.

mõtles Damaris. Täielik ebaõnn tõepoolest. Just see, mis Oakleysid alati saatnud oli. Vanemad polnudki Arthuri kaotamisest üle saanud. Damaris oli jäänud vanamoelisel kombel koju, et nende eest hoolitseda, kuna nad jäid vanaks ja muutusid põduraks, kuni surid, kuid selleks ajaks ei pakkunud ta enam kellelegi teisele mingit huvi.

      Oli küll olnud üks noormees, kes tahtis Florence’iga abielluda, kuid vanemad olid pidanud teda ebasobivaks ja lõpuks oli Florence nende ühisele hukkamõistule alistunud. Ärapõlatud noormees oli sõitnud äkitselt Lõuna-Aafrikasse, kus ta Cape’is viinamäe rajas ning tal oli, nagu nad kuulsid, üsna hästi läinud. Miks Florence ei võidelnud tema eest? pani Damaris imeks. Miks ei võidelnud ta enese eest? Nüüd on seda lihtne öelda. Tookord oli seda nii raske teha. Nüüd igal juhul liiga hilja.

      „Kõik surnud ja läinud,” pomises Damaris endamisi.

      „Kuidas palun, preili Oakley?” küsis Ron vuntside nõksatades.

      „Palun vabandus, härra Gladstone. Ma jäin mõttesse.”

      See oli vikaar, James Holland, kes oli soovitanud praegust asjade korraldust. Alguses, pärast kogemust kiilaks aetud vargaga, oli see paistnud ideaalne. Ron oli pensionil. Ta elas kenas väikeses korteris, millel polnud üldse aeda. See ei jätnud talle muud tegevust kui jalutada igal hommikul raamatukokku, et lugeda ajalehti ja aiandusajakirju ning kaevata raamatukoguhoidjale lärmi üle, mida tekitasid raamatukogu külastavad koolilapsed. Seejärel kaebas raamatukoguhoidja tema üle isa Hollandile, kes oli läbi astunud, et lobiseda. Siis tuligi vikaarile hea mõte ja nii oligi Ron siia, Fourwaysi maandunud, viiel päeval nädalas. Laupäeviti tegi ta oma nädalased ostud ning pühapäeviti ei töötanud ta aias, sest piiblis on öeldud, et seda ei tohi teha, nagu ta isa Hollandile seletas.

      „Aga seda teate te ju isegi, vikaar!”

      Alguses oli kokkulepe paistnud ideaalsena. Pikk rohi niideti maha, vormist välja kasvanud hekid pöeti. Kuid järk-järgult hakkasid Ron Gladstone’ile grandioossemad ideed pähe tulema. Tõsiasi oli see, et ta oli hakanud aeda enda omaks pidama. See tekitas probleeme. Nad polnud pahaks pannud, kui ta oli taastanud maja lähedal mõned ülekasvanud lillepeenrad. Istikute särav rivi oli olnud ergutav. Kahtlus oli tekkinud siis, kui ta lõikas sissesõidutee-äärse jugapuuheki lossi sakilise katusemüüri sarnaseks. Sestsaadik oli tal olnud suur hulk teisigi ideid, millest enamikku pidasid Oakleyd arusaamatuks.

      „Mul on kahtlus, härra Gladstone,” ütles Damaris, „et te olete televiisorist jälle neid aiandussaateid vaadanud.”

      „Neid ei jäta ma kunagi vaatamata!” ütles Ron uhkusega. „Neist saab palju häid ideid.”

      „Ma julgeksin öelda, et see ei tähenda veel, nagu tahaksime mina ja mu õde alpiaeda või märgalaga aeda või Hispaania stiilis siseõue ühes bar– barbe2 – ah, mis iganes see ka on. Ja me ei taha aiaveekogu!”

      „Ma mõtlesin,” ütles Ron – täpselt nii, mõtles Damaris pahaselt, nagu poleks naine sõnakestki lausunud –, „ma mõtlesin väikese tiigi peale. Muidugi võiksin ma teha pisikese purskkaevu, kui te oleksite nõus majast välja jooksva toruga.” Ta paistis lootusrikas.

      „Meil juba on purskkaev,” ütles Damaris kiiresti.

      „Te peate silmas toda täksitud kivikaussi keset majaesist sissesõiduteed? See ei tööta,” lausus härra Gladstone.

      „On sel tähtsust?” küsis Damaris. Purskkaev polnud töötanud – nii palju kui tema mäletas – sellest ajast saadik, kui tema veel väike laps oli. Kausi keskel seisev paks tiivuline lapsuke – keegi ei teadnud, oli see keerub või oma vibu kaotanud Cupido – oli ammu kattunud kollakasrohelise samblikuga, mis andis talle sellise väljanägemise, just nagu kannataks ta mingi ebameeldiva nahahaiguse käes.

      „Kuidas saab see ilma veeta purskkaev olla? Panen teile üles sellise, mis töötab.”

      „Me ei taha purskkaevu, härra Gladstone!” Damaris teadis, et tema hääl kõlab ärritunult.

