Kasevälja. Erik Tohvri

ette võtma, kuigi üks kasvuhoone jäigi tühjaks ja teises kasvasid vaid Anne külvatud salatilehed ja redised, needki kohati tihedad ja puseriti, nagu vihutsi pandud. Aga põllud, iga talumehe visiitkaart, olid Kaseväljal korras, viljad külvatud ja rukkioras hästi talvitunud. Nii et pealtnäha käis elu Kaseväljal oma õiget rada, kuigi perenaist majas ei olnud.

      Mida ma ütlen, kui Tiiu küsib – kuidas siis Annega oli? Et elasite, tema magas meie abieluvoodis minu kohal… See mõte pani Reinu rooli taga värahtama, see tundus nüüd täiesti vastuvõtmatu ja taunitav. Mida selle peale öelda? Anne ei elanud ju kogu aeg Kaseväljal, käis linnas tööl. Vast kümmekond ööd viibis ta tõesti seal, mitte rohkem… mõtiskles mees närviliselt, tundes, et tähtis ei ole mitte küsimus, kui palju, vaid kas see oli. Oli, salata ei ole midagi, Meelil on õigus, et ma pean pidama madalat profiili. Aga mul on ju õigustus – sina, Tiiu, läksid minema, jätsid mind üksi! Aga miks läksid – ikkagi minu näägutamise pärast. Süüdistuste pärast. Sellepärast, et soovisid oma pojale kergemat elu… Ema süda, teadagi. Mitte niipalju maatamehe tütre mentaliteet kui ema süda. Veel kümmekond kilomeetrit ja siis tuleb tõerääkimise aeg.

      Tee viis läbi põlismetsa, siis tuli tükk rabamaastikku, siis üksik metsavahikoht, siis lõputu uudismaa, ilmselt nõukogude aja pärand. Ja siis igivanade, kohati murdunud tüvekontsudega pärnaallee ja silt: Rabakõnnu. Pööre paremale ja sealt algaski alevik. Rein oli olnud kindel, et ta kunagise äia-ämma maja eksimatult üles leiab; ometi oskas ta sellest märkamatult mööda sõita ja alles pärast alevi teises otsas ringi keeramist tagasi sõites tundis luitundpruuni ehituse ära. Oma tosin aastat tagasi oli ta viimati siin käinud, äia matusel. Mis teha, aeg läheb kiiresti.

      Kollase kaubabussi värava taha parkinud, avas Rein värava ja astus õuele. Kümmekond meetrit trepini. Kägisev välisuks. Tillukeses tuulekojas vana maja lõhnad. Ta tõstis käe ja koputas.

      “Sisse!” kostis kuskilt seestpoolt ja mees avas ukse, mis samuti nagu parastavalt, hingedel kriiksus.

      “Tere… ämmamamma!”

      Hetk vaikust, mil laua taga lehte lugenud mutike prillid eest ära võttis ja tulijat tunnistas.

      “Sa issake… kas Rein? Tere! Enam nagu ei mäletagi…” ajas istuja end jalule ja tuli sisenenule longates vastu. Nad kätlesid ja mees pidi endamisi tõdema, et ämm oli lonkamisest hoolimata veel küllaltki kõbus. Tema ema oli viimased aastad, pärast insulti, hoopis viletsam olnud. Aga eks ta oli ka vanem, Tiiu ema võis olla nüüd vast mõned aastad üle seitsmekümne.

      “Tule siis edasi ja istu! Nii ootamatu külaline…”

      “Mis seal ootamatut! Kas Tiiu ei ole kodus?”

      “Eks Tiiu on tööl, ta tuleb alles kuskil viie paiku,” teadis ämm.

      “Viie paiku? Praegu on pool üks! Ma pean õhtul kodus tagasi olema, eks mul ole ka töö. Talu ootab!”

      “Nii et – sa ööseks ei jäägi?”

      “Ei, kus sellega! Ma tahan Tiiuga rääkida. Ja… kui kõik korda läheb, siis sinuga ka.” Ei, oleks pidanud ikka kõik situatsioonid tulles läbi mõtlema, kirus mees omaette. Millegipärast oli ta lootnud, et Tiiu on kodus ja ta saab jalamaid asja kallale asuda. Aga nüüd niiviisi, ämmaga seletada… Kui palju ämm nende riiust üldse teab?

      “Kas Tiiu on rääkinud, millal ta kavatseb jälle koju tulla?” küsis mees nüüd provotseerivalt. “Ma ootan ja ootan, aga ei midagi. Ta isegi ei ole enam helistanud.”

      Nüüd oli ämma kord sõnu valida.

      “Ta käis ju helistamas, vast paar nädalat tagasi. Tuli tagasi äranutetud näoga ja ütles, et sul on teine naine majas!”

      Niisiis – mäng lahtiste kaartidega, salata pole midagi.

      “Mina pole seda talle ütlenud! Seal oli mul üks poolhull naisterahvas majapidajaks, eks see jahvatas midagi kokku,” seletas mees, aga tundis, et jutt ei kõla usutavalt, ja lisas: “Eks see tahtis Kaseväljal perenaiseks saada, sellepärast.”

