Harbini ööliblikad. Andrei Ivanov

raamatute vastu.

      „Inimesi ei saa usaldada,” rääkis ta, „usaldada saab vaid raamatuid, kuid ka neisse tuleb suhtuda ettevaatlikult, sest need on inimese kirjutatud, aga inimene ei pruugi ise teada, kuhu juhib, kuna kõik oleme pimedad, aga pime võib heast südamest sihukese supi kokku keeta, et annab sada aastat helpida.”

      Stropilin oli võimekas poiss ja omandas kiiresti elutõdesid, mida talle päevast päeva sisendati, kuid paraku nappis tal tarmukust, mistõttu sattus ühtelugu valusa käe alla. Viieteistkümnendaks eluaastaks oli ta ikkagi kõik taadi kombed ära õppinud ja ühtlasi saanud külge ka kõik tema halvad harjumused; eakaaslased märkasid juba toona, et temaga on võimatu rääkida: ta muigutas huuli, sügas lõuga ja pungitas silmi nii, nagu oleks seitsmekümnene, ja ka rääkis samamoodi. Taat sundis poissi kõnetama teda „armuline härra” ning see lömitav viisakusvormel ujus ka nüüd, nii palju aastaid hiljem pinnale ja tilbendas nagu põõn; see juhtus suure erutuse hetkedel, kui Stropilin ei suutnud enesest võitu saada; ta sai ise aru, et on koomiline, punastas seetõttu hirmsasti ning hiljem piinles öösel pikalt ja oli sellistel päevadel kodustega jäme. Ta võõrutas ennast sellest hirmsast harjumusest hulga aastaid, kuid kord aastas lipsas mõni „armuline härra” ikka sisse.

      („Emast ja isast taat ei rääkinud, nagu neid polekski kunagi olnud.”)

      Jevgeni Petrovitš töötas vene gümnaasiumis kirjanduse õpetajana, andis eratunde, tegi kaastööd kõikvõimalikele ajalehtedele ja ajakirjadele (kus võis „honoraristuda”), soetas haruldasi raamatuid, unistas, et avab kord oma raamatukogu ja hakkab raamatuid raha eest välja laenutama („siis võiksin ma õpetamisest loobuda, et pühendada rohkem aega kirjatööle”). Peale selle oli Jevgeni Petrovitš ajakirja Retš toimetaja, kuid tulu sellest ei saanud, vastupidi, tema arvamist mööda õgis Retš kogu ta aja ja jõu, aga ei andnud muud, kui et Stropilin avaldas seal aastaid oma asju („Kirjaniku ülestähendused: 1917–19”, „Kirjaniku ülestähendused: 1920–22”) ja jooksutas võimalust mööda algajaid autoreid, vaatas mõnuga, kuidas need tema ees oma pabereid keeravad-käänavad, vingerdavad, õigustades oma mõttetusi, kuid ta tüdis sellest ruttu ära, oleks tahtnud laiemalt ette võtta, ent ei õnnestunud. Kuna Retš ilmus harva (mõnel aastal ei ilmunud üldse), ilmusid „Ülestähendused” ka teistes ajakirjades, näiteks Emigrantis; ilmusid, kuni ajakiri kinni pandi; Ternikovski isegi maksis Stropilinile nende eest midagi vaatamata sellele, et nad polnud mõttekaaslased, Jevgeni Petrovitš suisa vihkas Ternikovskit; ajakirjas Ehho vilksatasid needsamad „ülestähendused” läbi vist teise pealkirjaga, keegi ei pannud tähele, kedagi ei huvitanud. Stropilinil ei õnnestunud kuidagi leida mulku, sellist võluauku elumüüris, mille taga oleks otsekui peidikusse ladustatud vaba aega, pealegi niisuguse tihedusega, mis lubaks seda aega ilma erilise vaevata raamatuks muundada. Ta torkas nina kord ühe, kord teise ukse vahelt sisse, sõlmis tutvusi, kuid pidi kõikjal kannatama, nii ei tulnudki midagi välja. Mõnda aega oli ta seltsi Vene Kool Eestis liige, kui seal oli eesistujaks kaupmees I. Jegorov, kuid astus mingit tulu saamata seltsist välja niipea, kui sealt lahkus Jegorov. Jegorovi ees tundis Stropilin aukartust, kartis teda, kuid püüdis instinktiivselt tema silma alla sattuda; asus elama ühte tema majadest linnaservas, see käis rahakoti pihta ja jäi gümnaasiumist kaugele, kuid Jevgeni Petrovitš ei tahtnud kusagil mujal elada, sest kaupmeest kohates hellitas kirjanik lootust, et üks selline kohtumine muudab midagi ta elus; ta tundis miskipärast, et just Jegorov teeb teda kogu maailmale kuulsaks, kuid mismoodi, seda ta ei teadnud.

      Ei tahtnud mingi hinna eest otsida avaramaid ja odavamaid tube töökohale lähemal.

