Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

peaksid Julieti koju viima,” ütles Trev Glendale.

      Glenda judistas end. „See pole hea mõte. Vana Stollop küsib talt, mida ta mängul nägi.”

      „Ja siis?”

      „Juliet ütleb. Ja ta ütleb ka, keda ta nägi…”

      „Kas ta ei oska valetada?”

      „Sinu moodi ei oska, Trev. Ta ei oska üldse midagi välja mõelda. Teate, lähme tagasi ülikooli. Me kõik töötame seal ja ma käin seal tihti, et vaadata, kuidas töö edeneb. Meie läheme otse ja teie minge pikemat teed pidi. Me pole üksteist näinud, saite aru? Ja jumala pärast, ära lase tal mingeid rumalusi teha!”

      „Vabandust, preili Glenda,” lausus Nap alandlikult.

      „Jah, mis on?”

      „Kumma poole meist te pöördusite?”

      „Ma vedasin teid alt,” ütles Nap, kui nad matšijärgsete rahvahulkade vahelt läbi lonkisid. Vähemalt Trev lonkis, Nap liikus kummalisel kõnnakul, mis jättis mulje, nagu oleks tema vaagnaluu piirkonnas midagi valesti.

      „Äkää, selle saab joonde ajada,” heitis Trev. „Kõik saab joonde ajada. Mina olengi joondeajaja. Mida rahvas tegel’t nägi? Lihtsalt mingit tüüpi pimekate riietes. Meid on tuhandeid. Ära muretse. Ee… kuidas sa nii tugev oled, Põlvik? Kas sa oled eluaeg kangi tõstnud või mis?”

      „Teie oletus on õige, härra Trev. Enne sündi tõstsin ma tõepoolest raskusi. Siis olin ma muidugi kõigest laps.”

      Nad kõndisid edasi ning mingi aja pärast ütles Trev: „Kas sa saaksid veel kord öelda? See ei mahu mulle päris pähe. Tegelikult turritab osa sellest mul vist kõrvast välja.”

      „Ah, muidugi. Ma ajasin teid vist segadusse. Kunagi oli minu mõistus täis pimedust. Siis näitas vend Kaer mulle valgust ja ma sündisin.”

      „Aa, mingi usuvärk.”

      „Aga siin ma olen. Te küsisite, miks ma nii tugev olen. Kui ma elasin pimedas sepikojas, tõstsin ma raskusi. Kõigepealt pihte, siis väikest vasarat ja siis kõige suuremat vasarat ja siis ühel päeval suutsin ma tõsta alasit. See oli hea päev. See oli väike vabanemine.”

      „Miks selle alasi tõstmine nii oluline oli?”

      „Ma olin selle alasi külge aheldatud.”

      Nad sammusid jälle vaikides, kuni Trev ütles iga sõna hoolega valides: „Teil mägedes on elu vist ikka päris karm.”

      „Nüüd vist polegi enam nii hull.”

      „See teeb nagu tänulikuks selle eest, mis meil on.”

      „Kas teatud naisterahva eest, härra Trev?”

      „Jah, kui sa juba küsisid. Ma mõtlen tema peale kogu aeg! Ta meeldib mulle hirmsasti! Aga ta on dolli!” Väike salk jalgpallifänne pöördus nende poole vaatama ja Trev jätkas sosinal: „Tal on vennad, kelle rusikad on suured nagu härja perse!”

      „Härra Trev, ma olen lugenud, et armastus naerab lukkseppade üle.”

      „Tõesti või? Ja mida ta siis teeb, kui talle härja tagumikuga näkku virutatakse?”

      „Seda infot ei ole poeedid avaldanud, härra Trev.”

      „Pealegi,” lisas Trev, „on lukksepad tavaliselt sihukesed vaiksed sellid. Hoolikad ja kannatlikud ja muud sellist. Nagu sina. Ma kujutan ette, et nad ei pahanda, kui nende üle natuke nalja heita. Aga sina tunned ju ka kindlasti mõnda tüdrukut. Sest noh, sa pole just piltilus, selge see, a’ tüdrukutele meeldib peen rääkimine. Kindlasti söövad nad sul pihust… muidugi peale seda, kui sa oled käsi pesnud.”

      Nap kõhkles. Loomulikult olid olnud kõrgeauline leedi ja preili Ravineur, aga kumbagi neist ei saanud väga kergesti liigitada kategooriasse „tüdrukud”. Muidugi olid ka Õeksed, kes olid igatahes noored ja nähtavasti ka naissoost, aga tuli tunnistada, et nad nägid välja pigem nagu arukad kanad ja söömise ajal ei pakkunud nad tõesti kõige meeldivamat vaatepilti – ja jällegi ei paistnud „tüdrukud” nende kohta kõige õigem sõna olevat.