      Osa tema ärritusest jõudis Ronini. „Üksnes väike tiik siis, ilma purskkaevuta – ei muud kui et minu arvates on sellest kahju, kui ainult pool tööd teha.”

      Damarisele torkas pähe hiilgav idee. „Me ei saa tiiki teha, härra Gladstone. Need soodustavad konni.”

      „Mis siis konnadel viga on?” Ta paistis üllatunud olevat. „Nad söövad putukaid. Nad puhastavad teie aeda.”

      „Nad krooksuvad,” ütles Damaris. „Nad jäävad sulle jala ja autorataste alla ning lömastatakse. Ei mingit tiiki, härra Gladstone! Kas me saame selle teema hetkeks kõrvale jätta? Ma tahtsin teiega paar sõna rääkida. Te ju teate, eks ole, et me kaalume maja müümist?”

      „Roni ilme oli morn. „Ma tõepoolest kuulsin sellest. Mispärast te seda teha tahate?”

      „Me ei saa sellega hakkama, nii lihtne see ongi. Proua Daley käib kolm korda nädalas ja teeb tolmulapiga majale ringi peale, kuid ta jääb üha vanemaks ning ta jalad on viletsad. Ta ütles meile, et peab vist jõulude ajal lõpetama. Nii et üsna kindel asi. Florence ja mina plaanime otsida moodsa köögiga mugava korteri..”

      Damarise vaimusilma eest ujus läbi pilt Fourway ajale jalgu jäänud köögisisustusest, iseäranis külmast kivipõrandast.

      „Korralik keskküte,” lisas ta igatsevalt.

      Roni vuntsid tõusid turri. „Mul on korter!” teatas ta samal moel, nagu Martin Luther King kord kuulutas, et tal on unistus. „Ja ma ei salga, et see on väga mugav. Kuid see – see pole – nagu – see siin!” Viimaseid sõnu saatis ta aiakühvlikesega, mida ta käes hoidis, ümberringi õhku torkides.

      „Ei,” ütles Damaris kõleda häälega. „Ei. Muidugi on meil kahju lahkuda. See oli meie lapsepõlvekodu. Kõik me mälestused… Kuid Florence ja mina oleme otsustanud, et meil on oma elu lõpul õigus pisukesele mugavusele. Ja me kavatseme seda ka saada!” lõpetas ta energiliselt.

      „Siis on minu nõu teile,” ütles Ron tõsiselt, „lasta mul paigaldada väike ehistiik. Kohe sinnasamasse, magnooliapuu kõrvale.”

      See tundus säärase täieliku ebaloogilisusena, et naine suutis talle vaid otsa jõllitada.

      „Teil on vaja muuta paiga ilme natuke eriliseks, kui tahate müüa,” selgitas mees tema hämmingut nähes. „Kena väikese veekoguga aed – see muudaks asja. Inimesed ostavad tihtipeale maja, sest nad on aeda armunud.”

      Tohutu kergendusega nägi Damaris oma õde maja poolt lähemale tulemas.

      Ta loobus võitlusest, öeldes: „Peate mind vabandama, härra Gladstone!” ning tõttas Florence’ile vastu.

      Lähemale jõudes kergendustunne haihtus. Florence’i kleenuke kogu, riietatud üsna samasugustesse rõivastesse nagu Damariselgi seljas, nägi välja nii, nagu võiks kerge tuulepuhang selle minema kanda. Ta on minust noorem, mõtles Damaris, kuid arvatavasti läheb tema enne ja mind jäetakse täiesti üksi. Peame siit minema saama. Me ei tohi veeta veel üht talve ilma korraliku keskkütteta… me peame selle korteri saama!

      Ta vaatas Florence’ist mööda, maja poole, mille Victoria-aegsed gooti stiili tunnusjooned, valatuna kohaliku kivi vormi, andsid Fourwaysile lossi või vähemalt mõisahäärberi ilme. Ma polnud praegu Ron Gladstone’iga küll aus, mõtles Damaris. Ma polnud enda vastu aus. Tõsi, olen elanud siin kogu oma elu ja peaksin olema sellesse paika sügavalt kiindunud. Siiski tegelikult usun ma, et vihkan seda. Ma tunnen, just nagu oleks see mu kuidagimoodi ära söönud. Isegi siis, kui olin noor ja mul oli töökoht Bamfordis, väntasin jalgrattal pärast töö lõppu otse koju, sest mu vanemad ootasid mind punkti pealt õigeks ajaks, õhtusöögiks. Teised käisid pidudel ja tantsimas ning kohtusid noormeestega ja abiellusid. Aga mitte mina, oh ei! Mind oli siin vaja. Mul pole põrmugi kahju lahkuda. Mind ei huvita, kes selle ostab. Ma ei hooli sellest, kui nad kogu selle armetu lasu maha lõhuvad. See ei toonud ühelegi Oakleyle iialgi õnne.

      Florence’ile ütles ta: „Härra Gladstone käib ikka veekoguga peale.

2

Mõtleb ilmselt barbigerumi, üht orhideeliiki.