Neitsikivi. Michael Mortimer

asja ära tooma.“

      2

      Vaevalt pooleteise tunni pärast oli Ida juba klaaslibedal Studentbackeni tänaval ratta seljas. Ta vana lillakasvalge viiekäiguline Crescent tundus sama ebakindel nagu tavaliselt. Ta möödus ringteest Stora Skuggani välja poole, mööda oma suvisest lemmikust Engelska Villani hotellist, jõudes viimaks Stockholmi kuninglikku linnaparki. See võlvus tohutu suure poolkuu kujuliselt ümber linna, ühendades omavahel Kungliga Djurgårdeni mitme miljonilised villad ja tihedalt asustatud Rinkeby kehvapoolsed üürimajad paar miili1 eemal.

      Ida mõtles, et nüüd läheb kogu ta päevaplaan vastu taevast, ja sõitis hästi aeglaselt Lill-Jansskogeni jäisel jooksurajal. Seejärel põikas ta kõigepealt Roslagstulli ja Norrtulli, sõtkudes sealt juba edasi Karolinska instituudi poole.

      Ta lukustas ratta sissepääsu ette ja läks kohvikusse, võttes istet püsikülastaja laua taga võimalikult nurga ääres ning peitis pilgu oma biofüüsika raamatutesse, kohvitass kõrval.

      Mida Alma nüüd ennist ütleski?

      Sa pead ühe asja ära tooma.

      Pead õigel ajal kohal olema.

      Võta lihtsalt kohvikus istet. Ära tee midagi.

      Hoidu tagaplaanile.

      Ülejäänu juhtub ise.

      3

      Ida piidles vargsi silmanurgast teisi laudu. Enamik üliõpilasi istus sülearvuti taga või luges kursusekirjandust või ajas niisama tühjast-tähjast juttu – kõik oli nii nagu tavaliselt.

      Järsku kogu see sumin aga vaibus.

      Paistis, et midagi on tõesti teoksil. Kohvikusaali oli saabunud terve hulk professoreid ja teisi instituudi olulisi inimesi, kes saatsid üht kõhna suurte prillidega vanemat meest. Ülekuue alt paistis muuhulgas mehe frakk. Paljud tudengid sosistasid midagi omavahel või lihtsalt vahtisid teda ainiti.

      Frakk, mõtles Ida. Ilmselt on see keegi Nobeli preemia laureaatidest. Ta oli ju nende kohta ise ka ajalehest lugenud. Ühele venelasele oli määratud füüsikapreemia. Äkki ongi see tema?

      Kaaskonda kostitati leti taga kaerapallide ja kohviga. Seejärel pöördusid nad tagasi saali ja kui nad juba päris Ida laua läheduses olid, ei suutnud temagi hoiduda meest uudistamast. Mehe nahk oli kortsuline ja ta hoidis küüru. Tundus, et tal on raske käia. Ida jätkas lugemist. Mees läks paari üliõpilase juurde neid tervitama ning kui keegi ülejäänud kaaskonnast üliõpilastele midagi informeerivat lausus, muutusid tudengid ühtäkki erksaks nagu koolilapsed esimest korda õpetajapreilit tervitades. Jaa, see on küll Nobeli preemia laureaat. Aga sellist tutvustamist korraldatakse ju tegelikult iga aasta, mõtles Ida, see on KI-s tavapärane. Nüüd oli kohvik veelgi vaiksemaks jäänud, paljud sosistasid teineteisega vahetpidamata või vahtisid ainiti toimuvat. Tundus, et mees ise oli tutvustamisest huvitatud, surudes veelgi rohkemate üliõpilaste kätt. Ida jätkas raamatu lugemist.

      Püsi tagaplaanil.

      Siis nägi ta oma laua juures varju.

      Seal ta seisiski. Nobeli preemia laureaat. Tema kõrval.

      Üks professoritest astus lähemale.

      „Ta tahab tere öelda. Anatoli Lobov, selle aasta füüsikapreemia laureaat.“

      Ida tõstis vaikselt pea ja võttis mehe haprast käest kinni.

      „Hello. Pleasure to meet you! My name is Ida Nordlund!“2

      „Hello Ida,“ vastas mees kõval häälel tugeva vene aktsendiga. Ta pilk püsis endiselt Idal. Ta kummardus ja teeskles, et silmitseb tüdruku kursusekirjandust, sosistades samal ajal läbi hammaste halvas inglise keeles:

      „See on viga, Ida… Palun vabandust. Siin pole turvaline… Meie vaenlased… nad jälitavad mind igal pool… Alma ei teadnud seda, kui ta sulle helistas.“

      Ida vaatas tähelepanelikult mehele otsa.