      Jevgeni Petrovitš pidas kirjavahetust mõeldamatu hulga inimestega (see oli kulukas, kuid väga oluline, nagu ka habeme hooldamine: seista laupäeval maniküürikääridega peegli ette ja käia habemest üle). Tema korrespondentide seas olid Remizov, Roerich, Rudin… ja paljud teised, ilma kelleta ei kujutanud Jevgeni Petrovitš oma olemasolu ettegi; nad määrasid midagi tema eksistentsis ja mõtlemises, seetõttu tundis Jevgeni Petrovitš vajadust neile kirjutada; tal oli vihikus nimekiri, kuhu märkis tähestikulises järjekorras, kellele ja millal on kiri saadetud. Istus sageli laupäeviti niiviisi teetassi taga, lehitses vihikut ja pidas aru, kellele kirjutada, aga kellele lihtsalt oma ajakiri saata või teatada, millega kavatseb tuleval aastal välja tulla… Võis niiviisi pikalt istuda… Iidolitega plaanide jagamine oli tema jaoks hulga tähtsam kui oma julgete mõtete elluviimine, see oli isegi tähtsam ajakirjast endast ja „Ülestähendustest”; aga teistega oma korrespondentsidest ja adressaatidest rääkimine seda enam! Jalutuskäik postimajja tosina ümbrikuga täitis tema elu erilise mõttega, Jevgeni Petrovitš läbis sel kombel teiste pilkudele varjatud ruume, sisenes paljudele käsitamatutesse sfääridesse; see kohustuslik rituaal ergutas teda, andis jõudu rutiiniga võitlemiseks, avas efemeerse perspektiivi ja sisendas lootust muutustele paremuse poole. Pannud kirjad teele, tundis Jevgeni Petrovitš end mitme tunni vältel elavamana nagu näitleja, kes kogeb lavale astudes loomeinnu puhangut, ja tundis, et kusagil seal tulevikus on keegi, kes teab teda, mäletab; Jevgeni Petrovitš kujutas mõttes ette, kuidas tema jumaldatud mõtlejad loevad tema kirju, võib-olla arutavad tema ideid, jäävad ta ridade üle mõtisklema, ja tundis erutust. Kui tal jäi mingil põhjusel mõnele oma iidolitest tavapärase intervalliga kiri saatmata, valdas teda rahutus, Stropilin kontrollis siis vihikus nimekirja ja kui see kartus leidis kinnitust, ruttas laua taha kirjutama – võis väga vihaseks saada, omaste peale karjuda, kui miski juhtus teda neil hetkedel segama. Samasuguseks vajaduseks kujunes kirja saamine kasvõi korra aastas kui mitte Kuprinilt, siis Avertšenkolt, isegi kui Avertšenko vastas talle puhtast viisakusest ja Kuprin palus kellelgi oma nimel vastata. Oo, need olid tema jaoks ülimalt väärtuslikud hetked! Unustamatud, õndsalikud päevad! Kahjuks esines selliseid päevi harva, väga harva. Stropilin pidas kalliks iga kirja, isegi kõige tühisemat, ta hoidis neid kübarakarpides.

      Igal õhtul, kui laps jäi magama, astus Stropilin puldi taha ja kirjutas – kas oma ülestähendusi või siis kirju. Enne magamaminekut teejoomise asemel kirjatööga tegelemine oli parim unerohi ja muutus peagi harjumuseks (Reveli harjumuseks, rõhutas ta). Kord Rebroviga vesteldes poetas ta:

      „Võimalik, et see on midagi kroonikataolist ja seda ei saa enam katki jätta ning ega siin minust enam õigupoolest midagi sõltugi: alustatud töö eeldab orjalikku teenimist.”

      Ta ei lahkunud sellest mõttest; ta oli iseenda silmis muutunud kroonikuks.

      „…meil muudkui materdatakse Schulzet, ei suudeta kabeli lammutust Vene turul kuidagi unustada, ja Žizn ei ole sellest ajast saadik üldse ilmunud. Kirikutega on püstihäda – kohalik elanikkond on välja kuulutanud korjanduse kõigi õigeusu kirikute lammutamiseks ning lisaks käib meil omade vahel purelus koguduse rahade pärast, ähvardab paisuda tõeliseks kohtulahinguks, täitsa inetu lugu, skandaalne, kõigile ümberringi nähtav ja kaugele kostev (mu majaomanik – kõigile teada inimene – lööb selles aktiivselt kaasa, mis kurvastab mind mõõtmatult: kuidas siin mitte vääratada – üheksa korda mõtlen enne, kui midagi ütlen). Ajakirjandus on löönud kahte leeri. Ei taha kohe kätte võttagi! Peale kõige muu kirjutatakse järjest sagedamini vaimustusega Mussolinist jt: Pilski, Jarov, Ternikovski, monarhistid, euraaslased jt. Muide, Ternikovski on eraldi jutt: elab Eestis revolutsioonieelsest ajast, töötas kindral Bułak-Bałachowiczi staabi juures õiguskonsultandina, kirjutab kõikidele ajalehtedele, skandalist, intrigaan, kord euraaslane, kord monarhist-nikolailane, hiljuti andis Protassovile vastu lõugu ühe oma armukese luuletuste pärast – ei varja oma suhteid, nähku kõik, ebameeldiv, paksmagu, tahumatu. Protassovit solvas meelega avalikult, et kõik tajuksid tema meeletust, andis kõigile mõista, et naise pärast, aga mitte tolle soperdise pärast Posl Izv-s, nagu paljud räägivad. Muuseas, Fjodorov ja Ternikovski küll vihkavad teineteist, kuid mõlemad jumaldavad ikkagi Gippiust, kiidavad muudkui tema „Musta raamatut”. Kui Fjodorov on „vaga vesi”, siis Ternikovski on tõeline hüsteerik: hiljuti esines kinoteatris Passage ettekandega „Vene rahvuslikust ideest”, seejärel jagas Vene klubis maailma ümber, pisut hiljem organiseeris sealsamas oma näitemängu lavaletoomise, õigemini – ei teagi, kuidas öelda: ta kirjutas kõik ise, ise lavastas (kui seda saab lavastuseks nimetada) ja ise mängis. Näidend oli väga nõme. Ta oli sellele pannud pealkirjaks „Pea ees sügavikku”. Parem oleks siis juba „Käkaskaela kaevu!”. Vaadata oli igav ja