Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

kes müüs kivi omakorda ühele New Yorgi antiigi-kaubitsejale ning edasi jõudis see ühte New Yorgi galeriisse. Ja usu või mitte, aga galeriist ostis kuuekümnendate algul kivi omale Greta Garbo. Pärast Garbo surma aastal 1990 pandi ta vara oksjonile, kust Frank Sinatra selle omale 18 500 dollari eest soetas. Sinatra omakorda suri 1998. aastal ning tema asjade oksjonilt ostis kivi omale Miranda meeskond. Ja seda suure rahasumma eest, sest me üritasime Iljaga üle pakkuda. Selline oli siis kolmanda kivi lugu lühidalt kokkuvõetuna.“

      Alma köhatas mitu korda ja Ida märkas, et ka Lasse oli juttu kuulama jäänud.

      „Aga neljas?“ uuris Ida.

      „Just nii. Neljas,“ lausus Alma. „See kivi on üks suur mõistatus. Päevikus on samuti juttu legendist kivi kohta, mis meenutab pead. Solander kirjutab, et Goethe oli tulnud mõttele nimetada kivi peaks, kuigi ta ei pidanud seda siiski inimpea sarnaseks. Küll aga kinnitab see, et kuuldused peaks nimetatud kivist on õiged. Olenemata sellest, kas kivi meenutab pead või mitte, on neljas kivi kõige suurem. Seegi kivi kadus Londonis niipea, kui Endeavour oli maabunud. Muidugi oli meremeestel raha vaja. Ilmselt oli see umbes kümme aastat Londonis ning müüdi Roger van der Enckelcourti nimelisele mehele. Kui ta 1773. aastal Weimarisse reisis, näitas Enckelcourt kivi Goethele, kes oli eriti huvitunud just mineraalidest ja geoloogiast. Goethe ostis kivi kohe omale – ja arvake ära – vaid viieteistkümne taalri eest. Seejärel algab aga suur müsteerium.“

      Alma tegi uue pausi.

      „Enckelcourti säilinud arve kinnitab, et kivi omanik oli tõesti Goethe. Küll aga ei maininud ta kivi kuskil – ei oma raamatutes ega kirjades. Ja mis kõige hullem – pärast teda on kivi jäljetult kadunud. Võimalik, et selle kõigega oli kuidagi seotud ka Linné. Aga kuidas? Ja kuna kivi on ühtlasi pea…“

      Alma jäi hetkeks vait.

      „Või mis iganes see ka poleks, on neljas kivi kõige olulisem. Muidugi võib olla nii, et neljas kivi on juba Miranda rühmituse käes, aga seda ma eriti ei usu. Selline oli siis kokkuvõetult kogu lugu.“

      Alma näis ühteaegu kergendatud, aga ka murelik. Ta jätkas: „Ma ei nõuagi, et sa sellest kõigest aru saaksid. Võid ju arvata, et olen peast segi ja kõik muudkui valetavad, aga see on tegelikult tõsi.“

      „Aga kui on teada, et kivi pärineb Uus-Meremaalt, kas siis keegi pole sinna sõitnud ja lähemalt asja uurinud?“ küsis Ida.

      „Jaa, Miranda ja Vlad on seal käinud. Ja mina ka palju aastaid tagasi, kui sina veel väike olid. Seal polnud midagi vaadata, ainult liivarand ja kaljud.“

      Kõik olid natuke aega vait. Alma pööras pilgu mitu korda Idale.

      „Sa ei arva ju ometi, Ida, et ma valetan?“

      „Ei, seda ma ei arva, aga sa jätad asju vahele. Jätad ennast välja nagu tavaliselt. Tundub, nagu jätaks sa suurema osa rääkimata.“

      Näiteks ema kohta, mõtles Ida. Millal ma seda viimaks ometi teada saan?

      „Mida ma näiteks välja jätan?“ küsis Alma.

      „Njaa, milleks neid fossiilkive üldse vaja on?“ päris Ida ruttu.

      Alma ilme oli imestunud. Tundus, et ta üritas end kokku võtta, vastates hoolikalt: „Ida, sa pead aru saama, et neis kivides peitub saladus, mida me aimatagi ei oska. Ja võib-olla jõuame nende abiga Eva mõistatusele lähemale.“

      Nüüd. Nüüd ma ütlen seda.

      „Ma lugesin kausta,“ teatas Ida ruttu. „Leidsin selle jahimajakesest ja lisaks kõik Manfredi kirjad. Nüüd tean ma ema kohta natuke rohkem. Kõike seda, mida sa oleksid pidanud ammu rääkima.“

      Nüüd, viimaks ometi!

      Alma noogutas ega lausunud natuke aega midagi, nagu oleks ta häbi tundnud.

