Viies naine. Henning Mankell

valis ta numbri. Torus kahises, kui Sven Tyrén vastu võttis.

      „Ma arvan, et teil on õigus,” ütles Wallander. „Holger Erikssoni kadumise osas.”

      „Muidugi on mul õigus,” vastas Tyrén. „Kas sellest aru saamine võttis nii kaua aega?”

      Wallander ei vastanud küsimusele.

      „On teil mulle veel midagi rääkida?” küsis ta.

      „Ei tea mida?”

      „Küllap te teate ise paremini. Kas tal sugulasi pole, kellele ta võis külla minna? Kas ta reisimas ei käi? Kes teda kõige paremini tunneb? Ükskõik milline loogiline seletus, miks teda kodus pole.”

      „Loogilist seletust pole,” vastas Tyrén. „Ma juba ütlesin. Miks ma muidu politseisse tulin.”

      Wallander mõtles järele. Polnud ühtegi põhjust, miks Sven Tyrén oleks pidanud valetama. Tema mure paistis olevat täiesti siiras.

      „Kus te olete?” küsis Wallander.

      „Tulen Malmöst,” vastas Tyrén. „Käisin terminaalist õli võtmas.”

      „Ma sõidan Erikssoni maja poole,” ütles Wallander. „Kas saate ka läbi tulla?”

      „Ma tulen,” vastas Tyrén. „Olen umbes tunni aja pärast seal. Käin enne ühest hooldekodust läbi. Me ei taha ju, et vaesed vanurid peaksid külmetama, eks ole?”

      Wallander lõpetas kõne. Seejärel väljus ta politseimajast. Jälle oli hakanud vihma tibutama.

      Ystadist välja sõites oli ta pahas tujus. Kui ta poleks kõhutõppe jäänud, ei oleks seda arusaamatust tekkinudki.

      Nüüdseks oli ta veendunud, et Sven Tyréni kartused olid põhjendatud. Sisimas oli ta seda teadnud juba teisipäevast saadik. Ja nüüd oli neljapäev ja vahepeal polnud midagi toimunud.

      Kui ta Holger Erikssoni maja juurde jõudis, sadas juba kõvemini. Ta võttis pagasiruumist kummikud ja tõmbas jalga. Kirjakasti avades nägi ta, et seal oli värske ajaleht ja paar kirja. Ta astus õue ja helistas uksekella. Seejärel avas ta varuvõtmetega ukse. Ta otsis märke sellest, et keegi oleks seal vahepeal käinud. Aga kõik oli nii, nagu temast viimati jäi. Binokli ümbris esikus oli endiselt tühi. Üksik paberileht lebas kirjutuslaual. Wallander läks õue. Ta jäi seisma ja silmitses tühja koeraaedikut. Kusagil eemal põllul käratses vareseparv. Mõni surnud jänes, mõtles ta hajameelselt. Seejärel läks ta oma auto juurde ja tõi sealt taskulambi. Ta hakkas metoodiliselt kogu majapidamist läbi uurima. Holger Erikssonil valitses kõikjal kord. Wallander seisis tükk aega ühes garaažiks ja töökojaks kohandatud pikihoone osas ja imetles vana läikima löödud Harley-Davidsoni. Siis kuulis ta läheneva veoauto mürinat. Ta läks välja Sven Tyrénile vastu. Juhikabiinist alla ronides vaatas Tyrén talle küsivalt otsa. Wallander raputas pead.

      „Teda pole siin,” ütles ta.

      Nad läksid majja. Wallander viis Tyréni kööki. Jopetaskust leidis ta mõned kokkuvolditud paberilehed. Aga ei ühtegi pliiatsit. Ta tõi endale kirjutuslaualt rähni-luuletuse kõrvalt pliiatsi.

      „Mul pole rohkem midagi öelda,” ütles Sven Tyrén tõrjuvalt. „Kas te ei võiks parem teda otsima hakata?”

      „Alati on rohkem öelda, kui arvatakse,” ütles Wallander ega varjanudki, et teda ärritas Tyréni suhtumine.

      „Mida ma siis ei tea, et ma tean?”

      „Kas te rääkisite temaga isiklikult, kui ta õli tellis?”

      „Ta helistas kontorisse. Meil on seal üks tüdruk. Tema kirjutab mulle saatelehti. Ta teab alati, kus ma parajasti olen. Me räägime temaga telefoniga mitu korda päevas.”

