Kire lainetel. Violet Slade

kolleegid – ainult naised. Ainus eelis selle töö juures oli see, et ei olnud vaja kusagile kolida. Aga kas see oligi hea sellisele sümpaatsele, auahnele ja energilisele tütarlapsele – minna või kopitama selles ühes ja samas keskkonnas. Sest ta tahtis pidevalt midagi värsket ja eredat, mingeid erutavaid ettekujutusi ja närvekõditavaid elamusi.

      Just sellest ta mõtleski, kui suundus mööda hommikust marsruuti oma vanemate korterist Annenstrassel, mis asus roosade seinte ja punase katusega vana kolmekorruselise maja teisel korrusel, oma töökohta Grieskais, neljakandilises, punaseks värvitud seintega kuupmajas.

      Maja paistis teiste Muri jõe kaldal paiknevate vanas stiilis ehitiste hulgast tugevasti silma. Seda marsruuti oleks ta võinud läbida ka suletud silmil. Soovi korral oleks olnud lihtne lugeda kokku astutud sammud, mida ta oli teinud viis päeva nädalas kuust kuusse juba kaks aastat. Erandiks olid puhkepäevad, riiklikud tähtpäevad ja puhkus.

      Jah, tal oleks vist tulnud valida teine elukutse. Näiteks saada populaarse naistelehe toimetajaks. Muidugi mitte väga ekstravagantse, kuid mõõdukalt jalustrabava ja mõõdukalt snoobliku, naistele kasuliku ja meestelegi loetava ajalehe toimetajaks. Igal juhul mitte sellise, mis meestest pärast paari numbri lugemist naistevihkajad teeks. Teine variant oleks töö koos onu Ferdinandiga, ema vennaga, kuulsas Piberi hobusekasvanduses. Aretada ja treenida helevalgeid lipitsaanereid – kuulsaid tõuhobuseid. Kuulsaid selle poolest, et varsad sünnivad tumeda nahaga, kuid täiskasvanuks saades muutuvad nad helevalgeks. Geneetiline saladus, mida teadlased pole seniajani paljastada suutnud.

      Anna unistus oli saada heaks ratsutajaks, et esineda Hispaania ratsasõidukoolis ratsavõistlustel Viini areenil, olles riietatud kooli ratsanike traditsioonilisse univormi. Kardpaeltega kübar nagu Napoleoni marssalil, kohvivärvi redingot, kollased liibuvad seemisnahksed püksid, kõrged mustad ratsasaapad… Väga romantiline ja eneseväärikust ülendav tegevus.

      Või saaks kuulsaks naiste moedisainerina. Muide, miks just naiste? Enamik kuulsaid moeloojaid on sündinud mehena, kuid sellegipoolest mõistavad nad hästi naiste maitset ja probleeme. Miks ei võiks olla vastupidi? Miks ei võiks naine meeste moele pühenduda? Kujundada meeste vaateid moes välimuse, riietuse ja jalanõude osas. Las tunnevad ka, mida tähendab pidevalt jälgida moe kõikuvaid puhanguid, põdeda selle pärast, et oled kuidagi teisiti riietatud, et pidevalt oled sammu võrra maas, ajades taga õigust olla arvestatud kaasaegsete hulka. Lisaks veel figuuri jälgimine ja selle piinajalik korrigeerimine, sobitades seda moe uskumatute piruettidega. Las püüavad ka paari nädalaga hästi toidetud laiaõlgsetest Heraklestest muutuda kõhnadeks Twiggi-poisteks, peenikesteks ja sitketeks nagu pajuoksad. Järgmisel aastal just vastupidi. Kui keegi maailma moegurudest julgeb järsku täiel häälel teatada, et vaevatud, kehvavereliste, närviliste ja seksuaalselt rahutute aeg on möödas. Isikliku ja ühiskondliku tervise päästmiseks on tarvis enam kombekat ja heatahtlikku keha. Mida rohkem liha, volte ja põsepuna, seda ilusam ja tänapäevasem…

      Muidu on meeste fantaasia liialt kitsarinnaline ja vaene. Kui jutt kaldub isiklikule välimusele ning vajadusele teha selles mõned muudatused, arvatakse, et see on naiste ala – köita nende laiska ja tülpinud pilku. Silmanähtav püüdlus konservatiivsuse ja primitivismi poole, püüd hoida ennast igasuguste sekelduste ja poeskäikude eest. Mida vaid maksab mehe niinimetatud klassikaline äriülikond!

      Hmmm, eks vist selliseid sõjakas-kriitilisi mõtteid naiste ja meeste moodidest sisendaski talle see kummaline uni. Ta uitas üksinda mööda kusagil kõrgel mäel just kuristiku äärel asuvat võlulossi. Loss sarnanes väga Herbersteini lossiga, mis asus Stüüri mägede maalilises Feistritzi orus, mida ta eelmisel aastal oli külastanud. Eriti olid talle meelde jäänud rosaarium ja Volfland – kuulsa hundikoopaga kaitseala, kus kiskjad on sinust eraldatud vaid klaasseinaga.

      Ta ei kohanud kedagi, kõndides mööda avaraid ja tühje tube. Tumedate tammepaneelidega seintel rippusid vanad gobeläänid ning kuulsate esivanemate portreed. Nurkades seisid tardunud mannekeenid, riietatud poleeritud raudrüüdesse. Mitte ühtki elavat hinge. Vaid suured nikerdatud ja ohtralt kullatud tammepuust uksepooled avanesid tema ilmudes nagu võluväel. Need sulgusid tema selja taga sama vaikselt.

