Viies naine. Henning Mankell

kõht on lahti. Tal oli kõhutõbi. Ta ei teadnud, kas süüdistada pitsat või oli ta pisiku Itaaliast kaasa toonud. Kella seitsmeks oli ta omadega täiesti läbi ja helistas politseisse, et ta pole võimeline tööle tulema. Ta rääkis Martinssoniga.

      „Sa ikka tead, mis on juhtunud?” küsis Martinsson.

      „Ma tean ainult, et ma oksendan ja pasandan,” vastas Wallander.

      „Täna öösel läks laev põhja,” jätkas Martinsson. „Kusagil enne Tallinnat. Sajad inimesed on hukkunud. Enamik on rootslased. Kuuldavasti oli seal ka päris palju politseitöötajaid.”

      Wallander tundis taas iiveldust. Aga ta jäi telefoni juurde.

      „Ystadi politseist?” küsis ta murelikult.

      „Meie omi mitte. Aga ikkagi jube.”

      Wallander ei suutnud Martinssoni sõnu uskuda. Mitusada inimest hukkunud laevaõnnetuses? Selliseid asju ju ometi ei juhtu. Vähemalt mitte Rootsi läheduses.

      „Ma vist ei saa enam rääkida,” ütles ta. „Pean jälle oksendama. Aga mu töölaual on paber ühe kadunud mehe kohta. Ta nimi on Holger Eriksson. Las keegi tegeleb sellega.”

      Ta viskas toru hargile ja jõudis veel viimasel hetkel tualetti oksendama. Kui ta voodi poole taarus, helises telefon uuesti.

      Seekord oli helistajaks Mona, tema lahutatud abikaasa. Wallander hakkas kohe muretsema. Mona ei helistanud kunagi niisama, vaid ainult Linda pärast.

      „Ma rääkisin Lindaga,” ütles Mona. „Ta ei olnud laeval.”

      Kulus veidi aega, enne kui Wallander taipas, millest jutt.

      „Sa mõtled sellel laeval, mis põhja läks?”

      „Mida siis veel? Kui sajad inimesed õnnetuses surma saavad, siis mina igatahes helistan oma tütrele ja küsin, kas temaga on kõik hästi.”

      „Loomulikult on sul õigus,” ütles Wallander. „Vabanda, et ma nii pikaldane olen. Ma olen haige. Ma oksendan. Vist mingi kõhutõbi. Räägime ehk mõni teine kord?”

      Sellega oli vestlus lõppenud. Wallander heitis voodisse.

      Korraks mõtles ta Holger Erikssonile. Ja laevaõnnetusele, mis olevat öösel juhtunud.

      Tal oli palavik. Ta uinus peaaegu kohe.

      Umbes samal ajal jäi vihm järele.

      4

      Juba mõne tunni pärast oli ta hakanud köit närima.

      Hulluks minemise tunne ei lahkunud temast hetkekski. Ta ei näinud midagi, sest miski kattis ta silmi ja muutis maailma pimedaks. Ja ta ei kuulnud midagi. Talle oli midagi kõrva topitud, mis surus vastu kõrvatrumme. Hääled olid küll. Aga need tulid seestpoolt. Ja otsisid väljapääsu. Kõige hirmsam oli siiski see, et ta ei saanud ennast liigutada. See oligi teda hulluks ajamas. Ehkki ta lamas sirgelt selili, oli tal kogu aeg kukkumise tunne. Lõpmatu peadpööritava langemise tunne. Võib-olla oli see ainult hallutsinatsioon, väline pilt tema sisemisest kokkuvarisemisest. Hullumeelsus jagas tema keha ja teadvust osadeks, mis enam omavahel ei haakunud.

      Ta püüdis kõigest hoolimata tegelikkusega sidet hoida. Vägisi sundis ta end mõtlema. Kui ta suudab lõpuni rahu säilitada ja asja mõistusega võtta, õnnestub tal ehk selgust saada, mis õieti juhtus. Miks ta ennast liigutada ei saa? Kus ta on? Ja miks?

      Sügaval sisimas ligihiiliva paanika ja hullumeelsusega võitlemiseks üritas ta aega arvestada. Ta luges minuteid ja tunde, püüdes säilitada mingit järjepidevust, kuigi sellel polnud ei algust ega lõppu. Kuna valgus ei vaheldunud, kogu aeg oli ühtviisi pime ja ta oli ärganud sealsamas selili lamades, mäletamata, kuidas ta sinna sattus, polnud algust olemas. Seal, kus ta lamas, oleks ta võinud sama hästi ka sündinud olla.

      See tunne oli eriti hulluksajav. Neil lühikestel hetkedel, kui tal õnnestus paanikat tagasi tõrjuda ja selgelt mõelda, püüdis ta klammerduda asjade külge, millel oli tegelikkusega mingigi seos.

      Üks asi oli igatahes kindlalt olemas.

      See, millel ta lamas. See polnud ettekujutus. Ta teadis, et lamab selili ja et see, millel ta lamab, on kõva.