      „Ja Holger Eriksson oli täiesti tavaline, kui ta helistas?”

      „Küsige tüdruku käest.”

      „Küsin,” ütles Wallander. „Mis ta nimi on?”

      „Rut. Rut Eriksson.”

      Wallander kirjutas.

      „Ma käisin siin viimati augusti alguses,” ütles Tyrén. „Pärast seda pole ma teda enam näinud. Ja siis oli ta küll täitsa normis. Pakkus kohvi ja luges paar oma viimast luuletust ette. Ja ta oskas hästi lugusid jutustada. Aga need olid rõvedad.”

      „Rõvedad?”

      „Noh, ma täitsa punastasin.”

      Wallander jäi talle otsa vaatama. Ta märkas korraga, et mõtles oma isale, kes jutustas ka vahel rõvedaid lugusid.

      „Ega teil sellist muljet ei jäänud, et ta hakkab seniilseks muutuma?”

      „Ta pea oli sama selge kui teil ja mul kokku.”

      Wallander silmitses Tyréni, püüdes otsusele jõuda, kas see pidi olema solvang või mitte. Ent siis ta loobus.

      „Kas Holger Erikssonil oli sugulasi?”

      „Abielus ta ei olnud. Lapsi tal ka ei olnud. Ega sõbrannat. Vähemalt minu teada mitte.”

      „Teisi sugulasi?”

      „Ta ei rääkinud küll ühestki. Igatahes kavatses ta kogu oma vara mingile Lundi organisatsioonile jätta.”

      „Mis organisatsioonile?”

      Tyrén kehitas õlgu.

      „Mingile kodulooseltsile. Ei mina tea.”

      Wallanderile meenus vastu tahtmist „Kirve Sõbrad”. Siis jõudis ta mõttes järeldusele, et küllap oli Holger Eriksson kavatsenud jätta oma talu Lundi Kultuuriühingule. Ta tegi märkmeid.

      „Kas tal oli teie teada veel vara?”

      „Nagu näiteks?”

      „Vahest veel mõni talu? Kinnisvara linnas? Korter?”

      Tyrén mõtles, enne kui vastas.

      „Ei,” ütles ta siis. „Ainult see talu siin. Ülejäänu on tal pangas. Handelsbankenis.”

      „Kust te seda teate?”

      „Tema õliarved maksti Handelsbankeni kaudu.”

      Wallander noogutas. Ta voltis paberid kokku. Rohkem küsimusi polnud. Ta oli nüüd kindel, et Holger Erikssoniga oli midagi juhtunud.

      „Ma annan teada,” ütles Wallander tõustes.

      „Mis edasi saab?”

      „Politseil on omad meetodid,” vastas Wallander.

      Nad läksid õue.

      „Ma võin siia jääda ja aidata otsida,” ütles Tyrén.

      „Parem mitte,” vastas Wallander. „Me otsime omal viisil.”

      Sven Tyrén ei protesteerinud. Ta ronis oma kütuseautosse ja näitas nii väikesel pinnal ringi pöörates üles suurt sõiduosavust. Wallander vaatas talle järele, kuni auto silmist kadus. Siis seisis ta põlluserva ja vaatas eemal asetseva metsatuka poole. Vareseparv käratses ikka veel. Wallander võttis taskust mobiiltelefoni ja helistas politseimajja. Ta küsis Martinssoni.

      „Kuidas on?” küsis Martinsson.

      „Saatke otsingurühm välja,” ütles Wallander. „Hanssonil on aadress. Tahan, et hakkaksime võimalikult ruttu otsima. Alustuseks saatke paar koerapatrulli.”

      Wallander tahtis lõpetada, kuid Martinssonil oli veel midagi öelda.

      „Ma leidsin midagi,” ütles ta. „Vaatasin arvutist järele, kas meil on midagi Holger Erikssoni kohta. Nii igaks juhuks. Ja oligi.”

      Wallander surus telefoni kõvemini vastu kõrva. Samaaegselt läks ta ühe suure puu alla vihmavarju.

      „Mida sa leidsid?”

      „Umbes aasta tagasi tegi Holger Eriksson avalduse majja sissemurdmise kohta. Muide, kas koha nimi on tõesti „Eraldatus”?”

      „Jah, on küll,” ütles Wallander.