Neitsikivi. Michael Mortimer

trügides välja tunglesid.

      Kui ka Ida välja oli jõudnud, polnud seda tumedapäist meest enam näha.

      5

      Bussist maha saanud, hoidis Ida rahvasummast eemale. Tohutu suure tellisehitise ääres vonklesid suurtes tõrvikutes tuleleegid. Hoone otsapoolse külje juures paistis Stockholmi rajaja Birger Jarli kuldmonument. Valgustatud sammaskäigud särasid vastu sametmustalt Riddarfjärdeni lahelt, gooti stiilis akende pikad read helkisid õrnalt õhtutaeva taustal.

      Kus ta küll on, ega ta jälle hiljaks jää?

      Kuidas see kõik laheneb, mõtles Ida automaatselt, millesse mind mässitud on?

      Ma ei tule sellega üksi toime.

      Aga teisel pool tänavat lipuvarraste juures märkaski Ida üht tumedalt riietatud kuju.

      See saab küll ainult üks inimene olla – Marina.

      Ida tundis kergendust, hirmgi andis veidi järele.

      Jah, Marina. Küll on kahju, et ta ülikooli pooleli jättis, muidu oleksime sama tihti kokku saanud kui varem. Istuda mingis ettevõttes ainuüksi sellepärast, et tema vanemate meelest peab inimesel olema kindel sissetulek?

      Kui Ida teisele poole teed jõudis, nägi ta, et maas seisis ääreni täis topitud Coopi paberkott.

      „Taevas hoidku, kas enam külmemat ilma poleks saanud tellida?“ küsis Marina ja sülitas maha.

      „Kuidas läheb?“ küsis Ida.

      „Ikka lõbusalt nagu tavaliselt.“

      Marina hakkas paberkotis sobrama.

      „Ma ei tea, kuidas me selle loo siin lahendame. Võiks öelda, et su juuksed pole ju kunagi su tugevam külg olnud.“

      Ida kükitas, nii et Marina sai ta juukseid harjata ja pikliku juuksekrunniga algust teha.

      „Mis sa nendega teinud oled? Kas see on mingi terasvill?“

      Mõlemad naersid.

      „Mul lihtsalt on sellised juuksed.“

      „Igatahes oled sa õnnega koos, saad peole minna, parim toit ja puha. Kuidas sind küll sinna kutsuti? Olid sa preemiate kätteandmisel ka kohal?“

      „Ei-ei, kontserdisaalis ma ei käinud,“ vastas Ida ruttu, tundes taas ärevust põue pugemas, „see on pikk jutt. Ma ei jõua praegu selgitada.“

      Marina vaatas talle otsa ja kehitas siis õlgu.

      „Mina pean kodus pesumasina puhtaks küürima. Koerad käisid seal sees ja plätserdasid pärast põranda üleni märjaks.“

      „Kõlab küll jube lõbusalt.“

      „Igatahes ootan ma juba, et saaks pööningul uut raadiosaatjat proovida.“

      Jälle see amatöörraadio. Nagu näha, on tal oma vana hobi veel alles. Ja oma raadiosõbrad.

      „Arusaadav.“

      „Proovin võib-olla neile Göteborgi poistele kutsungi saata, mäletad sa neid veel?“

      Ida naeris.

      „Või,“ jätkas Marina, „äkki see sinu kasuisa… seal Norrlandis. Mis ta nimi nüüd oligi?“

      „Jah, Lasse… aga ta pole ju minu kasuisa, ta on mu…“

      Jah, mida ma tema kohta ütlema peaks – täiendav isa?

      „Ähh, ära nüüd aja jälle seda juttu,“ kostis Ida, „ma ei tea isegi, kas ta enam raadiot kasutab.“

      Ida mõtles korraks järele.

      Millal ma üldse viimati Lassega rääkisin? Vist mitu nädalat tagasi? Loodetavasti läheb tal seal Jämtlandis hästi, oma mootorsaanide ja asjaajamistega metsas, millega iganes ta ka täpsemalt ei tegeleks. Õhtuti igatahes peaks ta teleka ees istuma.

      Ida tundis, kuidas ta Lassest tegelikult puudust tunneb. Pean temaga ühendust võtma. Varsti.

      Marina võttis jumestuskoti välja ja käskis Idal silmad meigi tegemiseks kinni panna.