      Jutu käigus olid mõlemad istet võtnud ja istusid nüüd üle laua vastamisi.

      “Mina teie asju ei tea, eks te peate ise omavahel rääkima,” ütles ämm, aga tema kinniseks muutunud ilme kinnitas Reinule, et ta teab nende pahandusest kõik ja hoiab loomulikult tütre poole. Ning mehele tuli siinsamas mõte, et lepitamist võiks alustada just ämmast.

      “Ma tulin, et uurida… et kuidas siin olukord on. Sinu tervis ja…”

      “Mis see vanainimese tervis! Jalg ei kuula sõna, aga muidu laseb veel elada. Nüüd, kui Tiiu on siin, läks elu kohe rõõmsamaks!”

      “Seda ma mõtlesingi, et kui Tiiu jälle koju tuleb…” Rein ütles Kasevälja asemel nimme just “koju”, nagu oleks naine vaid poes käinud. “Et siis sa jääd jälle päris üksi! Tulin küsima, kas sa ei tahaks koos Tiiuga tulla päriselt Kaseväljale elama?”

      “A-ah?” häälitses ämm, suutmata hetkega sõnumit lahti mõtestada. “Mina sinna? Eluaeg siin, Rabakõnnul elatud…”

      “Noh, aga nüüd on sul üksi raske, kui jalg sedaviisi. Ja seal meil ruumi on, minu ema tuba on ju nüüd vaba.”

      Endla Meibaum, põline Rabakõnnu elanik ja kunagine külanõukogu esimehe naine, istus oma köögilaua ääres, oli pea käte vahele võtnud ja mõtles. Mida vanem on inimene, seda keerulisemana tunduvad talle igasugused elumuutused; just praegu oli aga see mees siin, tema väimees, teinud ettepaneku, mis Endla elu oleks veel vanas eas sootuks teistsuguseks pööranud. Minna ära oma majast, sinna, hoopis võõrasse kohta, teiste lükata ja tõugata – see oli hirmutav. Aga veel hirmutavam oli mõte jälle üksi jääda. Sest ilmselt oli väimees Tiiule järele tulnud ja küllap nad ikka ära lepivad. Rein on kõigest hoolimata igatpidi asjalik mees, tööinimene. Ega iga pahanduse pärast saa elu kohe uppi keerata… Ja see, et poiss talust enam kuuldagi ei taha, eks see võis mehe tõesti rööpast välja lüüa ja senise korras pereelu rängalt kõikuma panna.

      “Ma ei oska kohe midagi ütelda, eks ma pean Tiiuga rääkima ja…”

      “Tiiu ei tea sellest veel midagi,” raputas Rein pead.

      “Nojah, aga eks ta oskab ikkagi nõu anda…”

      “Kui sa siin üksi oled, hakkab Tiiu sinu pärast nagunii muretsema! Pole temalgi seal õiget olemist, ikkagi oma ema! Aga Kaseväljal oleksime kõik koos. Ja oma maja võid siin ju esialgu alles jätta, kui ei meeldi, saad tagasi tulla!”

      “Ma saaksin ju seal teid natuke aidata ka, süüa teha ja…” hakkas ämm pikkamisi sulama. “Saaks veel vanas eas natuke ilma näha, ma pole peale isa surma siit Rabakõnnult välja saanudki!”

      “Näed siis, äkki jõuamegi kokkuleppele. Ma olen ju seal üksi nagu hunt metsas!” sai Rein julgust.

      “Üksi? Aga keegi naine sul ju seal oli, ise ütlesid ka, et…”

      “Jaa, ütlesingi, et oli üks poolhull, kes hakkas ennast vägisi Kaseväljale perenaiseks sokutama! Muudkui tuli ja hakkas toimetama, tegi mulle süüa ja…” Mees vakatas, ilmselt oli ta juba liiga palju rääkinud ja otsustas teema lõpetada. “Ma ajasin ta minema, tegin selgeks, et mul on oma naine ja pole kedagi teist vaja!”

      Rein rääkis, aga jutt oli ämmast rohkem mööda läinud, tema pea tegeles äsja väimehelt saadud ettepaneku läbijahvatamisega. Suur elumuutus võis ees seista ja see tahtis mõtlemist. Muidugi olenes ikkagi kõik Tiiust, tema otsusest, aga ema teadis, et südames igatses tütar taga meest, kellega oli kakskümmend viis aastat koos elatud.

      “Kui sul ei ole aega õhtuni kannatada, siis pead ise Tiiu juurde sõitma, võibolla ta saab töölt ära tulla,” seletas ämm. Ta tundis, et kõige rohkem tahaks ta hetkel üksi jääda, sest nüüd oli tal millelegi mõelda, võibolla isegi mõttes juba eelolevaks reisiks ettevalmistusi teha. Mõelda, mida võtta kaasa ja… Seni oli ta oma aega veetnud nagu mustrita halli sukka kududes, ühetaolisi päevasilmi kõrvuti aastavarrastele lükkides.

      “Ma