Mõrva varjud. Ann Granger

kes tuli Londonist koos söör Herbertiga kaasa tulnud.

      Sel hetkel lõi kirikukell veerandtundi. „Näete?” ütles söör Herbert pahuralt. „Kolmveerand kuus.”

      Woodi päästis vastamisest paremalt kostev köhahoog.

      „See mees käib mulle närvidele!” lisas söör Herbert ärritatult.

      Mõlemad vaatasid köha suunas ja põrnitsesid musta riietatud härrat, kes hüüdis vabandavalt: „Ma olen külma saanud!” See kõlas läbi kinnise nina. Otsekui tõestuseks võttis ta suure valge taskurätiku ja nuuskas valjult.

      Söör Herbert porises põlglikult. Wood sõnas oma leebel häälel: „Matusekorraldaja peab kohal olema. Ta tunneb kirstu ära… kui me ükskord nii kaugele jõuame.” Ta heitis pahase pilgu kaevajatele, kes seisid taas tegevusetult, et teadusemees saaks oma klaaspurke mullaga täita.

      „Ma tean miks see mees siin on,” kähvas söör Herbert,” aga tema hääle järgi otsustades tundub, et ta ise tuleb varsti maha matta!”

      Selle solvava märkuse peale astus matusetalitaja põlgusest värisedes eemale. Nüüd oli juba tunduvalt valgem. Nende ümber hämarusest ilmusid kõikjal nähtavale kogud, mis jätsid mulje, otsekui oleksid söör Herberti poolt kardetud uudishimulikud kivist keerubite ja inglite näol kokku kogunenud. Nende marmorist käed olid õudusest kokku surutud ning nende ilma pupillideta silmade pilk oli suunatud pühaduseteotusele ja elavatele, kes seda teostasid. Hele triip taevaserval oli muutunud punaseks.

      Kui taevas on õhtul punane, tuleb homme ilus ilm, kui see on punane hommikul, siis tähendab see halba, mõtles Wood. Ta lootis, et see pole halb enne. Nagu see siseministeeriumi mees, tahtis ka tema siit rutem minema pääseda. Talle ei meeldinud kirikuaiad ja eriti need uhkustavad skulptuurid ümberringi. Ta oli öelnud kunagi oma tütrele Emilyle poolenisti naljatledes, et kui ta maha maetakse, tahab ta lihtsat hauakivi, millele on kirjutatud:

      Siin puhkab Jonathan Wood.

      Kui ta tegigi midagi halba,

      tegi ta ka natuke head.

      Emilyle polnud see üldse nalja teinud. Ta oli olnud nii nördinud, et Jonathan pidi vabandama ja kinnitama, et temaga on kõik korras. Jah, ta tunneb ennast paremini kui kunagi varem. Ei ühtki valu mitte kusagil, isegi kaht valu mitte!

      Söör Herbert lausus vaikselt: „Teate, Wood, siseministeeriumile ei meeldi see värk põrmugi. Meil pole mitte midagi peale vallandatud koduabilise tunnistuse ja kohaliku klatši. Mina usun, et kui asi läheb kohtusse, on advokaatidel pidupäev. Kui surnud naise isal poleks valitsuses sõpru, poleks ekshumeerimine eales aset leidnud!”

      „Siin on tegemist klassikaliste asjaoludega,” ütles Wood lõuga sallist vabastades. „Härra Oakley’l oli juba pikka aega naistemehe kuulsus. Ta oli oma raha juba enne rikka naisega abiellumist laiaks löönud. Kui tal oleks olnud natukenegi mõistust, oleks ta lõpetanud seelikuküttimise, aga see oli saanud talle harjumuseks. Ta naine ähvardas lahutusega. Niisiis,” libastus Wood madalasse kõnepruuki, „nokitses William ta ära.”

      Sellele järgnes vihane vastus: „Asjaolud on kõik, mis teil on! Kohus peab seda tõestama, pagan võtaks! Kui William ta tappis, oli ta paganama nupukas. Eeluurimiskohus ei kahelnud hetkekski, et see oli õnnetusjuhtum. Ja veel üks asi. See teadusejünger on võtnud proove tervest kirikuaiast. Kui arseeni leitakse veel mõnest kohast, lendab terve kohtuasi korstnasse. Seda on ennegi juhtunud ja juhtub jälle.”

