Kasevälja. Erik Tohvri

älja

1

      Suve lähenedes tõuseb päike vara, juba poolest ööst, ja ajab usinad talumehed jalule. Ka Rein Meigas oli harjunud varakult tõusma, aga sellel hommikul ärkas ta juba siis, kui esimesed koidupunased päikesekiired otse magamistoa aknasse paistsid ja kerges hommikutuules liikuvate kaseokste varjukujud kardinale maalisid.

      Mees jäi hetkeks veel voodiservale istuma, teda valdas eriline tunne, sest see päev pidi tema elus nii mõndagi lahendama. Ta oli oma viiekümne kolme eluaasta jooksul kogenud igasuguseid päevi, ka selliseid, millel on põhjapanev tähtsus kogu elu jaoks. Nii oli talle meelde jäänud päev kaugest Siberist, mil ema rõõmsalt koju ruttas ja juba ukselt teatas, et lõpuks ometi on paberid korras ja neil luba tagasi koju, Eestimaale sõita. Siis tulid pikad päevad täiskiilutud rongis, saatjaks vastikult hapu lehk, mis hoovas sadade reisijate riietest ja pampudest. Kümneaastasele poisile oli see esimene teadlik rongisõit olnud eriline elamus, mis jäi pikalt meelde. Siis bussisõit siia, Karbusele, kus külanõukogu esimees ema kurvastuseks teatas, et Kaseväljal on kolhoosi kontor ja sinna, oma endisesse kodutallu, Helmi Meigasel pojaga asja ei ole.

      Jah, siinsamas magamistoas oli olnud kolhoosiesimehe kabinet. Seni, kuni Karbusele uus kolhoosikeskus ehitati ja Kasevälja lubati emal tagasi osta. Võileivahinna eest küll, aga ikkagi oma maja osta…

      Erilisi päevi oli teisigi, neid oli kogunisti palju. Agronoomidiplomite kätteandmine Tartu kõrgkoolis. Esimene tööpäev Karbuse kolhoosi agronoomina. Pulmapäev, mil ta linalakalise arveametniku Tiiu endale naiseks sai. Poegade sünd – Arved ja Argo. Või seegi päev, mil nad Tiiuga linnast koju jõudes ema õuelt leidsid, külmana ja elutuna – ka surm käib elu juurde…

      Ei, neid päevi oli kahtlemata veel, just halbu ja ebameeldivaid päevi. Kas või seegi, mil Argo Tartust koju sõitis ja kuulutas, et tuleb põllumajandusülikoolist ära ning temast ei saa loodetud taluperemeest. Siis pahandused Tiiuga, kes poja otsust toetas. Kuni… jah, kuni naine jätkuvate pahanduste peale ära sõitis oma kunagisse vanematekodusse.

      Rein ajas end jalule ja ringutas. Ta ei olnud harjunud pikalt mõtisklema, oli rohkem teoinimene ja täna pidi olema tegutsemise päev. Päev, mis tulevikule suuna annab, sest oma talusse, Kaseväljale, oli ta nüüd jäänud päris üksi. Tiiule oli mees oma süüdistamistega kahtlemata liiga teinud, selles polnud kahtlustki. Ja talu ilma perenaiseta – see ei olnud enam kodu, sellele tuli lõpp teha. Naabri Meeli, hea inimene, oli Reinu palvel Tiiu juures käinud. Maad kuulamas, uurimas, kas naine oleks nõus Kaseväljale tagasi tulema.

      “Räägi, mis ta siis ütles?” oli Rein Meelit kärsitult küsitlenud, endal hinges hirm, et Tiiu sõnumile keelduvalt reageeris.

      “Noh, eks me rääkisime üsna pikalt, ega selliseid asju pole lihtne ajada. Ja sina olid teie suhted ju nii sassi keeranud! Just see viimane telefonikõne, see lõi temas kõik segamini.”

      Viimane telefonikõne… Kõik selle neetud Anne süü. Naise süü, kes end vägisi talle elukaaslaseks hakkas sokutama. Ja kes siis, kui Tiiu pärast lootusetult pikka pausi Kaseväljale helistas, Reinu selja taha hiilis ja otse telefonitorusse ütles: Rein, tule juba voodisse…

      “Kuradi Anne, tema keeras selle supi kokku!” ütles Rein südametäiega ja oleks kindlasti sülitanud, kui nad Meeliga seda vestlust õues oleksid toimetanud.

      “Mis see Anne, tema pani ainult punkti,” arvas naabrinaine.

      “Ikkagi! Tiiu helistas, me oleksime saanud juba siis kokku leppida, et ta tagasi tuleks. Mina küll oleksin tahtnud!”

      “Omal teine naine majas,” kirtsutas Meeli nina.

      “Mina seda teist ei ole kutsunud! Tema tuli ise, lausa pressis peale, kukkus mind söötma ja hoolitsema. Sinu sõbranna, sa peaksid teda ju tundma!”

      “Noh, sõbranna… See on nüüd juba minevik, mis sest enam. Aga seda ma mäletan, et mida ta tahtis, seda ta ka sai. Tal oli kohe niisugune iseloom!”

      “Aga näe – mind ta ikkagi ei saanud,” kinnitas mees enesekindlalt.

      “Mine tea, kui seda Tiiu helistamist poleks olnud, kuidas siis oleks läinud,” ütles Meeli seepeale ja Rein tundis end noomitava poisikesena.

