ja Gabriellast, kes on minu parim sõbranna. Mul on mehi olnud, lühemaid suhteid. Üks pikem, mille kohta ma pimedatel õhtutel und oodates mõtlen, et see oleks võinud kesta veelgi kauem. Kas see on sinu jaoks piisavalt aus jutt?”

      „Miks see siis kauem ei kestnud, kui sa praegu seda soovid? Ma ei suuda seda ette kujutada, et ta sind maha jättis.”

      „Sellest,” alustas Klara, „räägime mõni teine kord. Aga see polnud õnnelik aeg. Ja ma olin ära minemas. Algul Londonisse, hiljem siia. Pärast pole selle jaoks vist enam kohta olnud. Ja eks nii oligi targem.”

      „Sinu vanemad?” küsis Cyril ettevaatlikult, justkui ei tahaks riskida Klara jutustuse katkestamisega.

      „Mul ei ole vanemaid. Ema suri, kui ma olin kaks kuud vana. Mul on vanaema ja vanaisa juures pildid, kuid mälestusi mul ei ole. Mitte ühtegi.”

      Ta vaatas mehele otse silma. Nukker taust, tema üksindus ja haavatavus. Polnud ühtegi teist teemat, mida ta oleks tahtnud vähem arutada kui seda. Haletsevad pilgud, vesised silmad, mis vältimatult järgnesid jutustusele saarestikus elavast vanemateta tüdrukust. See neetud mõistmine ja kaastunne. See surus ta kehvemale positsioonile, muutis ta kellekski teiseks, selleks, kes ta teiste silmis oli.

      Kuid Cyril ainult noogutas rahulikult ja lükkas Klara laubalt juuksesalgu eemale.

      „Mul on kahju,” ütles ta. „Ma ei teadnud.”

      Ta püüdis Klara käe enda pihku. Klara ei tõmmanud kätt ära, kuid ei vastanud mehe silitusele.

      „Oma isa pole ma kunagi näinud. Ma ei tea temast muud peale selle, et ta oli ameeriklane ja ema sai temaga tuttavaks, kui ta Damaskuses töötas. Minu ema oli diplomaat. Võib-olla oli isa samuti diplomaat? Võib-olla aga ärimees. Kes teab? Ema ei rääkinud vanaisa ja vanaemaga temast kunagi. Ja hiljem suri ta autopommi plahvatuses Damaskuses.”

      19. detsember 2013

      Brüssel, Belgia

      Ilm muutus üha hullemaks, kui Mahmoudi takso läbi Euroopa Liidu kvartali Brüsseli põhjaosas Tervurenis asuva Aafrika muuseumi poole sõitis. Vana Mercedes nägi vaeva lörtsisegustest vihmahoogudest läbi rühkimisega. Kell oli pool kuus ja väljas juba pime. Sünge õhtu ennustas justkui õnnetust. Mahmoud kummardus akna poole, et vaadata halle kontorihooneid, kuhu oli kogunenud Euroopa võim. Hooned kõrgusid pimeduses, nende katuseid polnud näha. Takso venis aeglaselt edasi. Rue Belliardil, EL-i kvartali põhjast lõunasse kulgeval tuiksoonel, oli nähtavasti pidev liikluskaos. Vähemalt üks sõidurada oli suletud ja taksojuht vandus endamisi prantsuse keeles. Midagi hooradest ja poliitikutest ning nende kahe kategooria vahelistest suhetest, kui Mahmoud koolis õpitud prantsuse keelega ikka õigesti aru sai.

      Ta vaatas auto tagaaknast välja. Autotuled sähvisid klaasitud fassaadidel. Pimedas ja vihmasajus polnud võimalik näha, kas mõni auto teda jälitab. Tal oli seda raske uskuda. Tema manöövrid metroos olid olnud nii ebaratsionaalsed, et isegi suurem jälitajate rühm oleks ta nende peale silmist kaotanud. Hiljem veel takso vahetamine. Ta võib end vist kindlalt tunda. Kui ta poleks Uppsalas näinud Volvot, oleks tal olnud raske uskuda, et teda võidakse jälitada. Nüüd tundus see täiesti reaalse võimalusena.

      Nende taga Rue Belliardil kostis järsku sireene. Sinised vilkurid põrkusid tagasi läikivalt betoonilt ja aknaklaasidelt, taksosalongi tekkis hämar sinakas valgus. Silmanurgast nägi Mahmoud suletud sõidurajal lähemale kihutavaid mootorratastel politseinikke. Neile järgnes politseiauto, sellele omakorda rida musti Mercedeseid; need olid tunduvalt uuema aastakäigu mudelid kui see, milles Mahmoud parajasti istus. Ühe auto külge oli kinnitatud Euroopa Liidu lipp ja veel üks, mis tundus olevat Afganistani oma. Lipud plagisesid tormis piinatult. Võib-olla on see kuidagi seotud kevadel toimuva suure Afganistani-teemalise tippkohtumisega? Ette valmistatava Marshalli plaaniga, sellega, mis peaks mägedesse lõpuks ometi rahu tooma. Või oli see ainult lennuväljale sõitev üksik diplomaat.

      Parajasti siis, kui ta hakkas juba lootust kaotama, et nad EL-i kvartalist üldse kunagi välja jõuavad, oli Brüssel järsku selja taga, sirge tee kulges läbi raagus metsa. Tundus, et nad hakkavad sihtkohale lähenema. Mahmoudi süda lõi kiiremini, suu muutus kuivaks. Järsku ta kahetses, et polnud kellelegi rääkinud, kuhu ta minna kavatseb. Võib-olla oleks ta pidanud enne oma seiklust Klaraga ühendust võtma? Kurat, kuidas see välja oleks näinud, kui isegi tema meilile polnud vastust tulnud? „Tere, Klara! Tundub, et mind jälitatakse ja ma saan kokku kellegagi, kes tahab mulle Tervurenis tundlikku infot edasi anda. Paranoiline skisofreenia? Jah, tõenäoliselt on sul õigus.” Täiesti hullumeelne. Ja pealegi oli ta andnud sõna, et ei räägi asjast mitte kellelegi. Ta on üksi. Sellega tuleb leppida, rahulikult hingata.

      Mahmoudil kulus vähem kui viis minutit, et ringteelt, kus ta palus taksol peatuda, muuseumi juurde kõndida. Kell polnud veel kuus. Muuseumi kõrval asuv parkimisplats oli mudaauguks muutunud ja Mahmoud kõndis kikivarvul, et kingi mitte väga sopaseks määrida. Massiivse muuseumihoone nurga