Neitsikivi. Michael Mortimer

mis? Ma oleksin nagu ajas kuuskümmend aastat tagasi liikunud. Sind nähes. Sinu silmad, kulmud, lõug – täpselt Alma, sinu vanaema koopia. Geenid käituvad tavaliselt nii, jätavad ühe põlvkonna vahele. Siis aga löövad uuesti välja. Anna mulle andeks see jutt, täna on tegelikult mu õnnepäev. Nobeli preemia, see imeline kiri, mis mul õnnestus leida, ja siis veel sina – kõik ühel ja samal päeval.”

      Lobov vaatas mõtlikult enda ette, samal ajal kui sumin laua taga muudkui kasvas.

      Imeline kiri? mõtles Ida. Missugune kiri?

      Järsku läbistas saali sumina trompeti fanfaar. Pidusöök lõppes, kuningas tõusis püsti ja sinine saal täitus summutatud kõminaga, kui tuhanded külalised toolid eemale lükkasid ja püsti tõusid.

      Samal ajal ilmus Ida selja taha balustraadile blondi hobusesabaga frakis mees, Lobov tardus paigale. Mees läks valguspuldi juurde ja kruttis paari nuppu, nii et peagi projitseeriti viiekümne meetri pikkuse saali vastasseinale punane laservalgus. Seinad täitusid erisuguste keerlevate kujudega: lilledest inglite, karusõralehtedest ehismotiivide ja puuvõradega.

      Just nagu kõik need lauale kuhjatud värsked lilled polekski piisav kaunistus, mõtles Ida ning vaatas, kuidas kuningas koos lauanaabriga trepist tempokalt üles sammus. Neile järgnes kuninganna, keda saatis tema väikest kasvu ümaralõugne prillidega onu. Viivuks mõtles Ida taas tolle hullult armsa Pauli peale. Kuninga järel seadis ka kogu ülejäänud rahvamurd end liikvele, venides trepist üles nagu aeglaselt voogav inimjõgi. Sinine saal jäi tühjaks, kuldse saali tantsupõrand kihas aga peagi inimsummast.

      Valguspuldi juures toimetanud mees tõttas lõpuks oma teed. Lobov saatis teda valvsa pilguga.

      Kui mees oli läinud, vaatas Lobov tungivalt Idale otsa.

      „Ma näitan nüüd sulle, mis mul täna õnnestus leida,” teatas Lobov ja võttis taskust täiesti tavalise A4-paberi. „Oi, üks hetk. Päh. See on mu tänukõne. Siin see on…”

      Ta kobas teises taskus ning paistis korraks üsna murelik. Samal ajal märkas Ida, kuidas pikiseinale joonistus uus valguskuma. Laser-show venis aegamisi samas suunas külalistega, et neil oleks trepist üles minnes midagi vaadata. Pulti sättinud poiss toimetas nüüd juba vahekorrusel põhjapoolse balustraadi juures, reguleerides uusi lampe. Nendega korda saanud, sörkis ta saali tagumisse otsa, kus oli laud veel ühe valguspuldiga.

      Lobov võttis välja järgmise paberi ja kohe muutus ka ta näoilme, nagu hoiaks ta käes midagi eriskummaliselt habrast.

      Ta tasandas häält ja vaatas veel korra ringi, ega keegi neid pealt kuulamas pole.

      „Teksti sellel paberil on taga otsitud kauem kui kakssada aastat. Ja see oli kogu aeg siinsamas meie silme all. Alma saab küll väga suure üllatuse osaliseks. Ta saab… ”

      Algul paistis Lobov elevil, peagi aga kartlik, justkui võiks katus nende pea kohal iga hetk kokku variseda ja taevaväravad avaneda.

      Jah, natuke joobes on ta küll, selles pole kahtlustki, mõtles Ida.

      „Miks Alma peole ei tulnud?”

      Lobov tundus veelgi rohkem mures.

      „Ta oli sunnitud… Moskvasse jääma… ta peab seal… meie varustusel silma peal hoidma. Et seal õige temperatuur oleks. Sa oled meie juures Moskvas teretulnud, siis saame sulle näidata. Anna ainult teada… ”

      Ta tõstis uuesti paberi üles.

      „Tead mis, ma olin täna hommikul pärast sinuga kohtumist natuke aega omaette Karolinska instituudi raamatukogu erialases lugemissaalis. Ma olen alati tahtnud seal ära käia, sest seal on tohutult loodusteaduse klassikat keskajast tänapäevani, uskumatult kena kollektsioon. Ja ma tahtsin ka isiklikult üht asja näha.”

      „Kas üht kirja või?”

