Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

Naba kandist, kes igasugu hookus-pookust oskavad.”

      „Siis raiskas keegi asjatult Vahtkonna aega,” lausus Angua, põrnitsedes Trevi.

      Trev pidas seda viimaseks meeleheitlikuks löögiks, mis see oligi. „Mis see mulle annaks?” küsis ta. „Kas te arvate, et ma tahan siin olla?”

      Konstaabel Tursk köhatas. „Täna õhtul on mäng, seeru. Kõik on rahutud, igal pool hulguvad fännid ja keegi on neile palju kuulujutte söötnud. Me oleme pingul, ma ei taha muud midagi öelda. Meil oli juba paar suurt kismat. Ja see mees kõndis ju ikkagi omal jalal minema.”

      „Minul pole selle vastu midagi,” märkis doktor. „Tuli sisse horisontaalis, minema läks püstiasendis. See ongi kõige eelistatum variant. Ja ma pean tagasi minema, seersant. Täna tuleb tihe õhtu.”

      Seersant otsis kedagi, kelle peale karjuda, ja leidis Trevi.

      „Sina! Trev Usutav! Tegele sellega ise! Mine ja otsi oma semu üles. Ja kui veel mingeid pahandusi tuleb, siis tuleb teil… pahandusi. Kas on selge?”

      „Kahekordselt, seeru.” Trev ei suutnud end tagasi hoida, kuigi mööda tema selgroogu nirises külm higi. Aga ta tundis end kergena… hõljuvana… vabanenuna. Kuid mõned inimesed lihtsalt ei austa jumaliku märgi ilmumist. Võmmidel seda oskust pole.

      „Sulle olen ma seersant, Usutav! Säh!”

      Trevil õnnestus läbi toa lendav armumärk kinni püüda.

      „Tänud, seeru!”

      „Kasi välja!”

      Trev kasiski välja ja pooleldi ootaski varjutaolise kogu ilmumist, mis talle ligi astus, kui ta jaoskonnast piisavalt kaugele jõudis – hallis õhus oli vaevutuntav hais. Noh, vähemalt ei olnud see Andy. Andyt ei olnud Trevil praegu tõesti vaja.

      „Jah, Carter?” küsis ta udupilvelt.

      „Kust sa teadsid, et mina olen?”

      Trev ohkas. „Lihtsalt arvasin.” Ta hakkas kiiresti kõndima.

      „Andy tahab teada, mida sa neile rääkisid.”

      „Ära muretse, kõik on kombes.”

      „Kombes? Kuidas?” Carter, kes oli alati natuke ülekaalus, pidi sibama, et Treviga sammu pidada.

      „Sulle ma’i ütle.” Oh seda õnnist hetke, mis ees ootab.

      „Aga kas ma tohin talle öelda, et meil pole midagi karta?”

      „Kõik on kombes! Joonde aetud! Ma klaarisin kõik ära. Kõik on hästi. Kõik on unustatud. Midagi pole juhtunud.”

      „Kas sa oled kindel?” küsis Carter. „Ta oli üsna segi löödud.”

      „No mis ma oskan öelda?” Trev lõi käed laiali ja tegi pirueti. „Mina olen ju Trev Usutav!”

      „Noh, siis on selge. Kuule, kindlasti võtab Andy su Koletusse Jõuku tagasi. See oleks ju kihvt, eks?”

      „Kas sa tead, kuidas Koletu Jõugu nimi Napi arvates kõlab?”

      „Ei. Kuidas siis?”

      Trev ütles.

      „Noh, see on…” hakkas Carter ütlema, aga Trev segas vahele.

      „See on naljakas, Carter. See on naljakas ja kuidagi kurb ja lootusetu. Tõesti on.” Trev peatus nii äkitselt, et Carter kõndis talle otsa. „Ja väike nõuanne sulle: sellise nimega nagu Kõhutuule-Carter sa kaugele ei jõua.

      Ja see kehtib Puuksmeistri kohta ka. Usu mind.”

      „Aga kõik kutsuvad mind Kõhutuule-Carteriks,” halas Puuksmeister.

      „Järgmisele, kes sind nii kutsub, anna vastu nina. Mine arsti juurde. Söö vähem süsivesikuid. Hoidu kinnistest ruumidest. Kasuta habemeajamisvett,” ütles Trev ja lisas jälle kiirust.

      „Kuhu sa lähed, Trev?”

      „Mina enam Rüsinas ei osale!” hõikas Trev üle õla.

      Carter vaatas meeleheites ringi. „Mis Rüsinas?”

      „Kas sa pole kuulnud? Rüsin käib kogu aeg!”

      Trev mõistatas, kas ta helendas, kui läbi udu sörkis. Kõik hakkab olema teisiti. Kohe kui Smeems tuleb, läheb ta tema juurde ja küsib paremat tööd või midagi sellist…

      Tema ees kerkis udust mingi kogu. See oli üsnagi tubli saavutus, kuna kogu oli Trevist peajagu lühem.

      „Härra Ushutav?” küsis kogu.

      „Kes küsib?” küsis Trev ja lisas: „Või mis?”

      Kogu ohkas. „Nagu ma aru shaan, olete te shelle härrashmehe shõber, kesh hiljuti hoshpitali toodi,” lausus ta.

      „Mis see teisse puutub?”

      „Üshna palju,” vastas kogu. „Kash ma tohikshin küshida, kui palju te shellesht härrashmehesht teate?”

      „Ma ei pea teiega rääkima,” heitis Trev. „Kõik on korda aetud, on selge?”

      „Oleksh shee ometi nii,” sõnas kogu. „Ma pean teiega rääkima. Minu nimi on Igor.”

      „Teate, ma aimasingi juba. Kas teie tegite hospitalis Napile võileiva?” küsis Trev.

      „Jah. Tuunikala, shpagettide ja mooshiga, shuhkrukaunishtushed peal. Shee on minu firmaroog. Kash te teate midagi härra Napi minevikusht?”

      „Mitte kõige vähematki.”

      „Kash tõeshti?”

      „Kuulge, küünlakeldris segatakse küünlavaha, mitte ei keerutata minevikku üles. Seda lihtsalt ei tehta, saate aru? Ma tean, et tal on olnud raskeid aegu, ja rohkem ma teile ei räägi.”

      „Nii ma arvashingi,” pomises Igor. „Ma ushun, et ta on pärit Uberwaldisht. Uberwaldish on nii mõndagi kummalisht ja ohtlikku.”

      „See küsimus tundub võib-olla tobe, aga ega teie ise juhuslikult Uberwaldist pärit pole?” uuris Trev.

      „Kuna te küshishite, shiish – jah,” vastas Igor.

      Trev kõhkles. Vahel nägi Igoreid linnas. Enamik linlasi teadis neist ainult seda, et nad oskasid inimese paremini kokku lappida, kui keegi oskas ta koost lahutada, ja nad tegelesid keldris kummaliste asjadega ja käisid väljas peamiselt ainult äikese ajal.

      1

      Ametlikult on Ankh-Morporki valitsemiskorraks türannia, mis ei ole alati sama asi mis monarhia, ja tegelikult oli türanni ametikoha praegune pidaja isand Vetinari andnud sellele korrale pisut uue tähenduse, tehes sellest ainsa demokraatia vormi, mis toimib – kõigil oli õigus hääletada, välja jäid ainult need, kes ei kvalifitseerunud vanuse pärast või selle pärast, et nad ei olnud isand Vetinari.

      Ja ikkagi see