Rolling Stones. Philip Norman

mis oli küll tasasem kui Haley rõõmsatujuline vadin, kuid muutis paljude inimeste elu veel pöördumatumalt. See oli Chris Barber Jazz Bandi „New Orleans Joys”, pressitud värske moeröögatusena kauamängivale heliplaadile.

      Kahekümne viie aastane Barber juhtis Suurbritannia äriliselt edukaimat džässorkestrit. Ent tema tähtsaim tegevus oli arhivaaritöö: ta oli pühendunud selliste muusikastiilide elushoidmisele, mis muidu oleksid valitseva traditsioonilise džässi buumi tõttu tähelepanuta jäänud. „New Orleans Joys” kätkes kaht bluusipala skiffle-stiilis, mis kujunes välja suure surutise ajal, kui pillimehed pidid tihti piirduma majapidamisvahendeist improviseeritud muusikariistadega. Neid kaht laulu – „Rock Island Line” ja „John Henry” – esitas algeline kontrabassist, pesulauast ja bandžost koosnev rütmigrupp, kus bandžot mängis kleenuke Glasgow’st pärit Tony Donegan, kes oli võtnud Ameerika bluusmuusiku Lonnie Johnsoni järgi endale uue eesnime.

      Kaks lugu avaldati 1956. aastal singlina ning neist said röögatud hitid. Pintsakus ja lipsustatud Haley ühes oma bändiga oli köitnud rahvast välismaise võõrapärasusega. Kuid nasaalselt niiksuv ja pöetud peaga Donegan, kelle taustaks mängisid lihtlabased majapidamisriistad, tekitas vähemalt sama põnevat heli, mida keegi teine ei suutnud järele teha. Lonnie Donegani esimesest esinemisest üleriigilises televisioonis oli jõudnud mööduda kõigest mõni päev, kui üle kogu Inglismaa hakkas nagu seeni pärast vihma tärkama algajaid skiffle-bände. Möll koondus Londoni Sohosse, selle džässikeldreisse ja uutesse moodsatesse kohvikutesse, mille hämaraisse nurkadesse pressisid end plaadikompaniide talendikütid, kes otsisid palavikuliselt uusi isehakanud Lonnie Donegane. Kätte oli jõudnud aeg, kui muusikalisest andest tähtsamaks hakati hindama väljanägemist. Iga ülespööratud kraega ruudulises pluusis kutt, kes mängis kitarri mõnes sellises kohvikus nagu Heaven and Hell, Gyre and Gimble või 2I’s, võis loota, et tal õnnestub järgida Lonnie Donegani või „Briti esimese rock’n’roller’i” Tommy Steele’i tähisteed.

      Kõikjal Suurbritannias õppisid poisid kitarri, ema pesulaua ning teekastist ja traadist improviseeritud bassi kohal küürutades pingsalt Donegani ja tema järelkäijate populaarseks mängitud bluusipalu, olles tänulikud nende lihtsate akordide ja mütsuva rütmi eest ning üksiti õndsas teadmatuses, et Woody Guthrie või Huddie Leadbetteri laulusõnad on jõulised poliitilised avaldused, et „Midnight Special” on puuvillaistanduse orja enesetapuitk, et Lonnie Johnsoni nukkermagus „Careless Love” räägib süüfilisest, mis päädib tapateoga.

      Eva Jagger meenutab, et juba pisikese poisina tavatses ta vanem poeg seista raadio ees ja laulda muusikale kaasa sõnadega, mille ta ise sealsamas välja mõtles. Kõige rohkem näisid talle meeldivat Ladina-Ameerika rütmid, mida ta saatis hispaania keelt meenutava sõnavadaga. Kui ta käis kümneaastasena Joe ja Evaga Hispaanias puhkamas, tehti temast pilt, mil ta mängib lelukitarri, peas õlgsombreero. Kuklasse lükatud sombreero ning flamenkot jäljendav kitarrihoid väljendasid juba toona eneseteadlikku teatraalsust.

      Skiffle’i-hullus pühkis üle Dartfordi gümnaasiumi, nagu see ei jätnud puutumata peagu ühtki Inglismaa kooli. Mike’i sõbrad Bob Beckwith ja Alan Etherington muretsesid endale kitarri ja hakkasid koos harjutama. Ja ehkki Mike’ilgi oli kitarr, ei liitunud ta ühegagi neist klassitoas podisevatest skiffle’i-rühmadest, kes vahetunnil vastu pinke tagudes muusikat tegid.

      Bill Haley polnud talle kunagi eriti meeldinud, nagu ka mitte Elvis Presley, kui too kuldses ülikonnas lummav maapoiss võttis üle Haley rolli Briti noorsoo hukutajana. Esimene, keda ta tõepoolest fännina imetles, oli Little Richard, ehe mustanahaline rock’n’roll’i-staar, kelle algupärasest rütmibluusist oli nüüdseks vormunud metsik kriiskamine ja võngutamine, mille kohal hõljus – ehkki sel ajal tajusid seda vähesed – seksuaalse kahemõttelisuse aura.