      Kusagilt kaugelt kostsid vanaaegse muusika helid. Ta võis eristada klavessiini, harfi, flööti, viiulit, orelit… Helid muutusid aina tugevamaks, nagu oleks ta lähenenud helide allikale – tantsusaalile. Tahtmatult lisas ta sammu, aimates, et varsti avaneb järjekordne uks ja tema ette ilmuski kaugusse ulatuv laitmatult vahatatud parkettpõrand.

      Sellel põrandal on sadu menuetti või klassikalist valssi tantsivaid paare. Mees- ja naisfiguurid on riietatud kullaga tikitud rõivastesse ja ohvitserimundritesse, sädelevasse siidi ning lopsakatesse krinoliinidesse. Või siis mustadesse lehvivatesse torujatesse frakkidesse ja helevalgesse lendlevasse pitsivahtu. Tema ilmumisel muusika katkeb, kõik paarid taanduvad ootuses, pöördudes näoga tema poole. Lossi omanik, noor ja kaunis, helesiniste silmade ning varese tiiva värvi lokkis, õlgadeni ulatuvate juustega mees, tuleb tema juurde ja sirutab vaikides ette oma käed, kutsudes teda pidulistega ühinema.

      Tema unenäos tantsusaali uks lõpuks tõepoolest avanes. Kuid tantsivate paaride asemel selles tohutu suures ja avaras, valgust täis, sädelevas, helklevate seinte ning lihvitud kristallist laega saalis keerlesid suured mitmevärvilised liblikad. Tõsi, pärast tema ilmumist lõpetasid liblikad õhus hõljumise ja istusid üle saali tõmmatud liikumatutele lintidele. Seal hakkasid nad muutma värvi ja kuju, muutudes tema pilgu all millekski imelikuks…

      Musta-, valge- ja punaseruudulise marmorpõranda kohal, erinevatel kõrgustel üle saali olevatel nööridel, just nagu tuuleiilidest liigutatult, moodustasid nad elegantselt oma kirjusid tiibu lehvitades kauneid kujundeid… naiste püksikuid kõikvõimalikes vormides ja värvides, erinevas läbipaistvuse ja erootilisuse astmes. Igale maitsele ja meeleolule, romantilis-mõistlikust kuni kergemeelseteni, meelitav-intrigeerivast kuni väljakutsuvalt erutavani. Klassikaline uni mehele-fetišistile, kes on hull naiste pesu järele… Imelik. Milleks see hea peaks olema?

      Kui need oleksid olnud meeste trussikud, oleks kõik selge olnud. Tavaline naiste erootiline fantaasia võimalusega järgnevale. Näiteks – täita kogu see saal meestega, kellele ta peab valima sobiva “ehte”. Ta looks sadu harmoonilisi ansambleid kirjude materjalide tükkidest, tunnetades meeste keha plastikat.

      Hiljem valiks ta sellest massist õnnestunumad näidised, mis kaunistaksid tema meestest koosnevat haaremit. Ta paigutaks kõik õnnelikud sellesse lossi, kus nad veedaksid kurnavalt pikki päevi ja veel pikemaid öid, igatsedes tema järele ja oodates kannatamatusega tema ilmumist. Loomulikult on ta nende vastu halastav ja kaastundlik. Kõik valitud saavad vähemalt kord elus tunda tema suudluse maitset ning tema üsa mahlakust, enne kui nad kuristikku tõugatakse… Muide, viimane on juba meeste süngete legendide hulgast amatsoonidest, kes moonutasid matriarhaadi kuldaega. Ta ei ole üldse verejanuline. Tasub ainult äratüüdanud meeslinnuke vabadusse lasta, et ta kuldpuurist välja saades ülistaks oma endist valitsejannat…

      Jumal, see oleks küll muinasjutuline! Tuleb vaid ette kujutada ja kohe muutuvad põlved nõrgaks, pea hakkab ringi käima ja isiklikud püksikud muutuvad niiskeks… Kuid kahjuks oli see ainult fantaasia, millest äratuskell ta enneaegu ja halastamatult välja rebis.

      Jälle peab minema sinna neetud ja surmani ära tüüdanud töökohta. Iga kord pärast piinarikkaid mõtisklusi – kas ta väärib seda? Nõnda igal hommikul viis korda nädalas. Pisikene põrgu maa peal tillukeste vaheaegadega selleks, et laadida katlad uuesti keeva väävliga ning vahetada välja läbipõlenud pannid.

      Nende mõtete saatel tibutava vihma all läbis ta tee veelgi märkamatumalt kui harilikult.

      Mehaaniliselt nägi Anna vihmavarju alt silmanurgast, et parajasti möödus ta kaldapealsel asuvast küllaltki suurepärasest mälestusmärgist piiskop Nikolaile, mis nähtavasti sümboliseeris vaimuliku vähenõudlikkust ja lihtsust. Tähendab, ta on juba peaaegu kohal ja nagu alati, väikese hilinemisega. Õnneks oli šeff täna ära ja tütarlapsel õnnestus vältida järjekordset etteheitvat peanoogutust sellelt enesearmastajalt ja upsakalt prantslaselt, kellele meeldis hommikuti sissepääsu juures oma alluvaid oodata, käes kummaline Šveitsi kronomeeter. Ta oleks võinud karjast eksinud lambukeste kasvatamiseks mõne teise võimaluse