Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

on nagu illuminaadid, aga ilma nende glamuurita, või nagu vabamüürlased ilma temaatiliste mansetinööpideta – nad on lõputute ja ajatute inimeste kogukond, mis hoiab end ise käigus ja ulatub üle ajastute. Ma pidin seda teemat uurima, sest mõned ütlesid, et venelased uurivad neid, ja niipalju, kui mina aru saan, on see mõne väga igavleva mõistuse loodud fantaasia, kuid siis… siis tuleb keegi teiesugune, doktor August, ja pöörab kõik pea peale.”

      „Te usute, et minu pettekujutelmade taga on midagi, kuna need klapivad mingi külajutuga?”

      „Jumal hoidku, kaugel sellest! Ma usun, et teie pettekujutelmade taga on midagi, kuna need vastavad tõele. Ja just sellepärast” – ta naaldus jälle tooli seljatoele ja üle tema näo vilksas naeratus – „me siin olemegi.”

      Aeg ei anna tarkust, tarkus ei tähenda arukust. Mind on siiamaani võimalik rabada. Phearson rabas mind.

      „Kas ma tohiksin selle üle natuke järele mõelda?” küsisin ma.

      „Selge see. Hommik on õhtust targem. Andke mulle homme hommikul teada, mida te asjast arvate, doktor August. Kas te kroketit mängite?”

      „Ei.”

      „Kui te tahate proovida, siis siin on suurepärane plats.”

      11. PEATÜKK

      Võtame hetke aega ja mõtleme mälu peale.

      Kalatšakrad, uroborid4, need meie hulgast, kes teevad lõputult läbi ühtesid ja samu ajaloolisi sündmusi, kuigi meie elud nende sündmuste keskel võivad muutuda – lühidalt öeldes, Chronose klubi liikmed – unustavad. Mõned peavad sellist unustamist kingituseks, võimaluseks avastada uuesti asju, mida on juba kogetud, säilitada võime maailmast vaimustuda. Kõige vanemaid klubiliikmeid kummitab déjà vu, nad teavad, et on kõike seda juba näinud, kuid ei suuda meenutada, kus täpselt. Teiste jaoks on meiesuguste ebatäiuslik mälu tõestuseks, et me oleme kõigest hoolimata siiski inimesed. Meie keha vananeb ja tunneb valu nagu inimestel ja kui me sureme, võivad järgmised põlvkonnad tulla, leida koha, kuhu me oleme maetud, kaevata meie laguneva laiba üles ja öelda: jah, siin on Harry Augusti lahkunud ihu, kuigi seda, kuhu tema hing on põgenenud, ei oska keegi öelda. Selle ilmutusliku avastuse mõjud on liiga arvukad, et neid siin arutama hakata, kuid ikka ja alati jõuame tagasi mõistuse juurde – mõistus on see, mis rändab läbi aja tagasi, kui keha lagunema jääb. Me pole rohkemat ega vähemat kui mõistused ning inimmõistusele on omane ebatäiuslikkus ja unustamine. Seepärast ei mäleta keegi, kes Chronose klubi asutas, kuigi selles mängisid oma osa kõik meie seast: võib-olla esimesed uroborid, kes selle otsustasid, ei mäletagi enam oma rolli selles ja mõistatavad samamoodi kui kõik teised. Kui me sureme, seaks maailm ennast justkui uuesti algusesse ning tegudest, mida me korda saatsime, jääb ainult mälestus, ei midagi enamat ega vähemat.

      Mina mäletan kõike, ja mõnikord nii teravalt, et see pole mitte niivõrd mälestus kui uuesti läbielamine. Ka praegu, mil ma sulle seda jutustan, mäletan ma, kuidas päike küngaste taha loojus, mäletan, kuidas akna taga siseõuel istuv Phearson vaatas puutumatut kroketiplatsi, piibust tõusmas pruunikat suitsu. Ma ei suuda oma mõtete kuju täpselt taastada, sest seal polnud sõnu, selget ülesehitust, millest kinni haarata, kuid ma tean, millisel hetkel jõudsin ma otsuseni; ma tean, kus ma sel hetkel istusin ja mida nägin. Ma istusin voodil ja nägin pilti maalilistest rohelistest ja hallidest talumajadest, mille ees haukus spanjel, hüpates kohmakalt õhku nagu jänes.

      Ma ütlesin: „Ma olen nõus, aga mul on üks tingimus.”

      „Mida te sooviksite?”

      „Ma tahan teada Chronose klubi kohta kõike, mida teate teie.”

      Phearson mõtles ainult hetke. Seejärel: „Olgu.”

      Nii algas minu esimene – ja peaaegu ainus – sekkumine ajaloosündmustesse. Ma alustasin üldistest asjadest, laiade pintslitõmmetega. Phearsonil oli väga hea meel kuulda Nõukogude Liidu lagunemisest, kuid tema heameelde oli segatud kahtlust, nagu ei suudaks ta päris uskuda, et ma ei mõtle seda kõike tema lihtsalt aimatavate salasoovide rahuldamiseks välja. Ta nõudis üksikasju – üksikasju! – ja kui ma jutustasin talle perestroikast ja glasnostist, Berliini müüri langemisest, Austria piiride avanemisest, Ceauşescu surmast, ulatas ta pidevalt oma assistentidele paberilehekesi, et minu nimetatud nimesid kontrollida, uurida järele, kas Kremlis on tõepoolest keegi Gorbatšov ja kas temast võib tõesti saada nii võimas liitlane tema enda riigi hiilguse hävitamisel.

