Ujuja I osa. Joakim Zander

paar sammu lähemale. Tema ja Mahmoudi vahele jäi vähem kui kakskümmend meetrit. Mees tõstis käe, andes märku seisma jääda. Mahmoud kuuletus ja peatus.

      „Tõsta käed külgedele üles ja tule aeglaselt siia,” ütles mees pingi juures rahulikult rootsi keeles.

      Kulus sekund, enne kui Mahmoud hääle ära tundis. See oli madalam ja kähedam, kui ta mäletas. Silmapilguks jäi ta poolelt sammult seisma, ootamatult valdasid teda vastuolulised tunded.

      „Lindman?” küsis ta.

      „Shammosh,” vastas mees. „Kuradi kena sinust, et said tulla.”

      Nad seisid hetke teineteise vastas ega öelnud midagi. Pimedusest hoolimata oli selgelt aru saada, et aeg on Lindmanile karmi jälje jätnud. Ta oli loomulikult vanem, kümme aastat oli ju möödunud, kuid asi polnud ainult selles. Ta oli suurem, õlakam. Anaboolidest kogukamaks muutunud. Tätoveeritud kael ja tugevad põsesarnad. Blondid juuksed, mis nähtavasti olid mingil ajal lõigatud eriüksuse kombe kohaselt kolme millimeetri pikkuseks siilipeaks, oleksid vajanud pügamist. Nägu oli väsinud. Riided – laiad teksased ja moondevärvides armeejope – olid kulunud ja kortsus, justkui oleks ta riietes maganud.

      „Väga ammu pole kohtunud,” ütles Mahmoud.

      Tema hääl oli vaiksem ja ebakindlam, kui ta oli arvanud.

      „Kust sa teadsid, et ma Brüsselis olen?”

      Lindman kehitas õlgu.

      „Guugeldasin su nime ja leidsin info seminari kohta. Helistasin kriisigruppi või mis selle nimi ongi, ja kontrollisin, millises hotellis sa peatud. Lihtne.”

      Tema pilk eksles üle Mahmoudi õla, otsekui otsiks ta pargist midagi.

      „Kas oled kindel, et sind ei jälitatud?”

      „Tegin, nagu sa palusid ja rohkem veel,” vastas Mahmoud naeratusega, mis hetkeks ta huulil virvendas, kuid siis kadus. Lindmani käitumine tegi teda närviliseks. Kogu see olukord tegi teda närviliseks.

      Lindman ei vastanud, vaid näis hoolikalt kuulatavat. Ainsateks häälteks olid tuule kohin puude latvades ja kauge liiklusmüra.

      „Asjad on viimasel ajal natuke nihu läinud, kui nii võiks öelda,” lausus ta lõpuks.

      „Okei,” ütles Mahmoud ettevaatlikult.

      Lindman raputas peaaegu märkamatult pead, mudis käsi.

      „Ma ei tea, kui palju aega meil on.”

      Taas rahutu pilk pargis valitseva pimeduse poole. Sügav hingetõmme, justkui võtaks ta hoogu.

      „Ühesõnaga, see, mis juhtus. See oli väga ammu. Me olime noored,” alustas Lindman.

      „Mitte nii väga noored,” katkestas Mahmoud. „Polnud me nii hirmus noored midagi.”

      Temas lahvatas leek. Kuum jutt jooksis läbi keha. Käärinud, valla päästmata raevu laine. Oli vaja teadlikku jõupingutust, et seda maha suruda ja mitte lasta üle ääre voolata.

      „Aga kama kaks,” ütles ta. „Mis kuradi pärast sa mind siia meelitasid? Mis värk selle salatsemisega on?”

      Lõpuks ometi jäi Lindmani ekslev pilk paigale. Ta vaatas Mahmoudi, justkui näeks teda esimest korda, justkui poleks ta tema kohalolekust seni teadlikki olnud. Lindman tõmbas keelega üle huulte. Pilgus sähvatas midagi innukat, ahnet. Käed sebisid endiselt rahutult.

      „Ühesõnaga, asi on nii,” alustas ta.

      Ta köhatas ja vahtis Mahmoudile otse silma.

      „Ma olen näinud asju, mida sa ei suuda ettegi kujutada. Igasugust värki on juhtunud.”

      Ta peatus ja raputas pead. Sügas ägedalt põske.

      „Kuradi haiget värki, saad aru? Ja mul on selle kohta infot, okei? Kusjuures ikka pagana tundlikku. Pagana tundlikku! See, mida ma olen näinud, raisk, sa ei usukski seda! Tõsiselt!”

      „Mõtled seda pilti, mis sa mulle hotelli jätsid?”