      „Igatahes täna sa kõige inetum küll ei ole. Kui vaid juuksed ka korda saaks. Kas sa kaitseministri naist oled näinud? Ah-jaa, need on ka sulle.“

      Marina ulatas Idale punaste kaunistustega kontsakingad.

      „Ma tean,“ ütles Marina. „Aga need jätsid minu arust kõige kallima mulje. Mida ma siis oleksin pidanud valima?“

      „Need sobivad küll.“

      „Peaasi, et sobivad. Villid pole just suurimad sõbrad, kui tantsima peab.“

      Täpselt nii, mõtles Ida, ja avastas end hirmust hoolimata naeratamas: kui leiab kellegi, kellega tantsida.

      „Nii, vaatame nüüd, kuidas sa välja näed.“

      Marina kohendas veel viimast korda Ida juukseid ja ulatas talle krokodillinaha imitatsiooniga piduliku käekoti.

      „Enam paremat vist tahta ei oskakski. Sa ei näe sugugi nii kehv välja. Vinnidest oled nüüd igatahes lahti saanud.“

      Ida tänas ja heitis pilgu kellale.

      „Aga midagi pead sa ometigi rääkima. Kuidas sind sinna kutsuti?“ küsis Marina.

      „Puhtjuhuslikult. Instituudis tõmmati loosi. KI-s on see iga-aastane tava. Ainult paar üliõpilast saab selle võimaluse. Puhas õnn, et mina üheks osutusin.“

      „Ikkagi kõlab see natuke kreisilt. Aga teil üliõpilastel läheb ju siis hästi, nagu mulle tundub.“

      „Jah, meil läheb hästi, kes me täiesti õppimisele pühendume.“

      Marina naeris uuesti.

      „Touché! Lõbutse. Ja ole kontsadel ettevaatlik.“

      Nad kõndisid raekoja juurde, kuhu oli juba väike järjekord tekkinud.

      „Võta see ka,“ ütles Marina ja pistis Ida käekotti ühe pisikese meigikoti. „Kui tahad natuke meiki kohendada. Kuulmiseni!“

      Ja juba oligi Marina Tegelbackeni poole kadunud. Ida katsus peopesaga kukalt ja kohendas ettevaatlikult krunni. Jaa, see hoiab ilusti küll.

      Instituudi loos? Vähemalt kõlas see usutavalt. Nüüd olen ma siis pidanud ka oma parimale sõbrannale valetama.

      Ja nüüd lähen ma sisse – kuhu?

      6

      Raekoja sissepääsu juures ootas turvakontrolli saba. Veelgi suuremat viivitust põhjustas üks suure juuksepahmakuga ärritunud naisterahvas, kellega osa valvureid pikalt kehvas inglise keeles juttu ajas. Kohevate keemiliste lokkidega naise taga seisis tugeva kehaehituse ja kindlameelse ilmega mees, kes tammus kärsitult jalalt jalale ja hoidis käes raadiosaatjat. Ida pani tähele, et ta frakk hoidis silmanähtavalt halvasti.

      „He is not on the list, madam,“4 teatas turvamees rootsi-inglise segakeeles. „Meil pole selle kohta mingit infot. Võite kindel olla, et meie enda turvaüksus hoiab kõigel toimuval silma peal.“

      Paar ameeriklast kuulsid samuti seda juttu ja hakkasid kõval häälel naerma.

      „Koerad ja turvamehed peavad välja jääma!“

      Suure juuksepahmakuga naine läks näost punaseks ja sosistas midagi oma turvamehele, kes pressis end vastassuunas tagasi õhtukülma. Ida näitas turvakolonnile oma isikut tõendavat dokumenti ja talle anti kohaskeem, kus olid ära toodud kõik lauad. Pärast pikka otsimist leidis ta brošüürist viimaks oma koha balustraadi alla pikiseina äärde paigutatud lauas, aukülaliste lauast tükk maad eemal. Ida vaatas ringi, nagu lootnuks ta kedagi tuttavat näha – loomulikult, eriti suur võimalus küll, mõtles ta –, suundus siis ühte väiksesse nišši, kus ameeriklannad end peegli ees puuderdasid, ning pani jalga oma punased kingad.

      „See oled ju sina,“ hüüdis üks hääl, ning kui Ida pilgu

4

„Teda ei ole nimekirjas, proua.“ Tlk.