Rolling Stones. Philip Norman

ja vastu seina rütmi tagumas. Ta talus seda tõesti väga vapralt. Pomises üksnes: „Lõpeta see pagana lärm.””

      Doris oli ostnud oma palgast Keithile seitsme naela eest ta esimese kitarri. „Ma ei saanudki teada, kelle tehtud see oli,” räägib Keith, „nimi oli üle värvitud.” Doris seadis ainult ühe tingimuse, mida toetas ka vanaisa Gus: ta peab õppima mängima korralikult. Õige pea andis ema pojale raha, et ta saaks osta plaadimängija ning õppida skiffle’i ja rock’n’roll’i hitte kuulates.

      Kätte oli jõudnud Briti rock’n’roll’i aeg: ilma tegid Tommy Steele ja Terry Dene ning Ameerika laulude kaverid, mida andis välja plaadifirma Embassy. Need olid esimesed plaadid, mille lugusid Keith Richards üritas oma kodutrepil järele mängida. „Sättisin end harjutama alati ülemisele trepimademele. Seal – ja vannis seistes – sai tekitada parima kaja.”

      Peagi avastas ta, et Briti rock’n’roll’i ei muutnud nii plekiseks ja võltsiks mitte esmajoones vokaal, vaid selle taust: vaoshoitud kitarrid, mida mängisid tülpinud stuudiomuusikud, ja üldine tasapaks kõlapilt. Palju arukam oli kraapida kokku kuus šillingit ja neli penni ning osta algupärane Ameerika versioon, kus kitarrid kiljusid ja kajasid nagu täiesti teises universumis. Keithi järgmine iidol pärast vanaisa Gusi oli Elvis Presley kitarrist Scotty Moore. Ta arvab siiani, et Moore’i soolo Presley loos „I’m Left, You’re Right, She’s Gone” on kõige põnevam pala, mis eales salvestatud. „Ma ei suutnud kuidagi taibata, kuidas ta seda mängis, ei taipa tänini. See on nii imeline asi, et ma peagu ei tahagi taibata.”

      Kitarr, millega käis kaasas Dartfordi lõnguseelu, oli see viimane ja vastupandamatu kiusatus, mis sundis Keithi poppi tegema. 1958. aastal visati ta tehnikakoolist välja. Kaastundlik õpetaja soovitas proovida veel naabruses asuva Sidcupi magalalinnakese kunstikolledžit.

      Sidcupi kunstikolledž kõlab tegelikkusest võrreldamatult uhkemini. See oli loodud üksnes selleks, et anda viimane võimalus neile, kelle kuulsusetud kooliaastad polnud valmistanud neid ette millekski paremaks kui tarbekunstiks, mil oli toona halvustav tähendus. Sidcupi kunstikolledž oli tähelepanuväärselt sarnane Liverpoolis Hope’i tänaval asunud sõsaraga, kuhu samuti 1958. aastal astus samasugune popitegemise meister John Lennon.

      Keithile tähendas Sidcupi kunstikolledž esmatutvust autentse bluusmuusikaga, mida Embassy ei olnud kunagi suutnud oma plaatidele püüda. Üks tudengirühm, nende seas Dick Taylor, kogunes direktori kabineti kõrval asuvas tühjas toas ning mängis seal joonestuslaudade ja savitünnide vahel Little Walteri ja Big Bill Broonzy lugusid. Ühelt selle rühma poisilt ostis Keith kooli kemmergus toimunud vahetustehingus oma esimese elektrikitarri, andes selle eest terve kuhja plaate.

      Dick Taylorile tähendas Keith Richards möödapääsmatut ja lahedat hälbimist kujundusgraafika õpingute teel. „Kui mõtlen kolledžipäevade Keithile, läheb mõte kohe põlevatele prügikastidele. Meil oli kombeks kallata siiditrüki kemikaale prügikasti ja visata siis tikk otsa. Prügikast plahvatas võimsa matsuga.”

      „Me kõik tarbisime tollal ravimeid – ent pigem selleks, et ärkvel püsida, mitte kaifi saamiseks. Tavaliselt ostsime Nostrilene’i nohupihusteid, kus oli bensedriini, aga võtsime isegi tüdrukute tsüklipille. Otse kolledži vastas oli väike park, kus oli lindla ja selles üks kakaduu. Panime talle nimeks Cocky. Keithil oli kombeks toita teda mingite ergutitega, nii et ta hakkas seal oma õrrel tuigerdama. Kui meil oli igav, siis läksime ja andsime Cockyle jälle mõne pilli.”

      Ühel hommikul rongiga Dartfordist Sidcupi sõites sattus Keith samasse räpasesse vagunisse Mike Jaggeriga, kes oli teel Londoni Majanduskooli. Nad mäletasid teineteist uduselt Wentworthi põhikoolist ja ühelt hilisemalt kohtumiselt, kui Mike müüs koolivaheajal Dartfordi raamatukogu ees jäätist. Nüüdne kohtumine võinuks jääda sama juhuslikuks nagu eelmisedki, kui Mike’il poleks olnud käes posu bluusiplaate, mille ta oli saanud postiga Ameerikast. Keith märkas niisuguseid pühasid nimesid nagu Chuck Berry ja Little Walter ning küsis LSE2 triibulist salli kandvalt tudengilt kerge umbusuga, kas temalegi meeldib selline muusika.

