Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

ka vedada.”

      „Mina seda ei teinud!”

      „Muidugi mitte. Aga nüüd… vaatame, kes kiiremini jookseb. Kõigepealt hospitali.”

      „Ma tahan temaga koos minna,” ütles Trev, samal ajal kui Sinijaan Napi õrnalt oma tohututele käsivartele võttis.

      „Ei, poiss,” sõnas Tursk. „Sina jääd minu juurde.”

      Konstaabel Tursaga asi ei lõppenud. Tursaga ei lõppenud asi kunagi. Kõik kutsusid teda Heeringaks ja tema rahulik, sõnatu sõnum – me oleme selle supi sees koos, miks me peaksime teineteise elu raskeks tegema – mõjus tihtipeale, kuid varem või hiljem anti küsitletav üle mõnele kõrgemale võmmile, kelle jaoks elu raskeks tegemine mõnes väikeses toas, mille ukse juures seisis teine võmm, oli töö. Ja see kõrgem võmm oli viimasel ajal topeltvahetusi teinud, nagu tema olekust paistis.

      „Härra, mina olen seersant Angua, ja ma loodan, et te pole endale pahandusi kaela tõmmanud.” Seersant tegi märkmiku lahti ja silus lehe sirgeks.

      „Kas võtame kõik veel kord üle? Te ütlesite konstaabel Tursale, et nägite kaklust ja kui te kohale jõudsite, olid kõik suured poisid minema jooksnud ja hämmastaval kombel leidsite oma töökaaslase, härra Napaka, kes verest tühjaks jooksis. Noh, ma võin kihla vedada, et ma oskan nimepidi nimetada kõik need suured poisid, viimase kui ühe. Huvitav, miks teie ei oska? Ja mida, Trevor Usutav, see tähendab?” Ta nipsas mustvalge emaileeritud märgi üle laua ja kas õnneliku juhuse või täpse arvestuse tõttu tungis märgi nõel paari tolli kaugusel Trevi käest laua sisse.

      Leedi Sybili Tasuta Hospitali mitteametlik moto oli „Kõik ei sure”. Oli tõsi, et pärast hospitali asutamist vähenesid surmavõimalused linnas hämmastaval kombel vähemalt mõnel põhjusel. Teadaolevalt pesid hospitali kirurgid käsi isegi enne operatsiooni, mitte ainult pärast. Kuid nüüd liikus Leedi Sybili Hospitali valgetes koridorides kogu, kes teadis, et selle asutuse mitteametlik moto on tegelikult täiesti ebatõene.

      Surm seisatas korralikult puhtaksküüritud laua kõrval ja vaatas alla. HÄRRA NAP? SEE ON TÕESTI ÜLLATUS, lausus Surm ja pistis käe oma rüü voltide vahele. VAATAME SIIS, MIS MEIL SIIN ON.

      TEATE, jätkas ta, KUNAGI MURDSIN MA PEAD, MIKS INIMESED NII PALJU VARA

      KOKKU KRAABIVAD. LÕPMATU AJAGA VÕRRELDES ON INIMESTE ELUIGA JU IMELÜHIKE. JA TEIL SAMAMOODI, HÄRRA NAP. KUIGI MA MÕISTAN, ET NATUKE KOKKUKRAAPIMIST VÕIKS TEIE PUHUL IMET TEHA.

      „Ma ei näe teid,” ütles Nap.

      SELLEST POLE MIDAGI, vastas Surm. HILJEM EI MÄLETA TE MIND NIIKUINII.

      „Nii et ma suren,” tähendas Nap.

      JAH. SURETE JA SIIS ELATE JÄLLE. Surm õngitses oma rüü voltide vahelt elumõõtja ja vaatas, kuidas liiv ülespoole langeb. KOHTUME SIIS HILJEM, HÄRRA NAP. KAHJUKS OOTAB TEID EES HUVITAV ELU.

      „Dollika armupant korralikule Pimekaevu poisile? Jumalad küll, mida see veel tähendab? Ja teate, mis? Ma uurin selle välja. Peab ainult natuke peale pressima.”

      Trev ei öelnud midagi. Ta ei saanud muud teha. Pealegi oli ta seersanti enne ka näinud ja talle oli alati tundunud, et see vahib tema kõri.

      „Konstaabel Tursk ütles, et Leedi Sybili Hospitali Igor on praegu tööl. Ma loodan väga, et tal on kusagil tõrres süda, mis teie sõbrale sobib,” ütles seersant Angua. „Aga tegemist on ikkagi mõrvaga, isegi kui härra Nap homme omal jalal siia kõnnib. Isand Vetinari reegel: kui kellegi jalulepanemiseks on Igorit vaja, oli ta surnud. Põgusalt surnud, seda küll, ja sellepärast tõmmatakse ka mõrvar ainult põgusalt võlla. Tavaliselt aitab veerand sekundist.”

      „Mina ei puutun’d teda!”