      „Ma ei ole tuttav just paljude tüdrukutega,” tunnistas ta.

      „Aga Glenda? Tema on sinust tõsiselt sisse võetud. Aga ole ettevaatlik, ta võtab ohjad oma kätte ja ‘akkab sinu elu juhtima, kui sa ainult lased. Ta teeb alati nii. Ta teeb seda kõigiga.”

      „Paistab, et teie kahe vahel on midagi olnud,” märkis Nap.

      „Oled sina alles terane. Vaikne ja terane. Nagu nuga. Jah, meie vahel vist tõesti oli midagi. Mina tahtsin, et seal oleks olnud võimalikult vähe maad, aga ta andis mulle kogu aeg vastu näppe.” Trev tegi pausi ja otsis Napi näost väiksematki lihasevõbelust. „See oli nali,” lisas ta ilma suurema lootuseta.

      „Tänan, et ütlesite, härra Trev. Ma dešifreerin selle hiljem.”

      Trev ohkas. „Aga enam see nii ei ole, ja Juliet… noh, ma roomaksin terve miili klaasikildude peal, et teda ainult kallistada, ja ilma igasuguse käperdamiseta.”

      „Tihtipeale avab luuletus tee väljavalitu südamesse,” märkis Nap.

      Trev elavnes. „Oh, sõnu teha ma oskan. Kui ma talle kirja kirjutan, saad sina selle talle ju kätte viia, eks? Kui ma kirjutan näiteks peenikese paberi peale midagi sellist, mõtleme… „Sa oled minu arust täitsa kobe. Äkki saaks kokku? Ei mingit kabistamist, päriselt kah. Musi, Trev.” Kuidas kõlab?”

      „Selle hing on puhas ja üllas, härra Trev. Aga, khm, kui ma saaksin kuidagi abiks olla…”

      „Pikemaid sõnu on vaja, jah? Ja natuke keerulisemat keelt?” küsis Trev.

      Kuid Nap ei kuulanud enam teda.

      „Minu meelest on see imearmas,” ütles hääl Trevi pea kohalt. „A’ kas sa tead mõnda, kes lugeda oskab, tarkpea?”

      Seda tuli vendade Stollopite kiituseks öelda: nad ei olnud Andy. Kõike arvesse võttes polnud vahe küll just hiiglasuur, kui sinu silmad ei seletanud, sest olid verd täis, aga lühidalt öeldes teadsid Stollopid, et jõust on alati abi, niisiis ei viitsinudki nad kunagi midagi muud proovida, samas kui Andy oli külmavereline psühhopaat, kellel olid järelkäijad ainult selle pärast, et tema taga oli ohutum olla kui tema ees. Andy oli vahel üsna meeldiv, kui tema metsikult kõikuvad tujud sinnapoole kaldusid – siis oli kõige parem aeg jalgalaskmiseks. Mis Stollopitesse puutub, siis ei pidanud neid just pikalt uurima, et mõista: Juliet oli nende perekonna aju. Üheks eeliseks Trevi seisukohast võttes oli see, et Stollopid ise pidasid end arukateks, kuna keegi polnud neile vastupidist väitnud.

      „Hah, härra nii-öelda Trev,” ütles Billy Stollop ja suskas Trevi sõrmega, mis oli jäme nagu jõehobusardell. „Kui sa oled nii tarkust täis, siis ütle, kes väravaposti ää lõhkus.”

      „Seal oli rüsin, Billy. Ma ei näinud midagi.”

      „Kas ta ‘akkab Pimekates mängima?” käis Billy peale.

      „Billy, isegi sinu isa ei jõuaks parimas vormis olles palli nii kaugele visata, kui sellest mehest räägitakse. Sa ju tead, eks? Isegi sina ei jõuaks. Ma kuulsin, et Inglite väravapost oli lihtsalt koost lagunen’d ja keegi mõtles mingi loo välja. Kas ma valetaksin sulle, Billy?” Trev oskas välja mõelda valesid, mis olid peaaegu tõed.

      „Igatahes valetaksid, sest sa oled pimekas.”

      „Hea küll, sa said aru, ma räägin kõik ausalt ära,” ütles Trev käsi laiutades. „Respekt ja puha, Billy… Selle palli viskas Nap. Rohkem ei oska ma midagi öelda.”

      „Ma peaksin sul pea otsast lööma,” mühatas Billy, vaatas Nappi ja irvitas. „See poiss näeb välja, nagu ei jõuaks palli tõstagi.”

      Ja siis küsis hääl Trevi selja tagant. „Kas sa näe, Billy, sind on ilma kaelarihmata välja lastud!”

      Nap kuulis, kuidas Trev pomises endamisi: