Majad jõe ääres. Erik Tohvri

Ulrichi reeturlikku lahkumist oli ta end kõigi eest peita tahtnud ja siia maakolkasse maandunud, kuid üsna pea aru saanud, et elu ikkagi veel jätkub. Sakslased võidavad sõja ja siis tuleb ka Ulrich kindlasti tagasi. Läks aga hoopis teistpidi, ei tulnud ihaldatud meest, vaid hoopis see võõras vanamees, kes temalt ka lootused juhatajakohale võttis.

      „Kas te olete ammu siin, Lepakul?”

      „Varsti viis aastat.”

      „Ja kuidas siin teile meeldib?”

      „Vabrikuasula, mis siin kiita,” jäi Elfriide Eimann napisõnaliseks.

      „Olete perekonnainimene?”

      Miks see vanamees ei võiks vait olla! kirus naine mõttes ja raputas vastuseks vaid pead.

      „Üksikul on sõjaajal kergem, muret vähem,” arvas Sooveer, aga teine ei vastanud. Mida olekski tal olnud vastata võõrale, kes vaid uudishimust tahtis tema saladustesse tungida? Aastad olid õpetanud Elfriidet end mitte avama.

      „Preili Eimann…”

      „Ma olin abielus,” katkestas naine Sooveert. „Ja ega praegu enam selliseid tiitleid ei kasutatagi.”

      See oli vihje, et õpetaja soovis oma privaatsust endale hoida, ning edasi koolimajani sammusid nad vaikides. Poiss vankri juures tegi teretades kenasti kraapsjalga ning õpetaja asus koolimaja ust avama, tundes sisimas kenakest kahjurõõmu. Sest pilt, mis uuele juhatajale kohe pidi avanema, oli kõike muud kui meeliülendav. Pealetungijate üks väeosa oli koolimajas mõned päevad elanud ja teinud seda oma tavade kohaselt. Lõpuks – kellel sõjaajal olekski aega puhtust pidada või võõra koolimaja varandust säästa…

      Uks avanes. Väike tuulekoda, selle järel pikk koridor, risti läbi kogu maja, maakoolide traditsiooniline mitme tilaga kätepesunõu seinal. Aleksander Sooveere tähelepanu köitis aga hoopis muu. Põrandal oli poole sääreni heinu ja ühes koridori otsas vedeles tubli kärutäis hobusesõnnikut.

      „Mis see?” oli uus juhataja korraga kõnevõime kaotanud.

      „Neil oli kaks hobust, eks öösel hoidsid neid siin,” kehitas õpetaja õlgu. „Võibolla kartsid, et õuest ära varastatakse.”

      „Barbarid…” surus Sooveer läbi hammaste ja astus klassiruumi, mille poolt põrandat samuti kattis heinakord, nähtavasti oli seal magatud. Ahju ette oli loobitud puruksrebitud raamatuid, nendega oli ilmselt tuld tehtud, sest avatud ahjuuksest paistis poolpõlenud lehti. Nurka oli kuhjatud tühje konservitoose, samas vedeles mingi rihmajupp ja vereplekiline mustaksmäärdunud marliside. Klassitahvli ees põrandal läikis klaasikilde, nurgas seisva uuepoolse välimusega harmooniumi lakitud kaas oli küljest murtud, asetatud põhjata taburetile ja rõngakujulised jäljed sellel tõendasid, et see improviseeritud laud oli rohket kasutamist leidnud.

      „Teie korterisse ja kantseleisse saab siit,” ütles õpetaja Eimann, valis võtmekimbust võtme ja avas ukse. Väike koridor, kantselei, kaks elutuba ning köök, millel puudus välisaken ja kuhu langes valgus kaudselt läbi väikese tuulekoja. Kummalisel kombel ei olnud sõdalased korterisse sisenenud, sest nende tegutsemise jälgi seal ei leidunud.

      Aleksander Sooveer heitis korterile vaid pealiskaudse pilgu veendumaks, et see on elamiskõlblik, ja läks tagasi klassiruumidesse. Ta seisatas, vaatas jälle ringi ja surus huuled kokku, nagu kartes, et sealt võiks midagi ebasündsat välja lipsata. Siis kummardus ta ahju juurde, võttis sellest pooleldi põlenud raamatu ja püüdis seda lehitseda. Lepaku Algkool, teatas lilla templijäljend. Tegemist oli kooliraamatukogusse kuulunud teosega.

      „Teie… olite kogu aeg siin?” küsis Sooveer, pilk ikka veel kõrbenud lehtedele suunatud.

      „Jah.”

      „Ja…” Vastne juhataja peatus, vaatas poisi poole ja käsutas: „Eerik, mine pane hobusele veel heinu!”

      Elfriide Eimann vaatas pingsalt aknast välja, ette teades, millest tuleb jutt, ning valmistus ennast kaitsma.

      „Teie olite kogu aeg siin… Kuidas te lasite seda sündida?”

      „Mina?”

      „See on ikkagi koolimaja! Ja teie olete õpetaja!”

      „Mida sain mina teha sõjaväe vastu!?” imestas naine.

      Sooveer hammustas huult, kummardus ja pistis raamatu tagasi ahju. See allakriipsutatult rituaalne teguviis torkas õpetajale eriti silma.

      „Vähemalt selle sõnniku ja prahi oleksite võinud lasta ära koristada!”

      „Kooliteenijat ei ole…” laiutas Eimann käsi.

      „Aga lapsevanemad? Nad elavad ju siinsamas, lausa kõrval!”

      „Ah, te ei tunne siinseid inimesi! Siin on vabrikuasula, raske iseloomuga rahvas… Isegi lasetevanemate koosolekule ei tulda.”

      „Ma ei usu seda,” raputas Sooveer pead.

      „Kuidas, palun?”

      „Ma lihtsalt ei usu, et inimesed saavad oma laste koolimajasse nii ükskõikselt suhtuda!”

      „Elage siin paar kuud, siis näete,” muigas naisõpetaja ja see pilklik ilme ei jäänud juhatajale tähele panemata.

      „Ma tahan seda kohe näha!”

      „Täna?” oli õpetaja Eimanni kord üllatuda.

      „Jaa, praegu, kohe! Siin elavad ju kõik lähestikku, teie tunnete inimesi. Koolimaja ei või enam päevagi selliseks jätta, see on häbi!”

      „Homme võib jälle siia viiskümmend soldatit tulla!” lõi õpetaja käega.

      „See on vaid oletus! Teeme klassid korda ja paneme pingid sisse, need on väljas vihma käes… Kaks klassiruumi ja koridor, seda pole ju palju koristada. Kutsume kedagi appi ja…”

      „Meie ei saa kedagi appi,” teadis Eimann.

      „Saame!” oli Sooveer kindel.

      „Ma olen siin elanud viis aastat, ma tean!”

      „Lähme,” võttis juhataja kolleegi käevangu. „Teie näidake vaid, kus lapsevanemad elavad, mina räägin!”

      Ja ometi jäi õpetaja Eimannile õigus. Esimeses kohas oli kodus vaid põdur vanaema, kes seletas, et kõik olevat kuskile tallu läinud kartuleid võtma, sõja tõttu on see töö veel tegemata ja perel talvekartulit vaja. Järgmises kodus võttis neid vastu suurekondine naine, põll ees, varrukad üles kääritud, kirju sitsrätik kuklas sõlme seotud. Pliidi kõrval auras pesupali, tilluke köök oli täis seebi- ja leeliselõhna. Kuulnud, milles asi, jäi naine, põllenurk peos, Sooveert uudistama ja ta näole levis tehtud lõbusus.

      „Ah et koolimaja koristama? Kes seda käsib, kas vald?”

      „See ei ole käsk, vaid palve. Minu kui koolijuhataja palve teile kui lapsevanemale,” seletas Sooveer kannatlikult.

      „Valesse kohta tulite! Paluma minge kirikusse,” uratas naine ilmse rahulolematusega, et juhataja rahulik toon ei võimaldanud tal kõiki oma registreid avada ja öelda, mis ta niisugusest loost arvab. Selle asemel keeras ta võõrastele selja ja sukeldus küünarnukkideni pesupalisse, häbenemata, et põllepaeltega üleskörtsitud seelik ta tugevad reied paljastas. See tähendas, et jutuajamine oli lõppenud.

      Järgmise ukse avas pika koputamise peale kõhetu väikesepoolne mees, kelle habemetüükaisse kasvanud nägu suurepäraselt harmoneerus koristamata köögiga. Laual olid virnas pesemata nõud, pliidi ees vedeles hunnik lõhkumata puid, nende kõrval ka kirves. Mehest hoovav puskarilõhn tegi Sooveere valvsaks. Normaalses olukorras poleks ta joobnuga rääkima hakanud, aga praegu tuli tõekspidamised ukse taha jätta. Mees kuulas uue koolijuhataja jutu vaikides ära, koukis siis taskust tubakat, keeras kiirustamata pläru ja suitsu välja puhudes küsis:

      „Milleks seda vaja on?”

      „Milleks on vaja koolimaja? Teie lastele muidugi!” ärritus Sooveer ja taltsutas end samas. See oli ju printsipiaalne käik, mis pidi eeskätt õpetajale tõestama, et õigus on ikkagi juhatajal. Et hea