Varjutus. John Banville

kui ma olin ühel päeval koolis möödunud tühjast klassiruumist ning silmanud, kuidas üks õpetaja, noorepoolne punaste juustega mees – ma näen teda ikka veel väga selgelt vaimusilmas – seisis tahvli kõrval, kiri käes, ja nuttis ohjeldamatult, õlad vappumas ja tumedad plekid sutaanil seal, kuhu pisarad langesid.

      Pärast seda kui ma isa nägin, kümbles kõik kaua kerges võõrikusekumas, ebamaises kiirguses. Näis, nagu oleks maailm pisut õigest asendist kõrvale kallutatud. Kui ma nägin nüüd, nii palju aastaid hiljem seda naist köögis, mõtlesin kohe, et olin ilmselt selle kummituse esile mananud, et see avaldaks mulle samasugust mõju, see tähendab, viiks mind segadusse ning võõrandaks mind mu ümbruskonnast ja minust endast. Olin ma ju otsustanud sellest hetkest peale, kui Lydia oli mind ukselävele jätnud ja ise minema sõitnud, pisarad silmis, et ma ei lase endal harjuda uue eluga, millesse ma olin astunud vanas paigas, ning olin vihaseks saades avastanud otsekohe, et see mul ei õnnestu. Olla kõiges valvas ja tähelepanelik, valvata enesega rahulolu ilminguid, panna vastu kohanemisele – need olid mu siiatuleku eesmärgid. Ma taban ennast elamise teolt, üksi, ilma igasuguse publikuta, ma lõpetan esinemise ja lihtsalt olen. Ja mis oleks siis veel mu olemise väljendus kui mitte asjad, mida harilikumad, seda parem? Ometi leidsin ma peaaegu otsekohe, et ma seadsin end sisse selles kunagi tuttavas ümbruses ning lasksin sellel uuesti tuttavaks saada, kõik mu plaanid ja tõotused unustatud. Isegi esimene pilk mu endisele toale ei olnud mulle peaaegu üldse mõjunud – mis veel loob olemise kui mitte puudumine? – ma tahan öelda, et iseenda kui mäletatud teise lähedus – ja mul ei oleks pruukinudki ära minna, sest toas oli nii vähe mind, kelle üle mõtiskleda või keda mõista.Võõristab, ütlevad siinkandi inimesed, kui laps hakkab mõne külalise peale nutma; kuidas pidin mina nüüd võõristama ja võõristama jääma? Kuidas pidin ma võitlema tava suretava jõuga? Kuu pärast, nädala pärast on vana pettekujutlus ennast parandamatult taaskehtestanud.

      Nii et kui selle viirastuse ilmumise eesmärk on mu olemist nihutada, mind tasakaalust väljas hoida, kas ma siis tõesti projitseerin seda oma kujutlusvõimest või tuleb see mingist välisest allikast? Näib, et tegemist on kuidagiviisi mõlemaga, kuigi ma ei mõista, kuidas see saab olla. See pilguheit köögiuksest oli esimene paljudest säärastest kogemustest, mis olid lühikesed, läbipaistvad, helkivalt läbikumavad nagu fotoseeria, mis on suurendatud elusuuruseks ja hetkeks nõrgalt hingestatud. See, mis neis toimub, on jätkuvalt silmapaistev selle silmapaistmatuse tõttu, paistab, et naine teeb oma tavalisi toimetusi – selles dimensioonis, milles tema eksisteerib, pole miski kindel – või lihtsalt seisab vaikides, unelusse vajunud. Tema näojooni pole võimalik korralikult eristada. See tähendab, ma näen neid stseene fotograafilise teravusega, aga inimkogud ise ei ole lõpuni välja joonistunud, nende näojooned ei ole päriselt ilmutatud, otsekui oleksid nad liigutanud murdosa võrra ajal, kui plaati alles säritati. Laps on eriti kinnistamata ning ma ei tea, miks ma teda üldse lapseks nimetan, sest nii ähmane ja vormitu on ta kogu – see on pelk lapse idee, ei enam. Need valgusest tehtud varjud alles kasvavad olemisse või siis olid nad kunagi olemas ja hääbuvad nüüd. Ükskõik millega nad ka tegelevad, ükskõik mis poose nad ka võtavad, näivad nad alati olevat kuidagi valvsalt valveseisangus. Huvitav, kas neil on nende poolel mingi aimus minu juuresolekust? Kas ma olen neile sama, mis nemad on mulle, põgus välgatus, nähtud silmanurgast, ukseavas või peatumas hetkeks trepil ning kadumas siis hääletu ohkega? Asi pole aga ainult neis kahes – see tähendab, nemad on need, keda ma näen, kui näen on õige sõna, kuid ma tajun veel ka teisi, nähtamatute teiste maailma, milles liiguvad see naine ja tema vormitu laps ning kus neil on oma elu, kui elu on õige sõna.

