Kire lainetel. Violet Slade

veebilehti. Iga algatatud asi tuleb ometi lõpuni viia. Šeff lendas paariks päevaks Strasbourgi, nii et tema täna ilmselt ei tülita. Üldse ei sega teda keegi ja ta võib oma isikliku eluga tegelda. See on just see juhus, kus tööalaseid reegleid tuleb lihtsalt rikkuda. Põhjus on rohkem kui mõistlik. Tänaöine unenägu oli ta tõepoolest endast välja viinud.

      Muide, ehk tuleks ette võtta vanade unenäoseletajate uuendamine, mugandada need tänapäeva reaalsusesse? See ei ole paha mõte… Nüüdisaegset väljaannet ootaks suur edu, sellest saaks bestseller. Temal tuleb istuda raamatukauplustes ja autogramme jagada. Mitte ainult Grazis. Ees on Viin, Pariis, London, Rio de Janeiro, New York. Maailm on suur ja igal pool oodatakse teda kannatamatult. Samuti tuleb esineda pressikonverentsidel, anda otse tänaval kõikjale jõudvatele ajakirjanikele intervjuusid. Kõrvale tuleb hoida pealetükkivate fotograafide kaameratest ja hullumeelsete austajate raudsest haardest. Jumal, kui palju uusi probleeme tuleb lahendada…

      Unistustest haaratuna valis Anna peaaegu automaatselt arvuti ekraanil mõningad leheküljed, mis võiksid anda võimalikke variante tema isikliku une dešifreerimiseks. Tabeli kujul loomulikult. Vasakusse veergu ilmus ülesanne. Selles oli vaid kaks sõna “daami püksikud” ja paremasse – tema enda mõtteharjutused. Võis arvata, et tulevasele bestsellerile on juba alus pandud. Samal kombel tuleb veel paarsada lehekülge, milles käsitletakse tehnikauuendusi ja naise keha eest hoolitsemist – elektrimikser, rasvaimu, mikrolaineahi, juuste sirgestamine ja küünte kasvatamine. Vastavate selgitustega. Ja võibki uue unenäoseletaja toimetusse saata.

      Niisiis, sellesuunalises kirjanduses oli enam-vähem kõik selge. Kuid võib ju ennast proovile panna hoopis laiemas diapasoonis. Miks ka mitte? Näiteks lastekirjanikuna.

      Oma lapsi tal veel ei ole, kuid ükskord tulevad need nagunii ja selleks peab valmistuma. Tema isiklik kogemus mudilastega, samuti suhtlemine veidi vanemate lastega, eriti just vennatütar Melissaga näitas, et lastekirjanduse alal küll kõik korras ei ole. Seetõttu pidi ta üsna sageli oma fantaasia mängu panema.

      Vennatütart meenutades Anna naeratas. Nad kohtusid sageli nagu kaks vandeseltslast, kes on seotud suure saladusega. Laps jumaldas šokolaadi, kuid vanemad tema vaimustust ei jaganud. Nad olid veendunud, et šokolaad rikub hambaid ja samavõrra närvisüsteemi. Anna teadis seda juba oma lapsepõlvest, mil ta oli samasuguste probleemidega kokku puutunud. Mitte ilmaasjata ei tassi ta pärast seda, kui ta ise raha teenima hakkas, alati oma kotis kaasas suurt piimašokolaadi tahvlit või vähemalt šokolaadibatoonikest.

      Nii et mälestused iseenda šokolaadita lapsepõlvest tingisid selle, et ta hakkas Melissat salaja selle maitsva ja aromaatse maiusega varustama. Olgu tänatud hispaania konkistadoorid Ameerika avastamise ja selle eest, et nad sealt Euroopasse meretaguseid imesid tõid. Lisaks sellele oli ta Melile šokolaadi teemadel terve kogumiku jutukesi ja muinasjutte kirjutanud. Alguses loomulikult suulises vormis. Hiljem aga lasi ta vennatütre palvel arvutist välja autori poolt isiklikult kujundatud ilusate kaantega kogumiku. Võib öelda, et tema esimene kirjanduslik katsetus on leidnud tee tänuliku lugejani. On olemas tema loomingu esimene austaja.

      Selle kogumiku moodustasid muinasjutud šokolaadi kuningriigist ja sealsetest šokolaadist lossidest. Šokolaadist aasadel karjatati šokolaadist lambakesi ja kitsi. Mööda šokolaadist merd purjetasid šokolaadist purjekad, meres ujusid šokolaadist kalad. Taevas lendasid šokolaadist draakonid, linnud ja liblikad. Veel olid seal šokolaadist planeedid, mis tiirlesid ümber šokolaadist päikese ja mille vahel kärmelt kurseerisid šokolaadist raketid, viies nende elanikele kondiitrivabrikute uusimat toodangut. Veel oli juttu šokolaadist kuust, mis öösel läbi šokolaadist akende valgustab šokolaadist voodites magavaid šokolaadist nukukesi. Loomulikult, selleks et värvigammat mitmekesistada, kasvasid tema šokolaadist muinasjutupuudel suhkurdatud ja kuivatatud puuviljad ning pähklid. Ringi hüppasid jänesed, seljas eredast hõbepaberist riided. Losside seinad olid ehitatud paksudest, kirevatesse paberitesse mässitud šokolaaditahvlitest. Šokolaadiprintsessidel olid seljas kleidid ja jalas kingad, mis olid tehtud vikerkaarevärvilisest martsipanist.