      Wood mõtles süngelt, et nii see on. Ja kui see jälle juhtub, teab ta, keda hakatakse süüdistama. Bamford on väike linn, kuid tähtis turukoht ümbruskonna maarahva jaoks, ja politsei kohus on oma valdustes korda hoida. Sellepärast ongi siia palgatud inspektor, kui teised väikelinnad peavad ainult seersandiga läbi ajama. Muidugi ei saatnud nad siia kolkasse tippuurijat. Ei, nad olid saatnud tema, Woodi. Ta kahtlustas isegi, et teda ülendati inspektoriks sellepärast, et tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Ta oli teinud kõvasti tööd ja saavutanud karjääris mõningast edu, kuid ta polnud sedasorti mees, kes jätaks väljaspool oma ringkonda hea mulje. Nad olid teinud temast vastumeelselt inspektori ja kindlasti hõõruvad nüüd käsi, et said ta saata siia, Bamfordi. Sest neil polnud vaja mõnda temast paremat meest mujalt ära võtta.

      Wood ei nurisenud. Talle meeldis siin. Ta tundis ennast nii linna- kui ka maarahva hulgas hästi. Talle meeldis vastutada oma väikese kuningriigi eest. Tal olid abiks seersant ja kaks konstaablit, üks neist seisis praegu haua juures. Nagu Wood ise, olid ka seersant ja konstaablid usaldusväärsed mehed, kes ei ajanud taga au ja hiilgust.

      Aga nüüd kerkis see võimalus ootamatult silmapiirile. Kuigi Woodile ei meeldinud sellest nii mõelda. Aga ikkagi, kui ta saab niisugusel härral nagu William Oakleyl kõrist kinni haarata…

      Äkiline tööseisak haua kõrval köitis ta tähelepanu. Konstaabel tuli üle kühmude ja äärekivide komistades tema poole ja kandis ette:

      „Me jõudsime kirstuni, härra Wood, söör.”

      „Väga hea,” ütles Wood kergendatult. „Nüüd ei lähe enam kaua, söör Herbert. Konstaabel, viige surnumatja kohe sinna.”

      Aga surnumatja oli otsustanud kättemaksuks näidata üles agarust ja sammus juba suursugusel kõnnakul hauaplatsi poole. Üks laternahoidjatest näitas auku valgust. Surnumatja kummardus selle kohale ohtlikult madalale ja võttis tükk aega, enne kui ta otsuse kuuldavale tõi, nii et Wood kartis, et söör Herbert külvab ta üle karmide sõnadega. Surnumatja pööras hauale selja ja tuli tagasi sama suursugusel kõnnakul. Võib-olla ta ei osanudki teistmoodi astuda.

      „Jah,” ütles ta nohust moonutatud häälega, „see on seesama kirst, härrased. Nimeplaat on selgesti näha.” Ta võttis taskuräti ja nuuskas taas nina.

      „Viime selle siis minema!” urises söör Herbert.

      Surnumatja surus rätiku taskusse ja andis nõu: „Võib-olla avame korraks kirstukaane, kuni siin värskes õhus oleme.”

      Sel hetkel lõi kirikukell kuus.

      „Pole aega,” kähvas söör Herbert.

      Wood ütles oma leebe häälega: „See on meie kõigi pärast…”

      „Hea küll,” nõustus söör Herbert. „Aga tehke kähku, eks?”

      „Jenkins!” hüüdis Wood konstaablile. „Kui kirst on üleval ja… tuulutatud, vaadake, et haud saaks korralikult kinni aetud. Pole vaja, et keegi sinna sisse kukub. Parem on, kui sa jääd siia valvama. Et trofeekütid ligi ei pääseks.”

      „Jah, söör,” vastas konstaabel Jenkins mornilt.

      „Ära muretse,” ütles Wood. „Niipea, kui ma jõuan jaoskonda, saadan Bishopi sind välja vahetama.”

      Konstaabel Jenkinsi näoilme, mis oli varahommikuses kahkjas valguses juba nähtav, väljendas selgelt, et ta luges inspektori viimastest sõnadest välja: „Kui olen ühe korraliku käraka saanud.”

      neli

      „Sa oled väga vaikne,” tähendas Alan, kui nad läbi õhtuse pimeduse koju sõitsid. „Pole mingit mõtet neid Geoffi antud pabereid nii hämaras lugeda.”

      „Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna.” Meredith sulges kahetsedes põlvedel lebava karbi kaane. Auto esituled libisesid üle poe vaateakende ja tantsisklesid vihmast sillutisele kogunenud veelompidel. Pärast Painterite väikest peoruumi täitnud palavust oli autos meeldivalt jahe.

      „Meid võeti väga soojalt vastu, eks ole?” Meredith pööras pead ja uuris kaaslase profiili. „Ma arvasin, et sinu patoloog on doktor Fuller. Ma ei teadnud, et sa kasutad ka Geoffi abi.”

      „Fuller on on meie koosseisuline patoloog, ja seejuures väga hea, aga ta pole asjatundja mürkide alal. Nii et kui meil – või Fulleril – on midagi selles liinis, saadame selle Geoffi laborisse. Tal on õigus öeldes, et mürgitamine pole tänapäeval enam nii moes kui vanasti.”

      Kamp noorukeid tuli pubist välja ja tungles sõiduteel.