Mõrva varjud. Ann Granger

sulle meenutada, sest sa tead seda suurepäraselt. Ma olen kinnisvarakonsultant. Ma annan inimestele nõu ja käin nende eest majajahil. Mul on annet – kui enda kohta võib nii öelda – sobiva kinnisvara väljaajamiseks, mõnikord käin majaoksjonitel ja teen kliendi nimel panuseid. Mulle meeldib seda teha. Tegelikult ise ma maju ei müü,” lõpetas ta teravalt.

      „Kas sa pole mõne häärberi eest, mis kinnisvarabüroole kuulub, kunagi nende käest väikest salajast tulu saanud?” Geoffry jõi ära viimase oma veinist ja vaatas ringi, kuhu tühi klaas panna.

      „Pea suu, Geoff!” ütles ta naine veelgi jõulisemalt kui tavaliselt.

      „See lõhnab kuradi moodi kohtuasja järele,” ütles Juliet tigedalt, „ja on ka rumal. Kuidas ma saan lubada endale riskeerimist oma mainega, soovitades mingit ilmselget rämpsu? Kui keegi teine oleks seda mulle öelnud, kaebaksin ta kohtusse. Ära sa arva, Geoff, et sa ainult sellepärast, et mu vend oled, alati puhta nahaga pääsed. Ühel päeval lähed sa liiga kaugele. Sinu huumorimeel on alati kummaline olnud.”

      „Ning sina, õeke, neelad sööda alati kenasti alla.”

      „Geoff,” ütles ta naine kindlal toonil, „inimestel on joogid otsakorral. Sul on aeg joogipoolise eest hoolitseda.”

      Geoff saatis neile andekspaluva pilgu ja läks pudeleid avama, naine tihedalt kannul.

      James Holland kõkutas musta puhmashabeme sügavuses naerda. „Miski ütleb mulle, et vaene vana Geoff saab praegu köögis peapesu.”

      „Pole ta midagi vaene vana Geoff,” nähvas Juliet Painter. „Ta on liiga palju joonud. Ma soovin, et ta oma mürkidega edasi ei laseks. See ajab inimesed segadusse – kas te pole märganud? Ma arvan, et Pam on küll. Ma mõtlen alati…” Ta kõhkles. „Ma mõtlen alati, et ei tohiks rääkida liiga palju halbadest asjadest, sest äkki nad siis juhtuvadki.”

      „Nimeta kurja,” pomises James Holland, „ja ta ilmubki.”

      „See on õige. Ma oletan, et paistan ebausklikuna, kuid ma pole seda.” Juliet viskas oma pikka heledat patsi nii, et see kiikus edasitagasi nagu kärbseid peletav hobusesaba.

      „See pole ebausk,” ütles Alan Markby. „See on inimese alateadvus, mis töötab, korjates üles võnkeid, mis ütlevad inimesele, et hädaoht on ees. Pärand meie ürgsest minevikust. Aga kus sa viimasel ajal käinud oled, Juliet, või kellega rääkinud, et su koopanaise instinktid uuesti ärganud on?”

      „Ei olegi,” ütles naine kohmetult.

      Uks lendas lahti ning Geoff ilmus taas nähtavale, viibutades kummagi käe otsas pudelit. „Klaasid jälle täis? Paneme klaasid jälle täis? Punast või valget? Lubasin korralikult käituda. Palun vabandust, kui ma sind pahandasin, õeke.”

      „Sa oled idioot,” ütles õde vabandust vastu võttes.

      „Ega sa ei tea kedagi, kes tahab maja üürida?” küsis Meredith tema käest.

      Juliet paistis üllatuvat. „Ma tean alati inimesi, kes tahavad üürida. Kus see maja asub?”

      „Siinsamas Bamfordis. Minu maja Station Roadil – kõigest vara-viktoriaanliku ridamaja ots. See pole sedasorti peen elamine, millega sa tavaliselt tegeled, kuid see on nüüdsama täielikult uuesti remonditud ja möbleeritud.”

      „Mäherdune hirmus kogemus leida oma maja niimoodi lõhutuna, nagu Pam ütles.” Geoff raputas kaastundes pead.

      „Jah, oli küll.” Meredith ei suutnud varjata vastikust oma hääles.

      Juliet, kes oli linnas vaid juhukülaline, küsis: „Mis juhtus? Mina sellest ei kuulnud.”

      „Üks naisterahvas ei sallinud mind,” ütles Meredith. „Ta arvas, et tegin talle karuteene. Nii et ta tegi mulle karuteene tagasi.”

      „Õudne,” ütles Juliet osavõtlikult.

      „Võid seda uskuda. Ta plötserdas terve elamise punase värviga üle ja rebis mu riided ribadeks. Igal juhul olen ma sestsaadik Alani juures elanud. Alguses plaanisin küll jalamaid tagasi kolida, kui maja jälle elamiskõlbulikuks saab, aga millegipärast ei taha ma seda teha ning me oleme koos Alaniga mõelnud…” Ta heitis pilgu Markbyle.