      Edasi lobisedes avastasid nad, et neil on ühine tuttav: Dick Taylor. Dick oli juba Keithile maininud, et teeb proove ühe bändiga, mis oli andnud tõotuse mängida ainult bluusi ja rütmibluusi. Seks ajaks kui rong jõudis Sidcupi, oli enam-vähem otsustatud, et Keith Richards tuleb Little Boy Blue and the Blue Boysi proovi ja mängib nendega koos.

      Ta saabus koos oma elektroakustilise Höfneri kitarriga ja teiste hinnangul rabavalt virtuoosse mänguoskusega. Kodutrepil harjutades oli ta suutnud omandada peagu täiuslikult enam-vähem kõik Chuck Berry introd ja soolod, isegi Berry klassikalise loo „Johnny B. Goode” tormleva noodipuntra, mis jättis mulje, nagu mängiks korraga kaks kitarri. Ta oli mõistnud, et selliseks tulemuseks on vaja veel midagi muud kui lihtsalt kiiret mängimist. „Keithi mäng oli suurepärane – ja see ei kõlanud võltsilt,” rääkis Dick Taylor. „Kui tema tuli meie sekka, oli kohe tunda, et miski liitis bändi kokku.”

      Ometi ei toonud Keithi saabumine Little Boy Blue and the Blue Boysi saatusse suurt edupööret. Nad harjutasid nagu seni, mõtlematagi esineda kellegi teise kui Dick Taylori ema ees ja tegemata katsetki tutvustada rütmibluusi, seda ainult neile teada olevat muusikat kasvõi ühele inglasele. Avalikule esinemisele kõige lähem ülesastumine oli üks fotolavastus Taylorite tagahoovis. Pildil on näha kitarriga Dicki ja Keithi parodeerimas Chuck Berry pardikõnnakut ning Mike Jaggerit võtmas oma kinninööbitud tudengikardiganis vihmaveetoru ja kivipurukrohvise kommunaalmaja seina taustal dramaatilisi poose.

      Muusika sepistas tollal palju sõprussuhteid inimeste vahel, kes oleksid muudes oludes jäänud vastandpoolustele. See oli juhtunud kolm aastat tagasi Liverpoolis küünilise pahandusmagneti John Lennoni ja ettevaatliku konservatiivi Paul McCartneyga. Nii läks ka nüüd, kui Dartfordi valel poolel kommunaalkorteris elav „lõngus” Keith Richards hakkas lävima keskklassist pärit majandustudengi Mike Jaggeriga.

      Ehkki LSE ei olnud 1961. aastal veel seesugune poliitika taimelava, nagu sellest hiljem kujunes, oli leebe radikalism tudengite enesemääratluses sama tähtis kui boheemlik väljanägemine. Mike Jaggerile oli tegu enama kui väljanägemisega, mis avaldus ta nahklipsus ja kootud kardiganis. Relvastatud säherduste uute sõnadega nagu kapitalism ja proletariaat, näis tal olevat kavas hüljata oma hoolega kujundatud lastetuba ja libiseda ühiskonnaklassi, mida ta ema nii väga jälestas.

      Londoni Majanduskoolis loobus ta nimest Mike, millest nüüd tundus hõnguvat sportautoga kodanlasnoorukit. Sestap pidi Mike Jagger jääma ainult tema kõige varasemate sõprade mälestustesse. See, kes kolas ringi Keith Richardsiga, kõneles rammusat koknit ning matkis Keithi muretut ükskõiksust ja uulitsapoisilikku jultumust, oli Mick Jagger.

      Säärane mimikri polnud siiski päris ühepoolne. Keithi juures võis nüüd märgata puhutist mõtlikkust, eemaletõmbumist, ujedustki. Jäi mulje, nagu oleksid mõlemad katsetanud rolli, mida olid ammu igatsenud, kuid ei olnud seni söandanud võtta. Dick Taylor täheldas korrapärast identiteedivahetust. „Üks päev võis Mick olla nagu Keith. Aga järgmisel päeval oli Keith kõiges nagu Mick. Kunagi ei võinud teada, mis pidi see parajasti satub olema. Kuid sestpeale olid Mick ja Keith koos. Ükskõik kes bändi juurde tuli või sealt lahkus, Mick ja Keith olid alati olemas.”

      Enne kui Alexis Korner ja ta naine Bobbie end oma Bayswateris Moscow Roadil asuvas korteris magama asutasid, jälgisid nad hoolega, et köögiaken jääks pisut paokile. Akna all oli suur laud, millest üle rullides sai hiline või ootamatu külaline tuppa pugeda. Kui Alexis ja Bobbie siis järgmisel hommikul ärkasid, võisid nad näha nelja-viit magavat kuju, kes olid end sõbralikult laua alla mahutanud, mõni vastu pliidijalga, teine Korneri kasside sööginõude vahel.

      Need magajad olid tuuritavad Ameerika bluusmuusikud, kellele Alexis ja Bobbie Korner pakkusid sel kummalisel maal paopaika ja külalislahkust. Dartfordist kõigest kolmekümne kilomeetri kaugusel Bayswateri köögikeses võisid istuda Big Bill Broonzy, Muddy Waters, T-Bone Walker – kitarrihiiud, keda Mick Jagger ja Keith Richards nägid oma kujutluspiltides nii sageli mängimas tuulises ja karmis Chicagos –, süües lõunaosariikide moodi hautatud seajalga, mida Bobbie Korner oli õppinud

2

London School of Economics