Varjutus. John Banville

öeldi mulle, et see tähendab heebrea keeles lehma. Heldene aeg. Pole ime, et ta sellest meelsasti loobus.

      Kõigi mu mälestuste kohal tollest eluperioodist viivleb õrn soe piinlikkuseõhetus. Ma polnud päris see, keda ma teesklesin. See on näitleja nõrkus. Ma ei valetanud küll päris täpselt enda kohta, kuid ma lasksin teatud esilekerkivatel asjaoludel paista läbi mu sihilikult ähmase päritolu, ning need olid ausalt öeldes liialdatud. Kui aus olla, oleksin ma vahetanud rõõmuga kõik selle, kelleks ma olin ennast teinud, natukese päritud õnnistuse vastu, millegi vastu, mida ma ei oleks ise leiutanud ning mille ärateenimiseks ma ei oleks midagi teinud – klassikuuluvuse, päritolu, raha, isegi jõeäärse mahakäinud hotelli ja Aabrahami veretilga vastu mu soonis. Ma olin tundmatu, nagu me ütleme meie ameti kollanokkade kohta, ning minu puhul tähendas see, et ma olin päriselt tundmatu, isegi iseendale.

      Ma arvan, et ma võtsin lava omaks, et anda endale tegelastetrupp, kelles elada, kes oleksid suuremad, uhkemad, kaalukamad ja mõjukamad, kui mul oli kunagi lootust olla. Ma õppisin – oh, kuidas ma õppisin rolliks, ma pean silmas keegi teine olemise rolli, püüeldes samal ajal omaenda tõelise mina saamise poole. Ma pühendasin tunde harjutamisele, kaugelt üle isegi mu kõige nõudlikumate õpetajate nõudmiste. Lava on suurepärane kool, ma omandasin mitmesugused kasutud oskused: ma oskan tantsida, ma oskan vehelda, ma oskan olukorra sunnil nööri otsas sarikate küljes kiikuda, meremehemõõk hammaste vahel. Kui ma noorem olin, oli mul kombeks kukkuda ehmatavalt, sirgelt, müraki, nagu puuga pähe saanud härg. Ma käisin aasta otsa kõnetundides, viis šillingit tund, ühe musta sametisse ja kopitanud pitsi riietatud peenutseva vanaproua juures – „Mai tea, härra Cleave, äkki te tahate öelda ma ei tea?” – kes meie iganädalaste koosveedetud pooltundide vaheaegadel palus end vabandada ning pöördus häbelikult kõrvale, et võtta vargsi lonks pudelist, mida ta peitis oma ridikülis. Ma tegin läbi balletikoolituse, pidasin vastu terve talve ning higistasin visalt rööbaspuu juures, lastes end vahtida kaltskatest koolitüdrukutel ja kahtlaste kavatsustega hirvesilmsetel noorukitel. Ma neelasin edendavaid tekste. Lugesin Stanislavskit, Bradley tragöödiateemalisi ja Kleisti nukuteatriteemalisi kirjutisi ning isegi selliste vanade kahemõtteliste (kahe nimega) mehikeste tekste näitlemiskunsti kohta nagu Granville-Barker ja Beerbohm Tree. Ma otsisin välja kõige tundmatumad uurimused. Mul on ikka veel kusagil riiulil Perruci Dell’arte rappresentativa, premeditata ed all’improviso – mul oli kombeks hellitada seda pealkirja keelel nagu Petrarca luulerida – seitsmeteistkümnenda sajandi Veneetsia komöödiast, mida ma kandsin kaasas viimistletud aplombiga ning mille mõnda lehekülge ma isegi vaevaliselt ja keeleõpiku abiga lugesin. Ma ei ihanud midagi vähemat kui täielikku muundumist, kõige selle, mis ma olin, muutumist imeliseks ja säravaks uueks olevuseks. See oli aga võimatu. Sellega, mida ma ihaldasin, võis hakkama saada ainult jumal – jumal või marionett. Ma õppisin näitlema, muud midagi, ja see tähendab tegelikult, et ma õppisin veenvalt mängima näitleja rolli, kes pealtnäha ei näitle. See ei toonud mind sugugi lähemale sellele õilistunud metamorfoosile, mida ma olin nii väga lootnud saavutada. Omal jõul kuhugi jõudnud mehel ei ole jalge all kindlat pinda. See, kes tõmbab ennast oma saapapaelu pidi üles, on pidevas kukerpalliasendis ning tema kõrvus kõlab alati maailma naer: näe! seal ta jälle on, tagumik püsti. Ma olin tulnud eikusagilt ning nüüd lõpuks, Lydia kaudu, olin ma jõudnud millegi keskmesse, mis näis olevat kusagil. Ma olin muidugi sunnitud leiutama, endale üksikasju lisama, sest kuidas võisin ma oodata, et mind võetakse vastu minu pelga mina pärast selles uues eksootilises ruumis, mida ta mulle pakkus?

      Me abiellusime perekonnaseisubüroos, mis oli tol ajal skandaalne ning see tekitas minus päris ikonoklasti tunde. Mu ema hoidus eemale, mitte niivõrd rassidevahelise paarimineku pahakspanemise pärast – kuigi pahaks pani ta päris kindlasti –, vaid pigem hirmust selle tema jaoks heidutavalt eksootilise maailma ees, kuhu mina sisenesin. Pulma hommikusöök toimus Halcyonis. Päev oli palav ning jõelt hoovav lehk andis pidustustele basaari iiveldama ajava tunde. Lydia arvukad mustade juuste ja suure tagumikuga vennad, südamlikud ja kummaliselt lapselikud noored mehed, patsutasid mind õlale ja tegid süütult nilbeid nalju. Nad muudkui kõndisid minu juurest ära – niimoodi ma neid sellel päeval mäletan, minu juurest ära kõndivatena, kõigil see nende perele omane raskepuusaline kõnnak, mis nende puhul oli taarumine, naermas mingi sõbraliku skeptitsismiga üle õla. Mu uhiuus äi, valvas leskmees talle sobimatu filosoof- kuninga ülla laubaga, patrullis peol, sarnanedes rohkem hotellidetektiiviga kui selle omanikuga. Talle ei olnud ma algusest peale meeldinud.