      „Jah, jah, pilti, just nimelt. Pilti. Sa nägid ju isegi, eks? Või kuidas? Sedasorti hullumeelseid asju.”

      Lindman liikus edasi-tagasi, taarus jalalt jalale. Pilk oli kohati ekslev, kohati intensiivne ja kindel. Lõuapärad liikusid. Ta on laksu all. Jumala pilves, taipas Mahmoud.

      „Tead, ma töötasin seal, eks ole. Afganistanis. Pärast ohvitserikooli ja muud jama. Ameeriklastega, eks ole. Raisk, sa ei usukski, mida kõike ma näinud olen! Ja mul on selle kohta tõendid.”

      Mahmoud tundis jõuetust. Kehas valitsenud pinge hajus pimedusse ja asendus pettumusega. Kui rumal oli ta olnud! Kuidas ta küll aru ei saanud, et see kõik pole midagi tõsist. Sõnumid olid käivitanud tema ajus kujutlusprotsessi. Kuradi naeruväärne, ta oli ju koguni tundnud, et teda jälitatakse. Uppsala Volvo kuulus nähtavasti hoopis mõnele naabrile, kes samamoodi ülikoolis töötab. Juhus. Kõige lihtsam, kõige ilmsem lahendus, loomulikult.

      Samal ajal tundis ta Lindmani vastu midagi kaastundetaolist. Karlsborgi kuningas, kursuse priimus, kellest on saanud tema ees seisev amfetamiini täis pumbatud anaboolivare.

      „Millised tõendid? Millest sa räägid?” küsis Mahmoud väsinult.

      „Ma läksin Kabulist Pariisi, okei? Pärast seda, kui olin nende kuradi aardelaeka koos dokumentatsiooniga tuuri pannud, saad aru?”

      Lindman pööras pilgu Mahmoudilt kõrvale ja uuris taas pimedust.

      „Ei,” ütles Mahmoud. „Ma ei saa mitte millestki aru.”

      Lindman pöördus uuesti tema poole. Pilk oli tungiv ja konkreetne.

      „Sitta sellest. Mul on tohutult palju pilte, filme. Selliseid pilte, nagu ma sullegi saatsin, okei? Piinamine, mõrv, nimeta seda, kuidas tahad. Terve üks kuradi arvuti on neid täis. Nii palju, kui kulub!”

      „Kus? Kus see informatsioon sul on, Lindman?”

      „Kindlas kohas Pariisis.”

      Ta tõmbas põuetaskust rahakoti ja vehkis sellega suvaliselt Mahmoudi nina all.

      „Pole sinu asi,” pomises ta. „Arvuti on kindlas kohas.”

      „Okei,” ütles Mahmoud. „Muidugi. Oletame hetkeks, et sul on mingi valgustkartev lugu. Nii. Milleks sul mind selle juures vaja on?”

      Lindman kummardus Mahmoudile lähemale. Mehe hingeõhk oli kirbe. Tuul ulgus nende peade kohal puulatvades. Eemalt kostis kiirtee müra.

      „Papp,” ütles ta. „Ma ei anna seda värki enda käest ära enne, kui ma pole selle eest korralikult raha saanud. See on minu pensionisammas, saad aru? Sa aitad mul piltide eest pappi organiseerida. Sa tead, kellega tuleb rääkida, eks ju? Tead, kes maksab. See pool jääb sinu korraldada. Kõigepealt papp, pärast seda pildid.”

      „Papp?” küsis Mahmoud. „Papp? Kas sa arvad, et ma kavatsen sulle raha maksta? Segane oled või?”

      Lindman raputas pead.

      „Ei, ei!” ütles ta.

      Hääl oli nüüd veidi valjem, kärsitu ja rahutu. Mees hingas enesekontrolli tagasisaamiseks sügavalt ja jätkas siis.

      „Mitte sina, kurat küll, aga sa võid mind kellegagi kokku viia. Aftonbladetiga või kellega tahes. Sa oled tõsiselt võetav inimene, mingi kuradi uurija. Sinuga nad räägivad. Ma tahan saada viis milli, mitte pennigi vähem. Ütle neile edasi, raisk. Ja siis on veel üks asi. Väike probleem.”

      Järsku tardus ta paigale. Pilk vilksas taas pargi poole. Ka Mahmoud tajus seda. Mingi kuues meel, mida ta oli eriüksuses kasutama õppinud, muutus aktiivseks. Nad ei olnud pargis enam üksi.

      19. detsember 2013

      Brüssel, Belgia

      Õhtusöök oli söödud ning George ja Appleby kolisid üle akna all olevatesse tugitoolidesse. Klaasides sätendas calvados. George oli õhtust elevil. Võib-olla oli ta endale ainult ette kujutanud, et seda kohtumist varjutab mingi