      Phearsoni huvi ei piirdunud ainult poliitikaga. Pärastlõunati tõmbasid teadus ja majandus tema tähelepanu sellelt kõrvale, need olid justkui kergeks meelelahutuseks tõsiste poliitiliste ülekuulamiste vahel. Kuid minu huvidest ei olnud talle abi. Ma teadsin, et mingil ajal tuleb mobiiltelefon ja salapärane interneti-nimeline jõud tõstab pead, kuid ma ei osanud öelda, kuidas või kelle poolt need leiutatakse, sest ma polnud selliste asjade vastu kunagi suuremat huvi tundnud. Sisepoliitika ei pakkunud Phearsonile peaaegu üldse huvi, kuid tema küsimused kohandusid minu vastuste järgi ja muutusid aina spetsiifilisemaks, kuigi mina üritasin hoida meie jutuajamise nii üldsõnalise kui võimalik. Pärast algset umbusku, kas tulevik saab ikka olla nii roosiline, hakkas ta innukalt täpsemaid üksikasju ahmima, pinnis välja ajalehepealkirju, mida oli kunagi silmanurgast reklaamplakatil märgatud, või mälestusi Kyoto rongisõidust 1981. aastal.

      „Püha taevas, härra doktor!” hüüatas ta. „Te kas olete maailma parim valetaja või on teil pagana hea mälu!”

      „Minu mälu,” vastasin ma, „on ideaalne. Ma mäletan kõike alates sellest ajast, kui mulle tekkis teadvus ja ma mõistsin, et need on mälestused. Ma ei mäleta, kuidas ma sündisin – võib-olla ei ole aju selleks ajaks lihtsalt piisavalt arenenud, et seda mõista. Kuid ma mäletan oma surma. Ma mäletan hetke, mil elu lõpeb.”

      „Mis tunne see on?” küsis Phearson, silmad hõõgumas innukusest, mida ma tööalaste teemade puhul ei olnud märganud.

      „Lõpul pole viga midagi. Siis ei ole midagi. Ongi lõpp. Vaevaline on sinna jõudmine.”

      „Kas te nägite midagi?”

      „Ei.”

      „Mitte midagi?”

      „Oli ainult kustuva teadvuse loomulik tegevus, ei midagi enamat ega vähemat.”

      „Võib-olla see siis teie kohta ei käi?”

      „”Ei käi”? Kas te arvate, et minu surm ei ole…” Ma sain end kontrolli alla ja pöörasin pilgu ära. „On muidugi tõsi, et mul pole seda millegagi võrrelda.” Ma ei lisanud, et seda pole millegagi võrrelda ka temal.

      Ma ei valetanud kordagi, kuid Phearson ei jäänud siiski päris rahule.

      „Aga kuidas sissetung Afganistani toimub? Seal pole ju kellegagi sõdida!”

      Ta teadis minevikust peaaegu sama vähe kui tulevikust, kuid selles osas oli tal vähemalt võimalus saada erapooletut tõestust. Ma ütlesin talle, et ta uuriks Ida ja Lääne rivaalitsemist piirkonnas, tutvuks puštudega, vaataks kaarti. Ma ütlesin, et mina saan öelda kuupäevad ja kohad, kuid mõista… seda tuleb tal endal.

      Ja vabal ajal õppisin ma ka ise. Paistis, et Phearson peab sõna. Ma lugesin Chronose klubi kohta.

      Nende kohta oli infot tõesti vähe. Kui ma poleks selle teemaga ise nii lähedalt kokku puutunud, oleksin ma arvanud, et see kõik on üksainus jamps. Ateenast, 56. aastast meie aja järgi pärines viide mingile ühingule, mis oli kuulus oma õpetatud vestluste ja eksklusiivsuse poolest. Neid ümbritseva salapära tõttu kihutati nad neli aastat hiljem linnast välja, kuid kroonik tähendas, et nad läksid tähelepanuväärselt hea meelega ja muretult, selle aja sündmused ei häirinud neid. Kaks aastat enne Rooma rüüstamist märgiti kellegi päevikus, et tänavanurgal asuv Chronose kultuse maja on tühjaks jäänud, seal koos käinud väga peente riietega emandad ja isandad lahkusid ning hoiatasid, et peagi ei tasu kellelgi linna jääda – ja ennäe, varsti tulidki barbarid. Indias lõikas endal kõri läbi mees, keda süüdistati mõrvas ja kes eitas selle toimepanemist, ning enne surma

4

Müütilise mao või lohe Uroborose järgi. Uroboros õgib iseennast sabast, sümboliseerides igavest jätkumist, enda lõputut taasloomist jms.