      „Vähim, mis sa teha saad, on rääkida mulle kõik tema kohta ära. Täpselt nii, nagu see oli,“ lausus Ida.

      Alma ei öelnud esialgu midagi.

      „Kallis, Ida,“ alustas ta siis, aga jäi uuesti vait.

      Alma vaatas ebakindlalt enda ette, nagu puhkeks ta iga hetk nutma.

      Ei, ma ei suuda seda praegu kuulata, ma ei saa seda praegu nõuda, mõtles Ida. See on talle kindlasti raske.

      Kui lugu kividega siduda, on see kindlasti lihtsam.

      „Sa ju ütlesid juba, et kivid võivad Evat aidata,“ suutis Ida lausuda. „Aga kuidas?“

      Ida vaatas Almale tähelepanelikult otsa.

      Mitte midagi ei toimunud. Kostis vaid sõidutee vihin.

      „Olgu, ära siis räägi. Hoia seda veel paar aastat varjul, hoia seda terve elu varjul. Sel pole ju mingit tähtsust, hoolid ju ainult iseendast!“

      „Võtame nüüd asja tibake rahulikumalt,“ üritas Lasse olukorda lahendada, aga tundus, et ta ei osanud muud öelda.

      Ida ohkas.

      Alma paistis endiselt häbitunde all vaevlevat ja vaatas auto lakke.

      „Olgu, las see siis jääda,“ pomises Ida.

      Ei, ma ei saa nii edasi minna. Ta on vana ja peab ka magama. Kas Lasse ei peaks samuti vahepeal magama, varsti on ju öö käes?

      Aga ikkagi. Ida üritas natuke rahulikumal toonil jätkata: „Nagu öeldud, siis kivid saavad Evat aidata. Kuidas?“

      Alma tundis endiselt piinlevat, aga köhis viimaks kurgu puhtaks.

      „Pean seda omas tempos rääkima,“ lausus ta viimaks.

      „Jaa, Ida – las ta räägib nii, nagu ta saab,“ kostis Lasse.

      „Kuula nüüd,“ jätkas Alma. „Ma ei tea kõike. Lobov teadis kivide kohta kõige rohkem, aga ta hoidis seda ka saladuses, isegi minu eest. Kivide omadused ületavad meie teadmised. See on midagi, mis ei mahu meie kujutlusvõime piiridesse. Ilmselt võttis neljas kivi ka Goethe hingetuks. Ja üks maailma säravamaid teadlasi Niels Bohr käskis oma laboratooriumi assistendil andmeid kolmanda kivi kohta saladuses hoida. Ja esimene kivi võttis nõutuks nii Linné, Solanderi kui ka Stalini. Olen unistanud kogu elu, et saaksin neid kive rohkem uurida. Ja nüüd ongi meil kaks sinu seljakotis. Ma julgen neid vaevu vaadatagi. Üksnes Ilja suutis kaine mõistuse säilitada ja asus kivi järjepidevalt uurima. Loodan, et ma suudan samuti nii teha. Kuigi ma ei tea, mida Miranda neist arvab. Võib-olla on nad avastanud juba midagi, mida meie ei tea. Võib juhtuda, et nad juba teavad, mida see fossiil endast kujutab. Kui see on üldse fossiil.“

      Alati samasugune, mõtles Ida. Nii raske on rääkida otse, aga ääriveeri rääkimine on ikkagi parem kui ähvardamine.

      „Aga kas sina siis seda ei tea?“ küsis Ida pigem imestunud moel, mis Almale tavaliselt meeldis.

      Alma näole kerkiski hetkeks naeratus, mis sealt aga õige pea kadus.

      „Mul on oma aimdused, kuid ma ei usu, et sa mind usuksid, kui ma sulle seda räägiks.“

      „Aga ma luban. Ma usun sind. Mida sa sellega öelda tahad?“ küsis Ida.

      „Pean silmas seda, et… fossiilkivide päritolu esitab väljakutse meie praegusele arusaamale elust ja inimese kohast maailma loomises.“

      „Ja kuidas siis?“

      „Ida, ma arvan, et sa ei usuks mind, kui ma seda ka räägiksin. Peaksid mind sel juhul hulluks.“

      „Aga ma pean seda teada saama.“

      „Iga asi omal ajal.“

      Alma raputas pead.

      „Siis, kui oled valmis seda kuulma.“

      Ida ootas, aga Alma vaikis.

      Alma võpatas, kui Ida käega vastu autoakent lõi.

      „Ma. Ei. Kavatse. Seda. Aktsepteerida,“ lausus Ida, üritades mitte karjuma hakata. „Mind süüdistatakse nende kivide pärast mõrvas. Mul on õigus teada. Kas see ei jõua sulle kohale?!“

      Alma