      Nagu enamik poisse langes temagi Buddy Holly and the Cricketsi sarmi ohvriks. Paljud pooljumala staatusesse tõusnud kitarristid on õnnistanud Buddy Hollyt selle eest, et ta näitas neile teed, kuidas lihtsa, ent leidliku akordimuutuse abil jõuda skiffle’ist rock’n’roll’ini. Nagu tema tohutu külluslik toodang kinnitab, oli ta stiilikameeleon, kes tundis end ühtmoodi hästi nii Texase rockabilly’t kui ka musta rütmibluusi mängides. Suurbritannias jõudis ta enne oma peatset surma teha ainult ühe kontserdituuri, märtsis 1958. Mike Jagger käis Dartfordi gümnaasiumi koolivenna Dick Tayloriga tema Woolwichi kinos toimunud etteastel. Sel õhtul mängis Buddy Holly üht oma repertuaari eripäraseimat pala: laulu pealkirjaga „Not Fade Away”, millele oli seatud bluusitähe Bo Diddley leiutatud luukav staccato-biit. Dick Taylor mäletab, mäherdust muljet see lugu Mike Jaggerile avaldas.

      Bexleyheathi lähistelt pärit torumehe poeg, sasipäine ja meeldiva loomuga Dick Taylor jõudis Jaggeri reserveeritusest läbitungimisel kõige kaugemale. Sest Dick teadis Ameerika muusikast palju haruldasemaid ja põnevamaid tegelasi kui Elvis ja Little Richard. Dick Taylorile meeldis tõeline bluus: nood kritseldatud ja määrdunud visandivihikud, millest muusikatööstus lihvis klantspildi. Just Dick Taylori kodus kuulas Mike Jagger Muddy Watersit, Jimmy Reedi, Howlin’ Wolfi, noid südant kriipiva häälega, oma kitarriga kahekõnet pidavaid linnabluusi hiide, kelle mäng maalis Kenti eeslinna pitskardinate tagant avaneva vaate hämaraks ja tuuliseks Chicago tänavakanjoniks. Sealtpeale sai bluusist Mike’i vääramatu kirg.

      Üks osa selle muusika külgetõmbest seisnes kättesaamatuses. Juba bluusi kuulminegi nõudis parajat pealehakkamist. Dartfordi ja Bexleyheathi plaadipoodides seda ei müüdud. Nagu kõikide tõesti väärtuslike asjade puhul tuli selleks võtta ette reis Londonisse. Mike ja Dick veetsid laupäeva pärastlõunad Charing Crossi džässile keskendunud plaadipoodides, näppides importmuusika riiulites bluusiplaate, mille ümbrised olid pärast eksirännakuid ühelt kultuuripoolkeralt teisele narmendama hakanud. Neid erutasid juba üksi firmanimed ja logod: mitte tüütu Briti Decca või Philips, vaid Okeh ja Crown ja Chess ja Sue ja Imperial ja Delmark.

      Kui bluusi oli raske kuuldagi, siis näha oli seda otse võimatu. Ehkki nimekad bluusimehed, näiteks Big Bill Broonzy, käisid viiekümnendate lõpul Suurbritannias esinemas, ei jõudnud uudised nende tuleku kohta Dartfordi. Et näha mõnd põgusat vilksatustki, pidi Dartfordi gümnaasiumi bluusivennaskond kannatlikult ootama, kuni läheneb lõpule dokumentaalfilm „Jazz on a Summer’s Day”, mis rääkis Ameerika Newporti džässifestivalist. Vahetult enne filmi lõppu hüppas lavale kiitsakas neegrinooruk ja hakkas pilkliku muige saatel laulma ja mängima punast kitarri, mis ripnes kuskil ta pööraselt rabelevate põlvede kõrgusel. Mike Jaggerile ja arvututele teistele Briti poistele tähendas see lummavat esmakohtumist Chuck Berryga. Filmilõiguke lõppes pildiga välklampide rahe eest põiklevast Berryst, keda ründasid puhta džässi määrimise tõttu raevunud fotograafid.

      Mike Jaggeri esimene bluusilaulmise katsetus toimus Dartfordis Wentworth Drive’il David Soamesi kodus. David üritas koos teise endise Wentworthi põhikooli poisi Mike Turneriga panna kokku rütmibluusibändi. Mõlemad jõudsid kärmesti arusaamisele, et Mike Jagger laulab liiga veidras stiilis, et sobida nende vokalistiks. Ta võttis selle vähimagi vimmata teadmiseks ja jalutas hiljem koos Mike Turneriga eelseisvatest eksamitest vesteldes koju.

      Dick Tayloril oli kasutatud trummikomplekt, mis tagas talle kutse paljude väikeste asjaarmastajate bändide juurde, milles oli alati ülearu palju kitarriste. Oma viimasel Dartfordi gümnaasiumi aastal aga harjutas ta regulaarselt Bob Beckwithi, Alan Etheringtoni ja Mike Jaggeriga. See kooslus ei andnud päris õige bändi mõõtu välja, sest neil ei olnud tehnikat – peale Etheringtonide raadiogrammofoni, millega sai kitarri võimendada –, liiatigi keeldus nende laulja Mike Jagger kitarri mängimast, ehkki selline oli üleüldine tava. Esialgu ta lihtsalt seisis või istus ja laulis ujedalt, kuni leidis abi oma jäljendamistalendist. „Esimene lugu, mida ma mäletan teda laulmas, oli Richie Valensi „La Bamba”,” meenutab Dick Taylor. „Micki võte oli tekitada sõnavoog, mis kõlas nagu hispaania keel. Ta mõtles selle käigu pealt välja.”

      Bändi nimi oli Little Boy Blue and the Blue Boys – et nende muusikaliste kavatsuste asjus ei jääks vähimatki kaksipidi mõtlemist. Oma kaheaastase tegutsemise ajal ei esinenud Little Boy Blue and the Blue Boys kellegi ees peale Dick Taylori ema. „Kohe esimesest korrast alates jälgis ta Micki suure