Viies naine. Henning Mankell

Varsti täitub tal 47 aastat. Sellest polnud pääsu. Vanus tuletas end meelde. Teisel märkmepaberil oli kirjas, et Per Åkeson tahab temaga rääkida. Kuna Åkeson oli tavaliselt hommikuti varakult platsis, helistas ta kohe prokuratuuri, mis asus politseimaja teises osas. Talle vastati, et Åkeson on terve päeva Malmös. Wallander pani lipiku kõrvale ja tõi endale tassi kohvi. Siis nõjatus ta sügavalt oma tooli ja püüdis välja mõelda strateegiat, mida ta selle autosalakaubaveo osas peaks ette võtma. Igas organiseeritud kuriteos oli alati üks nõrk koht, üks lüli, mis purunes, kui piisavalt kõvasti suruda. Selleks et politseil oleks vähimatki lootust salakaubitsejatele jälile saada, tuli nimelt see koht üles leida.

      Tema mõtteid katkestas telefonihelin. Helistas Lisa Holgersson, nende uus ülemus, kes tervitas teda kojujõudmise puhul.

      „Kuidas reis läks?” küsis ta.

      „Väga hästi,” vastas Wallander.

      „Õpime oma vanemaid paremini tundma,” ütles Lisa Holgersson.

      „Ja nemad oma lapsi teise pilguga vaatama,” ütles Wallander.

      Lisa Holgersson vabandas kiiruga. Wallander kuulis, kuidas keegi ta tuppa sisenes ja midagi rääkis. Ta mõtles, et Björk poleks küll kunagi küsinud, kuidas ta reis läks. Siis rääkis Lisa Holgersson uuesti torusse.

      „Ma olin paar päeva Stockholmis,” ütles ta. „Seal nii hästi ei läinud.”

      „Mis nad siis nüüd välja mõtlesid?”

      „Ma räägin „Estoniast”. Palju politseinikke hukkus.”

      Wallander oli vait. Ta oleks pidanud ise selle peale tulema.

      „Võid ette kujutada, milline meeleolu seal valitses,” jätkas Lisa Holgersson. „Kuidas me olekski pidanud seal Politseiameti ja prefektuuride vahelisi probleeme arutama?”

      „Eks me kõik ole surma ees ühtviisi kaitsetud,” ütles Wallander. „Kuigi politseinikud võiksid vähem kaitsetud olla. Me oleme ju nii paljut näinud. Arvame, et oleme harjunud. Aga tegelikult ei ole.”

      „Läheb üks laev tormiga põhja ja terve Rootsi tunnetab jälle surma lähedust,” ütles Lisa Holgersson. „Nii pikka aega on meil seda justkui eitatud ja keeldutud tunnistamast.”

      „Sul on kindlasti õigus. Ehkki ma pole sellele niimoodi mõelnud.”

      Lisa Holgersson köhatas hääle puhtaks. Siis rääkis ta edasi.

      „Me arutasime koostööprobleeme,” ütles ta, „ja loomulikult ka prioriteetide küsimust, nagu alati.”

      „Minu meelest peaksime me kurjategijaid püüdma,” ütles Wallander. „Neid kohtu ette saatma ja hankima piisavalt tõendeid, et nad ka süüdi mõistetaks.”

      „Oleks see nii lihtne,” ohkas Lisa Holgersson.

      „Ma ei tahaks küll sinu nahas olla,” ütles Wallander.

      „Vahel ma kahtlen ise ka,” ütles Lisa Holgersson. Wallander arvas, et sellega on vestlus lõppenud, ent Lisa jätkas.

      „Ma lubasin, et sa lähed detsembri alguses Kõrgemasse Politseikooli,” ütles ta. „Nad tahavad, et sa peaksid seal loengu meie suvisest juurdlusest. Nagu ma aru sain, oli see õpilaste endi soov.”

      Wallander jahmus.

      „Ma ei saa,” ütles ta. „Ma ei suuda suure inimhulga ees seista ja lektorit mängida. Las keegi teine läheb. Martinsson oskab hästi rääkida. Ta isegi tahtis poliitikasse minna.”

      „Ma lubasin, et sina lähed,” ütles Lisa Holgersson naerdes. „Küll kõik laheneb.”

      „Ma võtan haiguslehe,” ütles Wallander.

      „See on alles detsembris,” ütles Lisa. „Me jõuame sellest veel rääkida. Tahtsin tegelikult ainult reisi kohta küsida. Nüüd ma siis tean, et see läks hästi.”