      Ma ei karda neid, nagu ma ei kartnud oma isa, kui ta ilmus mulle tol päeval ärklitoas. Selleks, et olla tõeliselt hirmutav, on neis liiga palju pürgimust, suurt ja melanhoolset pingutust. Mingi keeruline süsteem, üksikasjalik, ent ometi üksluine, tundmatu üksus, mingi väike eksinud ja trööstitu kord püüab ennast siin paika panna, koguda ennast maja ja selle sisu halvasti sobivasse raami. Ma olen veendunud, et nad ei pinguta mitte üksnes vältimatu sunni mõjul – need olevused pingutavad mingil moel selleks, et olema hakata –, vaid et see toimub ka minu heaks. Ma usun, et need nähtused keskenduvad mingil kombel minule ja mu seisundile ning on keerulisel viisil seotud küsimusega, mis see siis oli, mis minuga viltu läks. See kujutlus on isegi kuidagi liigutav, et see vaene, pooleldi arenenud maailm rabeleb pimesi, nõutult, võib-olla valuga päriselt elusaks saamise nimel, et ma võiksin… mida? Et mulle midagi näidataks? Et ma oleksin tunnistaja? Et mind õpetataks? Või on asi selles, küsin ma endalt, kas on asi selles, et miski püüab minu kaudu eksisteerida, leida mingi olemise vormi minus? Sest kuigi ma räägin, et nad ilmuvad minust väljaspool, liikuva vaatepildina, nagu inimkogud laval tegelikult – tegelikult! – olen ma nende seas, mina olen osa neist ning nemad on minust, need minu koduvaimud.

      Koduvaimud, jah – kõige kummalisem on see, et ma ei pea seda kõike üldse mitte kummaliseks. Kõik siin on videvik ja pooluni, ometi tekitab nende viirastuste kaval ilmumine minus piinava tunde, nagu ma peaksin neid tundma või tunneksingi. Neis on midagi noist esivanemlikest sarnasustest, mis kargavad sulle heidutavalt näkku hällist või surivoodist. Need kõhklevad hulluksajavalt kusagil mu mõtteserval, nagu kõhkleb otsitud sõna keelel. Nende olekus on seda mõistetamatut tähendusrikkust, mis ümbritseb inimesi, keda sa kohtad hommikul pärast häirivat unenägu, milles nad on esinenud. Ja tõesti, need nägemused ise mõjuvad samamoodi, andes mu uue elu juurde kuuluvatele väljapaistmatutele lisandustele põgusa viirastusliku tähendusrikkuse. Kui ma ütlen, et nad on laua ääres või pliidi juures või trepil, siis ei pea ma silmas tegelikku treppi või pliiti või lauda. Neil on nende oma mööbel nende oma maailmas. See näeb välja nagu need reaalsed esemed, mille keskel mina liigun, aga need pole samad või siis on samad eksistentsi mingil teisel astmel. Mõlemad asjade kogumid, viirastuslikud ja reaalsed, hakkavad üksteisega kaasa helisema, kaasa kõlama. Kui kummituslikus stseenis on näiteks tool, millel naine istub ning mis võtab enda alla sama ruumi nagu reaalne tool reaalses köögis ning on reaalse tooli peale asetatud, ükskõik kui kehvasti see ka passiks, on tulemuseks see, et kui kummituslik stseen haihtub, säilitab reaalne tool mingisuguse aura, see lööb peaaegu õhetama üllatusest, et just tema oli välja valitud ja sihiks võetud, et just tema peale oli valik sel kombel langenud. See mõju kuhtub aga peagi ning tool, reaalne tool, astuks otsekui rambivalgusest tagasi ning asuks oma harjunud kohale hämaras anonüümsuses, ning mina ei märka seda enam, ükskõik kuidas ma ka püüaksin suhtuda lugupidavalt sellesse ilmetusse mööbliesemesse, mis on saanud tunda oma hingestatud hetke.

      Ma olen hakanud umbusaldama isegi kõige kindlamaid objekte, kaheldes, et äkki on need pelgad iseenda kujutised, mis võivad ainsa hetkega virvendama hakata ja kaduda. Reaalsus on saanud pineva ja võbiseva ilme. Kõik on valmis lagunema. Kuid ometi ei ole ma kunagi elus olnud nii lähedal päris maailma ainesele, kuigi see maailm ise virvendab ja muutub mu silme all läbipaistvaks. On unenägusid, milles kogetu näib elavam kui elu. Mul on olnud kärsitu uskumatuse hetki, kui ma rahutu magajana otsekui rabelen sellest unenäomaailmast välja ärkamise higisesse hämmingusse. Kuid siis välgatab üks neist läbikumavatest kujutistest piki mu nägemisvälja servi ning ma mõistan, et ma ei ole ärkvel või et ma olen ärkvel ning kõik see, mis oli tundunud unenägu, ei ole üldse seda. Piir meelepette ja selle vahel, mis on selle vastand, on minu jaoks haihtumispunktini kuhtunud. Ma ei ole ei unes ega ärkvel, vaid mingis uimases olekus nende kahe vahel – ma oleksin nagu kogu aeg poolpurjus, mingis transtsendentses vintisolekus.

      See perekondlikkusehõng, mille need viirastused endaga kaasa toovad, paneb mind mõtlema, kas ei tähenda nad äkki mu tõrjutud elu, mis mingil kujul mind endale nõudma tuleb. Sest lõpuks siin, surnute majas, ma ju nüüd olen. See, et ma olen uuesti ümbruses, kus ma üles kasvasin, tekitab väga imeliku tunde. Ma ei tundnud end siin kunagi päriselt kodus. Kui meie kostilised elasid ebareaalseid elusid, siis tegime meie, siinsed niinimetatud püsielanikud, sedasama. Põhjus, miks need viirastused mind ei hirmuta, on kahtlemata see, et selles paigas kummitas alati. Ma veetsin lapsepõlve mujalt tulnute, tontlike kogude seas. Küll olid need meie kostilised vagurad ja varjutõmbuvad, nad ähmastasid ennast mingiks pominaks majas. Ma kohtusin nendega trepil, nihelesin kõrvale, kui nad nihkusid minust mööda ja naeratasid valulise viisakuse tardunud naeratusi. Ruumis, mida nimetati söögitoaks, istusid nad küürus oma peekonilõikude või