      „Et võiksime otsida midagi ühiselt,” ütles mees. „Minu maja kõlbas mulle kenasti, kui ma üksi olin. Kuid meile kahele ta hästi ei sobi.”

      Meredith mõtles, et Alani hääles kõlas õige pisut trotsi, just nagu võiksid inimesed mitte uskuda seda, mida ta rääkis. Need, kes neid hästi tundsid, olid öelnud selliseid asju nagu: „Arvasin, et te kaks olete kumbki liiga iseseisev,” või isegi: „See on teil kahel küllalt kaua aega võtnud”. Selles trotsis siin oli õige pisut rahulduse hõngu. Mees oli oma tahtmise saanud. Meredith aga ei teadnud ikka veel, kas see ka tema tahtmine oli.

      Juliet silmitses neid mõlemat, ärialane taiplikkus kogu ta olemusest peegeldumas. „Mis laadi kohta te tahate?”

      „Pea nüüd kinni,” protesteeris Markby leebelt. „Me ei saa endale sinu honarare lubada.”

      „Ma ei kavatsenudki praegu teilt honorari nõuda. Olen nõus, et võib-olla ei taha te mulle maksta seda, mida ma küsin. Aga teate, ma kuulen müügil olevatest asjadest, mis ei vasta minu nõudmistele või mu klientide nõudmistele. Võin teile märku anda.”

      „Väga kena sinust,” ütles Markby.

      Juliet vaatas Meredihile mõtlikult ainiti otsa. „Annan sulle maja kohta teada. Mul on tarvis see üle vaadata.”

      „Hea meelega. Anna mulle teada, kui sa võtit tahad. Maja asub jaama lähedal, kui keegi peaks tahtma nagu mina iga päev Great Weni3 vahet sõita.”

      „Oled niisiis endiselt välisministeeriumis?” küsis Juliet.

      „Endiselt seal kirjutuslaua taga kinni.” Meredith oli teadlik Alani temale suunatud kartlikust pilgust. Ta imestas, kas mees ikka veel kartis – pärast nii pikka aega –, et peaks vaid mõni bürokraadist juht leebuma ja talle meretagust ametikohta pakkuma, võtaks tema selle õhinal vastu ja läheks.

      Kas läheksin? küsis ta endalt. Kas ma sellepärast polegi olnud valmis end ühegi püsiva suhtega siduma, isegi mitte Alaniga? Ta ju teab, et kuigi me elame ühise katuse all, oli minu elamu ajutiselt elamiskõlbmatuks muutmine see, mis mind lõpuks siia kolima sundis.

      Alan ta kõrval niheles. Ta toetus seljaga vastu raamaturiiulit ning oli kiilutud ühelt poolt Meredithi ja teiselt poolt James Hollandi koguka kere vahele. „Tore sind suurest linnast käimas näha,” ütles ta küünarnukke vabastades Julietile.

      „Ma ei saanud ju suurele soolaleivapeole tulemata jätta!” Ta lisas natuke kahetsevalt: „Mul oli ka üks ärivisiit teha – Fourways House’i.”

      „Oakley-preilid?” hüüatas Geoff. „Ära tule mulle rääkima, et üks su jõukaid lähisidalasi tahab Fourways elada ja on valmis Oakley-prouad rahapataka eest majast välja ostma!”

      „Ei – Lähis-Ida klient ei vaataks selle paiga poolegi. See on selleks kaugelt liiga räämas. Põhjus, miks ma seal käisin, oli see, et Damaris Oakley kirjutas mulle ja palus läbi tulla.”

      Ta kõhkles. „Vaevalt küll on see saladus, et Damaris ja ta õde on juba aastaid rabelenud. Nad on otsustanud maja maha müüa, mis tahes nad selle eest ka saavad, ja kolida sobivasse pensionipõlve korterisse, eelistatavalt esimesel korrusel ja mere ääres. Möönan, et vaatasin maja seal olles kaunis põhjalikult üle. Osalt selleks, et saada aimu rahasummast, mida nad võiksid korterile kulutada, kui nad maja maha müüksid ja osalt seetõttu, et arvasin alguses, et maja võiks ühele kliendile sobida. Kuid mitte pärast selle vaatamist.” Ta prunditas huuli. „Ausalt öeldes on selle kinnisvara vahetamine tema praeguses seisukorras raske, kuid neil on vaja müüa, sest see on ainus kapital, mis neil on.”

      „Ma oletan, et aed on samuti käest ära,” märkis Alan Markby, haarates kinni olukorra sellest aspektist, mis teda huvitas.

      „Tegelikult on aed hoopis

3

Great Wen – Londoni hüüdnimesid. Suurlinn, mis on laiali paisunud otsekui kasvaja (wen – ing k nahakasvaja, ateroom).