      Mida ta ometi räägib?

      Ta lehitses Ida raamatut ja teeskles huvi ühe transposoonülekande illustratsiooni vastu. Mehe pilgus oli midagi murelikku ja valvsat.

      „Peame kuskil mujal kokku saama. Nii on turvalisem. Sa pead mind aitama… täna õhtul!“ Siis kõrgendas ta häält ja vahetas teemat. „Oi, biofüüsika! Ja sul on nii ilusad silmad, mu noor daam… Ma olen kogu aeg seda öelnud, et kõigil biofüüsikat õppivatel noortel daamidel peavad olema ilusad silmad!“

      Kaaskond naeris viisakalt, Ida aga punastas, üritades mõista, mida ta sellega silmas pidas.

      Siis sosistas ta uuesti:

      „Samasugused silmad nagu Almal. Kui ta noor oli… ta nägi välja täpselt nii nagu sina praegu.“

      Lobov pööras ringi ja läks tagasi oma truualamlike Rootsi kolleegide juurde – ja seejärel otse kohvikust välja, heitmata oma kohvile ja magustoidule pilkugi.

      Sumin ruumis kasvas taas ning Ida jäi oma kohvitassi taha istuma, mõtted keerlemas.

      Mida ta just nüüdsama ütles? Alma noorena?

      Ja mida ta mõtles nende teiste all? The enemies – vaenlased?

      Ida läks otsemaid tualetti ja püüdis Almale helistada.

      Ei mingit vastust. Ta proovis veel korra, aga tulutult. Viimaks jättis ta sõnumi:

      „Helista mulle kohe, kui saad.“

      Paar minutit hiljem, kui Idal oli kohv joodud, kostis telefonist piiks: hästi, nüüd ta helistabki, saan lõpuks ometi teada, mida see kõik tähendab, mõtles Ida.

      „Tere, minu nimi on Håkan Jönsson,“ kostis stressis hääl, „helistan teile füüsikainstituudist. Olen rääkinud Nobeli preemia sihtasutusega ja saanud ühe äraütleva vastuse tänaõhtusele Nobeli banketile. Uus kutse tuleb selle aasta Nobeli füüsikapreemia laureaadilt Anatoli Lobovilt isiklikult. Tal oleks kohutavalt hea meel, kui te tuleksite.“

      Ida oli hetke vait ja mõtles sellele, mida Alma ja Lobov olid talle rääkinud.

      See on tegelikult oluline.

      The enemies.

      Meil on sinu abi vaja.

      Nobeli bankett? Mis siin õigupoolest teoksil on?

      „Muidugi,“ vastas Ida, „ma tulen… hea meelega.“

      „Kena,“ vastas Håkan Jönsson, „saadame teile kutse. Mis on teie kodune aadress?“

      Ida pakkis õige pea raamatud kokku ja läks kohvikust oma ratta juurde. Tundus, nagu oleks ta purjus. Ta ei suutnud selgelt mõelda.

      Ta tegi ratta lukust lahti ja hakkas tuldud teed mööda tagasi sõitma.

      Nobeli bankett – see pole võimalik! Millega Alma õigupoolest tegeleb?

      Ja millesse mina end mässin?!

      Kui Ida Põhjakalmistust mööda sõitis ja vilksamisi ka Alfred Nobeli kõrget hauamonumenti nägi, hakkas järsku esiratta velg vastu maapinda käima.

      Oi, ei – auk!

      Mul pole aega ratast Gärdetisse viia.

      Ta lukustas ratta bussipeatusesse käsipuu külge. Eemalt paistis üks punane SL-i buss.

      Suurepärane, selle peale ma saangi.

      Kui Ida oli bussi roninud ja leidnud ühe vaba kahekohalise istme, tabas ta peas keerlemas hulga mõtteid.

      Kas Alma ja Lobov on teineteist siis mingi kuuskümmend aastat tundnud? Ja mis asi see on, mille ma pean ära tooma? Ja kes tal kannul käivad?

      Ja mida taeva päralt ma selga panen?

      Buss sõitis mööda Roslagstullist Valhallavägenile, Ida aga muudkui juurdles endamisi, nokitsedes küünega kleepsu kallal, mille ääres oli ärakuivanud

1

Üks Rootsi miil on 10 kilomeetrit. Tlk.

2

„Tere. Meeldiv kohtuda! Minu nimi on Ida Nordlund.“ Tlk.