      „Jah, üht vana kirja, see on ilmatuma kuulus ja selle on kirjutanud üks Solanderi-nimeline mees. Aga seal polnud üks kiri – vaid kaks, saad sa aru? Ainult üks paber, see asus kaitsva poogna vahel ehtsa kirja ümber ja nägi välja nagu tavapärane tühi paber, ei midagi enamat. Ma ei jõua kõike selgitada. Seda päris kirja olin ma juba mitu korda varem lugenud, aga see kaitsev lisapaber on hindamatu. Ma ei suuda endiselt oma silmi uskuda, et see on tõsi – ma leidsin tundmatu teksti täiesti ilmetuna näivalt paberilt. See võib täiesti uskumatult lõppeda.”

      Lobovi otsaesisel leemendas higi ja ta näis veelgi erutunum. Ida tundis end eraldatuna, tal polnud õrna aimugi, millest kõigest see mees küll räägib, ja Lobov paistis sellest ka aru saavat.

      „Koobaltkloriid,” lausus ta tasasel häälel. „See on saladus. Rootslased kasutasid seda 18. sajandil. Või täpsemalt öeldes: tema kasutas seda. Kuulsaim Rootsi geenius läbi aegade. Carolus Linnaeus – kõigi aegade kuulsaim teadlane. Ehk siis Carl von Linné.”

      Lobov vaatas kahtlustaval pilgul ringi ja rääkis siis sosinal edasi.

      „Koobaltkloriid oli tol ajal nähtamatu kirja valdkonnas uudseim avastus. Pidev tugev kuumus muudab selle nähtavaks. Kui paber jahtub, kaob ka tekst. Küll mul oli aga raamatukogus õnne. Nad ei saanud mind seal valvata ja ma sain käes hoida ka originaalkirja. Kui ma seda ehtsat kirja lugesin, panin puhtjuhuslikult selle kaitsepaberi laualambi pirni vastu ja siis – siis tuli seal ka tekst nähtavale. Salatekst, nii et tegelikult on neid kirju kaks. Mõistsin, et ei jõua kõike maha kirjutada ja pealegi nägin ma ainult üksikuid lauseid ning allkirja kõige all. See oli veel vanas rootsi keeles kirjutatud. Niisiis ma, jah, ma lihtsalt laenutasin selle. Vaata!”

      Lobov võttis välja ühe arhailise paberi, mis oli kaheks volditud.

      „Nüüd pead sa küll natuke täpsemini selgitama,” segas Ida vahele. „Sa leidsid niisiis Carl von Linné saadetud salajase kirja?”

      „Ei, Linnéle saadetud salajase kirja. Ühelt tema järelkäijalt, Daniel Solanderilt, Linné priimusõpilaselt. Tema parimalt ja kõige müstilisemalt apostlilt. Ja selle kirja sisu võib aidata meid edasi viia, võib-olla kaugele tulevikku. Kuigi ma ei tea täpselt, võib see juhatada meid imeliste asjadeni.”

      Ta lõi nimetissõrme otsaga vastu tühja paberit.

      „Ma jõudsin siit-sealt ainult paar üksikut sõna välja lugeda. Ma olen Alma käest aastatega ainult natuke rootsi keelt selgeks saanud. Aga seal kirjutatakse karpidest, Ida, see on kõige olulisem. Kas sa tead midagi ebapärlikarpidest?”

      Ida raputas pead.

      „Ja seal kirjutatakse ka ühest kohast, kus jumala raev kunagi ei vaibu… kus jumala raev kunagi ei vaibu! See võib juhatada meid millegi täiesti seninägematuni. Aga ma pole jõudnud kogu kirja läbi lugeda. Kõik on toimunud üheainsa päeva jooksul, olen käinud Vene suursaatkonnas ja andnud intervjuusid ja… ja ma ei oska ka sellist vana rootsi keelt.”

      Lobov tõmbas hinge, hoides kirja endiselt käes.

      „Nüüd räägin ma juba liiga palju, Ida. Sa ei tea ka paljut oma vanaemast… Anna andeks, ma olen arvatavasti liiga purjus, ma ei räägi enam rohkem.”

      Ta vaatas uuesti enda ümber ringi, endiselt valvel.

      „Hea, et läheduses kedagi pole. Nüüd saad sa siis selle kirja, hoia seda paar päeva turvaliselt peidus. Ja laegas ka – see on isegi veel tähtsam.”

      Nad olid endiselt balustraadil täiesti ihuüksi. Õnneks ei paistnud keegi neile tähelepanu pööravat.

      Lobov noogutas tõsiselt ja tõmbas midagi taskust. See oli kilekott, mille sees oli messingist pandlaga roheline kümne sentimeetri pikkune laegas.

      „Mis asi see veel on?” päris Ida.

      „Tššš!”

      Lobov vaatas juba kindlasti kümnendat korda ringi.

      „Sinu enda huvides on kõige kindlam, kui sa midagi ei tea. Hoia seda turvaliselt seni, kuni sul palutakse see mulle tagasi anda. Ilmselt kahe päeva pärast.”

      Ida võttis laeka vastu, see oli ootamatult raske. Ta mõtles Alma SMS-ile, et laegast ei tohi mitte mingil