      ”Ma tean. Aga te peate oma semusid kaitsma, eks? Hiiglast, ja muidugi Carterit ja, õigus küll, Andy Shanki – semusid, keda pole siin. Teate mis, te pole vahistatud – veel –, vaid aitate Vahtkonnal uurimist läbi viia. See tähendab, et te tohite kempsus käia, kui nii vapper olete. Kui te tahate ennast tappa, käige sööklas. Aga kui te põgeneda üritate, otsin ma teid üles.” Seersant nuhutas õhku ja lisas: „Lõhna järgi nagu koer. Saite aru?”

      „Kas ma ei tohi vaatama minna, kuidas Napil läheb?”

      „Ei. Heeringas on ikka veel seal. Teile on ta muidugi konstaabel Tursk.”

      „Kõik kutsuvad teda Heeringaks.”

      „Võimalik, aga mitte siis, kui teie minuga räägite.” Seersant keerutas armupanti äraolevalt laual. „Kas härra Napil lähedasi on? Ma mõtlen sugulasi.”

      „Ma saan aru küll. Ta räägib, et Uberwaldis on keegi. Rohkem ei tea ma midagi,” valetas Trev vaistlikult. See ei annaks midagi, kui ta räägiks, et Nap veetis lapsepõlve alasi külge aheldatult. „Küünlakeldris saab ta teistega normaalselt läbi.”

      „Kuidas ta linna sattus?”

      „Selliseid asju meil ei küsita. Tavaliselt on selle taga mingi inetu lugu.”

      „Kas teilt on keegi küsinud?”

      Trev jäi seersandile otsa vahtima. Just sellised need võmmid ongi. Nad alustavad hirmus sõbralikult, aga kui sa oled valvsuse kaotanud, virutavad kirkaga ajudesse.

      „Kas see oli ametlik võmmi küsimus või te olete lihtsalt uudishimulik?”

      „Võmmid ei ole kunagi uudishimulikud, härra Usutav. Kuid vahel me esitame asjasse vähe puutuvaid küsimusi.”

      „Nii et see polnud ametlik küsimus?”

      „Mitte päris…”

      „Siis pistke see sinna, kus päike ei paista.”

      Seersant Angua naeratas nagu võmm. „Teil pole ühtegi kaarti, mida te julgeksite välja käia, aga te räägite niimoodi. Andyst ma ootaksingi seda, aga Heeringas ütleb, et teie olete tark. Kui tark peab inimene olema, et nii rumal olla?”

      Uksele koputati kartlikult ja üks vahtkondlane pistis pea ukse vahelt sisse. Taustal karjus keegi mahlaka, autoriteetse häälega: „… sest noh, teie ju tegelete selliste asjadega iga päev. Taeva päralt, see pole ju nii raske…”

      „Jah, Noobel?”

      „Meil on väike probleem, seeru. Vat see laip, mis Leedi Sybili Hospitali läks? Doktor Muru on seal ja ütleb, et see mees tõusis püsti ja läks koju!”

      „Kas nad lasid mõnel Igoril teda vaadata?”

      „Jah. Ee… mingis mõttes…”

      Vahtkondlase tõukas eest pikas rohelises kummikitlis ja ülevoolavas tujus mees, kes püüdis ilmselt olla üheaegselt ja samal määral vihane ja sõbralik. Tema kannul tuli konstaabel Tursk, kes nähtavasti üritas teda rahustada, kuid täiesti tulutult.

      „Kuulge, me üritame ju aidata, eks ole?” ütles doktor Muru. „Teie omad ütlesid, et toimus mõrv, nii et ma kiskusin vana Igori tema lõikuslauast eemale ja panin ületunde tegema. Aga öelge Sam Vimesile minu poolt edasi, et ta saadaks oma poisid, kui neil parajasti muud tegemist pole, minu juurde esmaabikursustele, täpsemalt selgeks õppima, mis on vahet surmal ja magamisel. Teinekord on vahe imeväike, aga mõningate vihjete järgi on tavaliselt võimalik aru saada. Minu elukutse esindajad on alati olnud seda meelt, et üheks kõige usaldusväärsemaks vihjeks, et inimene on elus, on see, et ta kõnnib ringi, kuigi siin linnas oleme me õppinud pidama seda lihtsalt väga heaks alguseks. Aga kui me tal lina pealt tõmbasime, ajas ta end istuli ja küsis Igorilt, ega tal võileiba pole – see on tavaliselt otsustav märk. Kui palavik välja arvata, on ta täiesti terve. Südamelöögid on tugevad ja see annab mõista, et süda on tal olemas. Tal pole kriimugi, aga korralik õhtusöök kuluks talle tõesti ära. Ta pidi tõeliselt näljane olema, sest ta pistis Igori tehtud võileiva nahka. Ja kui juba õhtusöögist juttu tuli, siis ausalt öeldes kuluks see mulle ka ära!”

      „Kas te lasksite tal minna?” küsis seersant Angua õudusega.

      „Muidugi! Ma ei saa inimest