      Ta särk oli vasaku puusa kohalt üles nihkunud ja nahk oli vahetult aluspinna vastas. Pind oli kare. Ta tundis, et oli end liigutada üritades nahka kriimustanud. Ta lamas tsementpõrandal. Miks ta seal lamas? Kuidas ta sinna sattus? Ta mõtles taas ainsale normaalsele lähtepunktile, mis oli vahetult eelnenud sellele, kui pimedus ta üle langes. Ehkki juba seal oli asi segane. Ta teadis, mis oli toimunud. Aga samas ei teadnud ka. Ja kui ta polnud enam kindel, mis oli ettekujutus ja mis oli päriselt juhtunud, siis haaras teda paanika. Siis hakkas ta nutma. Lühidalt, ägedalt, ja samas kohe lõpetades, kuna niikuinii keegi ei kuulnud teda. Ta ei olnud kunagi nutnud, kui kedagi kuulmas polnud. Mõned inimesed nutsid ainult siis, kui olid üksi. Tema nende hulka ei kuulunud.

      Õieti oli see ainus asi, milles ta oli täiesti kindel. Et mitte keegi ei kuulnud teda. Kõik ülejäänu oli temalt ära võetud, alates identiteedist kuni aluspüksteni. See oli õhtul enne seda, kui ta pidi Nairobisse sõitma. Kell oli lähenenud keskööle, ta oli kohvri sulgenud ja istunud kirjutuslaua taha, et veel viimast korda oma paberid läbi vaadata. Ta mäletas kõike selgesti. Enda teadmata oli ta viibinud surma ooteruumis, mille keegi tundmatu oli tema jaoks sepitsenud. Pass oli lebanud kirjutuslaual temast vasakul. Käes oli ta hoidnud lennupileteid. Süles ootas kontrollimist kiletasku dollarite, krediitkaartide ja reisitšekkidega. Siis oli helisenud telefon. Ta oli asjad käest pannud, võtnud toru ja vastanud.

      Kuna see oli viimane elusolendi hääl, mida ta oli kuulnud, hoidis ta seda kõigest väest meeles. See oli viimane ühenduslüli tegelikkusega, mille taga varitses hullumeelsus.

      See oli olnud ilus hääl, väga pehme ja meeldiv ning ta oli kohe teadnud, et ta räägib võhivõõraga. Naisega, kellega ta polnud kunagi elus kohtunud.

      Naine oli avaldanud soovi roose osta. Kõigepealt oli ta vabandanud nii hilise tülitamise pärast. Aga tal olevat roose väga vaja. Ta ei öelnud kordagi, miks. Aga tema oli naist kohe uskuma jäänud. Ükski inimene ei valeta ometi, et tal on roose väga vaja. Talle ei meenunud, et ta oleks naiselt või isegi endalt küsinud, milleks tal neid roose vaja on, nii äkki ja nii hilisel kellaajal, kui kõik lillepoed on suletud.

      Ta polnud hetkekski kõhelnud. Ta elas oma poe lähedal, kell polnud veel nii palju, et juba magama minna. Tal poleks inimese aitamiseks kulunud üle kümne minuti.

      Nüüd pimeduses lamades ja juhtunule mõeldes oli ta aru saanud, et siin oligi see punkt, mida polnud võimalik seletada. Ta oli kogu aeg teadnud, et talle helistanud naine viibis kusagil läheduses. Sellel oli mingi temale teadmata põhjus, miks naine just talle helistas.

      Kes see naine oli? Mis sai edasi?

      Ta oli mantli selga pannud ja tänavale läinud. Poevõtmeid oli ta hoidnud käes. Väljas oli olnud tuulevaikne, kuid jahe, kui ta mööda märga tänavat astus. Õhtul oli sadanud, äkiline paduvihm oli mööda läinud sama kiiresti kui tulnudki. Ta oli jäänud seisma tänavapoolse poeukse juurde. Ta mäletas, et oli ukse lukust lahti teinud ja sisse astunud. Seejärel oli maailm plahvatanud.

      Ta ei teadnud enam ise ka, kui palju kordi oli ta mõtetes – kui paanika ja valu hetkeks järele andsid – ikka ja jälle mööda seda tänavat läinud. Keegi pidi seal olema. Ma arvasin, et naine ootab mind poe ees. Aga seal polnud kedagi. Oleksin võinud ümber pöörata ja koju minna. Oleksin võinud vihastada, et keegi tegi minuga lolli nalja. Aga mina keerasin poeukse lukust lahti, sest ma teadsin, et ta tuleb. Ta ütles, et tal on neid roose väga vaja.

      Rooside pärast ei hakka ju keegi valetama.

      Tänav oli olnud tühi. Selles oli ta päris kindel. Teda häiris üksainus detail. Sinna oli pargitud üks auto. Esilaternad põlesid. Kui ta end poeukse poole pööras, et lukuauku leida ja ust lukust lahti keerata, oli see auto tema taga. Esilaternad põlemas. Ja siis kadus maailm teravasse valgusvoogu.

      Oli ainult üks seletus ja see ajas teda hirmust hulluks. Talle tungiti kallale. Tema taga pimeduses