      „Jah, ja siin on kõik rahulik,” ütles Wallander. „Ainult üks kadumine. Aga keegi juba tegeleb sellega.”

      „Kadumine?”

      Wallander rääkis lühidalt oma teisipäevasest jutuajamisest Sven Tyréniga, kes kartis, et Holger Erikssoniga on midagi juhtunud, kuna teda polnud kodus kütteõli vastu võtmas.

      „Kui tihti on üldse midagi tõsist juhtunud, kui keegi on kadunud?” küsis Lisa Holgersson. „Mida statistika selle kohta ütleb?”

      „Ma ei tea,” vastas Wallander. „Aga väga harva on tegemist õnnetuse või kuriteoga. Eakad või seniilsed inimesed on enamasti lihtsalt ära eksinud. Noorte kadumise taga on tavaliselt vastuhakk vanematele või lihtsalt seiklushimu. Äärmiselt harva on midagi tõsist lahti.”

      Wallander mäletas viimast taolist korda. Ta meenutas vastumeelselt kadunud naiskinnisvaramaaklerit, kes leiti mõrvatuna kaevust. See juhtus mõne aasta eest ja kuulus tema politseikarjääri kõige ebameeldivamate kogemuste hulka.

      Nad lõpetasid kõne. Wallander oli kindlalt otsustanud, et ei sõida Kõrgemasse Politseikooli loengut pidama. Muidugi oli meelitav, et just teda paluti. Aga soov minemata jätta oli tugevam. Ta lootis, et tal õnnestub enda asemel Martinsson nõusse rääkida.

      Wallander süvenes taas autosmuugeldamisse. Otsis mõttes seda nõrka kohta, kust jõugule ligi pääseks. Kui kell sai kaheksa, läks ta jälle kohvi tooma. Kuna tal oli kõht tühi, võttis ta ka paar kuivikut. Kõht tundus juba korras olevat. Ta jõudis just uuesti maha istuda, kui Martinsson koputas ja sisse astus.

      „On sul parem?” küsis ta.

      „Minuga on kõik korras,” vastas Wallander. „Kuidas Holger Erikssoniga läheb?”

      Martinsson vaatas talle arusaamatuses otsa.

      „Kellega?”

      „Holger Erikssoniga? Ma kirjutasin raporti, et ta on kadunud. Ma ju rääkisin sulle temast telefonis?”

      Martinsson raputas pead.

      „Millal sa seda rääkisid?”

      „Eile hommikul. Kui ma haige olin,” vastas Wallander.

      „See ei jõudnud mulle üldse kohale. Ma olin laevaõnnetusest nii vapustatud.”

      Wallander tõusis toolist.

      „Kas Hansson on kohal?” küsis ta. „Me peame sellega otsekohe tegelema.”

      „Ma nägin teda koridoris,” vastas Martinsson.

      Nad läksid Hanssoni kabinetti. Hansson uuris parajasti ühte kraabitavat loteriipiletit. Siis rebis ta selle pooleks ja viskas paberikorvi.

      „Holger Eriksson,” ütles Wallander, „kes on väidetavalt kadunud. Mäletad seda kütuseautot, mis siin sissesõitu blokeeris? Teisipäeval?”

      Hansson noogutas.

      „Mehe nimi oli Sven Tyrén,” jätkas Wallander. „Sinu mäletamist mööda oli ta seotud mingite peksmislugudega?”

      „Tuleb meelde,” ütles Hansson.

      Wallander suutis vaevu kannatamatust varjata.

      „Ta tuli siia teatama ühe inimese kadumisest. Ma sõitsin pärast autoga Holger Erikssoni koju, kust ta kaduma läks. Ma kirjutasin selle kohta raporti. Eile hommikul ma helistasin, et olen haige ja palusin, et keegi sellega tegeleks. Ma pidasin seda oluliseks.”

      „Sellega pole keegi tegelenud,” ütles Martinsson. „Võtan süü omaks.”

      Wallander mõistis, et vihastada pole mõtet.

      „Õieti ei tohiks selliseid asju ette tulla,” ütles ta. „Aga ütleme, et süüdi olid õnnetud asjaolud. Ma sõidan veel korra sinna. Kui mees pole välja ilmunud, siis hakkame teda otsima. Loodetavasti ei leia me teda kusagilt surnuna. Arvestades, et terve ööpäev on raisku läinud.”

      „Kas kutsume otsingurühma?” küsis Martinsson.

      „Veel mitte,” ütles Wallander. „Ma sõidan kõigepealt