      “Räägi siis lõpuks, mis Tiiu ütles?”

      “Noh, mis ma sinust ikka kiusan – ta arvas, et võiksid minna temaga rääkima.”

      “Ainult rääkima? Aga tagasitulek, kuidas sellega jääb?” oli mees pettunud.

      “Kuule, hea inimene, kas sa tõesti arvasid, et mina pidin kõik otsad lõpuni lahti rääkima? Et sina lähed kohale nagu sõja võitnud kuningas, jah? Ei, kulla naabrimees, nii need asjad ei käi – kõik oleneb ikkagi sinust ja sellest, kuidas sa oskad neid sassiläinud suhteid oma naisega lahti harutada. Ja ma ütlen sulle üht – sa pead pidama küllalt madalat profiili, sest õigus ei ole sinu poolel. Tiiu on siiamaani solvunud, et sa teda nõukogude võimu sünnitiseks nimetasid – nii see vist oli, jah?”

      “Kes neid sõnu kõiki jõuab mäletada…” pomises mees vastumeelselt.

      “Igatahes oled sina süüdlane, seda pead meeles pidama ja vastavalt sellele ka käituma,” ütles Meeli kindlalt.

      “Aga kas sa rääkisid talle, et ma olen nõus ka tema ema siia tooma? Et nad tuleksid koos sealt Rabakõnnult tulema, jäädavalt?”

      “Miks mina? Seda ütled sa ise, kui Tiiuga rääkima lähed.”

      “Seda sa oleksid võinud ikkagi ütelda!”

      “Et Tiiu tunneks, kui suuri ohvreid oled sa valmis tooma, jah? Minu arust oli see sinu poolt vaid odav trump, muud midagi. Sest kui sa tõeline mees ja väimees oled, siis sa haiget ämma üksi sinna kolkasse ei jäta!” Märkamatult oli Meeli tooni lisandunud enesekindlust ja kohati kõlas öeldu päris ägedalt. Viimane ütlus pani mehe vaikima, ilmselt oli seal oma tõetera, mis riivas tema õiglustunnet.

      Nüüd oli siis käes see päev, Rabakõnnule minemise ja eluasjade lahtirääkimise päev. Niisugune päev, mida heameelega ei tahaks läbi elada, sest teisele silmavaatamise asemel hakkab pilk tahtmatult süüdlasena ringi ekslema. Enese alandamine ei ole kunagi kerge, ka siis mitte, kui ennast tõeliselt süüdi tuntakse olevat. Rein aga tundis end vaid osaliselt süüdi – selles, et ta Annel laskis majja tulla. Tiiut ta ära ei olnud ajanud, naine oli ise läinud, oma jonni ja õigusega, küllap siis mõeldes, et jäädavalt. Ja Rein ei olnud end paluma alandanud, ka tema oli jonni täis. Sest tema eluunistus oli põrmu tallatud, soov Kaseväljast üle valla mustertalu teha tuhaks saanud – kõik sellepärast, et poeg Argo keeldus põllumeheks hakkamast. Ja et Tiiu, maatamehe tütar ning seega põllumehe hingeelule võõras inimene, poja keeldumise heaks kiitis.

      Aga elu tahab elamist, olgu ta siis nii hea või halb kui parajasti on. Ja meesinimene, kellel juba üle poole sajandi maakamarat tallatud, ei tunne ennast üksikuna vist kunagi hästi. Inimene ei ole loodud üksi elama, teda valdab loomupärane tung perekonna, vähemalt kaaslase järele. Usaldatava kaaslase järele…

      Aga Tiiu – kas tema on ikkagi usaldatav kaaslane? sähvatas Reinu ajus ootamatu mõte. Imelik, nad olid ju mitu kuud riielnud, enne kui naine ära sõitis, aga sellist mõtet, usalduskriisi mõtet, ei olnud Rein endale ligi lasknud, kõigest sellest hoolimata, mis juhtunud oli. Ja nüüdki tundus see mõte võõras. Kui ollakse inimesega kakskümmend viis – jah, just sel suvel peakski hõbepulm tulema – aastat kõrvuti elatud, siis ei saa sellist mõtet tekkida. Võib küll pahandada, riielda, aga usaldamatus tähendaks kogu senisele elule uue ja hävitava hinnangu andmist ning selleks ei olnud Reinul küllaldaselt põhjust. Jah, midagi oli nende vahel katki läinud, aga õnneks mitte lõplikult. Loodetavasti mitte lõplikult.

      Mees tõusis voodiservalt, otsis laekast pardli ja suristas habeme maha. Läks siis kööki, et enne pikka teekonda külmkapist midagi hamba alla vaadata.

2

      Varahommikusel kevadpäikesel oli Pärtli jaoks imeline mõju. Pärast maale asumist oli ta olnud rohkem hommikuse unega, lasknud Meelil tõusta esimesena ja alles siis, kui köögist hakkas imbuma kohvilõhna, ka endale jalad alla ajanud. Kevade saabudes aga ärkas ta nüüd aina sagedamini esimesena, ringutas vargsi ja kuulatas lahtisest õhuaknast tuppa kostvaid helisid. Magamistuppa hommikpäike küll ei ulatunud, aken oli õhtu poole, aga päikesekiirtes liikuvaid kaseoksi oli sellest hästi näha ja avatud õhuaknast hoovas sisse nii värsket kevadhõngu kui kase otsas oma majakese ees pulgal vilistava kuldnoka trillereid. Voodist