      Kas ma juba kirjeldasin Halcyoni? Mulle meeldis see vana maja. Nüüd on see muidugi läinud. Pojad vabanesid sellest, kui nende isa suri, siis oli seal tulekahju, hoone tehti maatasa ja krunt müüdi edasi. Tundub erakordne, et midagi nii massiivset saab nii põhjalikult kustutada. Hotelli sisemus, nagu ma seda mäletan, oli üldiselt pruun, mitte küpsenud puidu karva pruun, vaid nagu vana, mitmekihiline ja puudutusel pisut vetruv, iirisega sarnanev lakk. Üleküpsetatud toidu jõuetu lõhn püsis koridorides öösel ja päeval. Vannitubades olid tohutu suured puust prill-laudadega tualettpotid nagu troonid ning vannid, mis näisid olevat tehtud selleks, et panna seal väljanäitusele mõrvatud pruudid, ning kui kraanid lahti keerati, siis kulges mööda torusid kohutav kopsimine ja pani isegi seinad pööninguni välja värisema. Just seal, ühes katusealuses tühjas toas lämmataval suvisel pühapäevasel pärastlõunal kõrges ja laias voodis, mis meenutas häirivalt altarit, maitsesimegi Lydia ja mina esimest korda keelatud armastuse rõõme. Mu käte vahel oleks nagu olnud mingi suur imeline erutatud lind, kes kudrutas, vaakus ja rabeles metsikute tiibadega ning judistas end lõpuks ja vajus abitult nõrkade kaeblike häälitsustega mu alla.

      See allaheitlikkus buduaaris oli petlik. Hoolimata Lydia hajevil olekust, tema isa-fiksatsioonist ja aukartusest lava ees, hoolimata kõigist neist käevõrudest, helmestest ja lehvivast siidist – oli päevi, mil ta sarnanes terve kuumahämus üle virvendavate luidete lookleva karavaniga – tean ma, et meist kahest oli tema tugevam. Ma ei taha öelda, et ta oli kalgim – mina olen kalk, aga ma ei olnud kunagi tugev, see ongi mu tugevus. Lydia hoolitses minu eest, kaitses mind maailma eest ja minu enda eest. Tema kindla järelevalve seljakilbi all võisin ma teeselda, et olen pehmekene nagu ükskõik missugune memmepoeg neis restauratsioonikomöödiais, mis nautisid minu karjääri keskpaigas üht nende korduvatest populaarsetest taastulekutest. Tal oli lõpuks isegi raha, kui ta paps võttis kätte ja suri ühel rikkalikul jõulu esimesel pühal. Jah, me olime paar, kahe näitleja tükk, paarisrakend. Ja nüüd, kui ma seisan, silmad punetamas ja ise viinauimas, aluspüksid jalas, oma lapsepõlve magamistoa akna all hommikutühja skvääri kohal, mõtted segaduses ja seletamatu äng mind valdamas, imestan ma, millal täpselt oli see hetk, mil ma olin katastroofilise tähelepanematuse tõttu pillanud käest oma elu kullatud karika ja lasknud sellel kildudeks puruneda.

o

      Ma läksin paljajalu ja hädiselt trepist alla ja kööki ning toetusin, silmad valutamas ja hirmutav surve peas, vastu lauda. Kolmveerandi jagu tühjaks joodud viskipudel seisis üksi laual, õlajoon otsekui rõhutatult etteheitev. Päikesevalguses oli see ruum nagu valev pingul telk, mida hoidsid kinni valgusetikud, mis peegeldusid paljudes nurkades, pudelikorgil, määrdunud klaasiserval, talumatult valusalt helkival noateral. Mida olin ma Quirke’ile öelnud? Mulle meenus, et olin kirjeldanud ööd, mil see loom mind maanteel peatuma sundis ja ma mõistsin, et pean tulema tagasi ja siin elama. Ma olin jutustanud talle oma unenäo lapsepõlve lihavõttepüha hommikust, olin isegi kirjeldanud plastmassist kana ning küsinud, kas ta teab, mis vahe on tibul ja kanal. Seda viimast keerulist küsimust kaalus ta ilma tulemusteta tõsiselt pika hetke. Siis kuulsin ma ennast rääkimas talle neist pärastlõunatest, mil ma hiilisin üksi äärelinnakinodesse nutma. Viski lõõgastava mõju all valgus see kõik minust välja, see oli nagu teine versioon neist seletamatu kurbuse tormidest, mida ma seal niiskes pimeduses, nende suurte virvendavate ekraanide all kössitades olin üle elanud. Ja nüüd seisin ma hommiku halastamatus valguses kaldu vastu lauda, silmad kõvasti kinni, ning tundsin, kuidas ma hakkasin üleni kuumama abitust häbist, mille tekitas minus mõte sellest välja pahvatatud pihtimusest.

      Telefon hakkas kilama ja ehmatas mind. Ma ei teadnudki, et see oli ikka veel ühendatud. Pärast ärevat otsimist leidsin ma selle esikust vana, väljavõetud sisemusega diivani tagant. See oli vanamoodne bakeliidist mudel, torus oli mingi hõimukunstieseme luist raskust ning see oleks