      Veel oli ta välja mõelnud lohutava jutukese väikesest tüdrukust, kellele jumal oli tema palve peale andnud võime muuta kõik, mida ta käsi puudutas, šokolaadiks. Seda sellepärast, et ei tuleks pidevalt vanematelt maiustusi lunida. Tõsi, pidades silmas õpetlikku legendi tsaar Mindaugasest, kes muutis kullaks kõik, mis ta käe alla sattus, tegi tädi Anna sellise paranduse, et kõik muutus šokolaadiks alles siis, kui tütarlaps oli lausunud võlusõnad.

      Laps ei saa ju kogu aeg magusat süüa. Seda teavad mitte ainult dietoloogid ja pediaatrid. Tükike kala või liha, riivitud porgandisalat õuntega ja müslibatoonike jogurtiga ei ole liiast.

      Anna rebis end lahti šokolaadimeenutustest ja heitis pilgu ümbritsevale. Paberid, paberid, paberid… Terved virnad. Jumal, kui palju igasugust teaduselähedast ja bürokraatlikku pudi-padi on siia kogunenud. Kes seda kõike loeb? Igal juhul oleks tema panus maailma kirjandusvaramusse palju kasulikum kui mingid võrdlevad lingvistilised uurimused. Tal on olemas kirjanduslik anne, kuid ta ei kasuta seda… Järsku peabki ta mõtlema suure kirjanduse peale? Tegelikult, lugedes vahel järjekordset kunstilist oopust, märkis ta automaatselt, et oleks võinud ise sama hästi kirjutada. Tuleb vaid tahta, end häälestada ning leida selleks aega. Ausalt öeldes, ka kannatust tuleks varuda. Ta ei armasta eriti kaua juurelda ühe ja sama küsimuse kallal. Tänapäeva kirjanduslikus loomingus aga ilma selleta ei saa. Ja veel, ta ei armasta kriitikat, millest kirjanik samuti ei pääse. Muide, on teada, et kes ei riski, see šampust ei joo ja magab üksinda. Miks siis mitte proovida end uuel ja perspektiivikal alal? Miks mitte oma saatust proovile panna? Võrdleva lingvistika maailm tuleb temata suurepäraselt toime. Talle piisab täielikult ühest vabatahtlikust ohvrist Gretcheni näol.

      Jah, aga kellega koos siis ikkagi puhkusele sõita? Tal on küll momendil kindel austaja, juba neljandat kuud. Noormees on hea, kuid perspektiivitu.

      Temas puudub miski. Tegelikult paljugi. Näiteks siirus, taktitunne ja heasoovlikkus. Ta riidleb Annaga iga eksimuse ja vembu pärast. Sellist varandust endaga mere äärde kaasa tassida ei ole mõistlik. Luua just selle reisi jaoks uus tutvus, vaevalt see arukas on. Tähendab, tuleb end juhuse hooleks jätta, kuigi see on pisut riskantne. Loota sellele, et kohalik merejumal, kuurortide kaitsja, või üks paljudest Egiptuse jumalatest, kelle nimed talle kuidagi meelde ei jää, saadab ise midagi mehelikku, head ja ilusat, mis on vormitud tütarlapse fantaasiast, rannaliivast ja merevahust…

      2. peatükk

      ROBERT ISTUS RIIETEHOIU kõrval pingil, silmad suletud. Ta tahtis end välja lülitada psühholoogiliselt rusuvast ja ebamugavast ümbrusest, mille tekitasid teised džokid, kes teda vastaspingilt ebasõbralike pilkudega silmitsesid. Üldiselt ei ole nad halvad poisid. See ei käi võistluste kohta, kus iga inimolevuse looduslik agressiivsus suureneb. Eriti just professionaalide puhul. Robert oli end juba võistluseks häälestanud ning püüdis kergelt lõõgastuda, et võtta maha üleliigne pinge ja enne õiget aega mitte läbi põleda. Ta püüdis keskenduda millelegi kõrvalisele, minna sisemiste mõtiskluste maailma. Mees toetas küünarnukid põlvedele ning asetas lõua kokkupõimitud sõrmedele.

      Vaid viie minuti eest jõudis ta tagasi kaalutoast. Õnneks möödus tänane kontrollkaalumine ilma ebamugavate üllatusteta. Möödunud kuul Cheltenhami hipodroomil, kus kuni kolmekümneaastased kaasaelajad kandsid triibulisi sokke, lisati tema hobusele, eelmiste sõitude liidrile, pärast džoki kaalumist trahviks tervelt seitse naela lisakoormust tinaplaatidena sadula all. Loomulikult ei saanud pärast seda enam võistluste võitja loorberipärjaga arvestada. Täiesti tobe ja arhailine eeskiri, mille on välja mõelnud üks vanadusest ogaraks jäänud võistleja võrdsete võimaluste loomiseks spordis. Nagu statistika järgi iga keskmine inglane, ei olnud ka Robert traditsioonide vastu, kuid igas asjas peaks valitsema õiglus. Ei saa ju eeskirja absurdini viia.

      Stardini oli veel pool tundi. Otsustava stardini. See oli tema esimene esinemine rahvuslikel stiple-cheese võistlustel Aintree hipodroomil Liverpoolis. Sõidu pikkus on neli miili – kümme ringi, kolmkümmend takistust, iga kord täiskomplekt esitlusi. Kõige selle juures on olemas võimalus võistlused võita või vähemalt saada austav auhinnaline koht aasta peamistel ratsavõistlustel. Juba kuus kuud on tal sadula all traavel,