Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

must šifoonkleit, tal olid teravad ühtlased näojooned ja tillukesed sügaval asetsevad pruunid silmad. Ta polnud pikka kasvu, küll aga hapra kehaehitusega ja nii täiuslike proportsioonidega, et ilmetust näost hoolimata võis teda pidada kaunitariks. Naised, kes seisid tema kõrval, jätsid räpaka ja igava mulje. Tema käitumine oli sundimatu, peaaegu tüdinud, justkui oleks külalise hindava pilguga ülevaatamine talle tähtsam kui tema tervitamine. Kõik naist iseloomustavad detailid olid veatult viimistletud – alates juustest, mis olid keskelt lahuga jagatud ja kõrvade taha silutud, et võrratute smaragdidega kõrvarõngad paremini esile tuleksid, ja lõpetades pikkade saledate sõrmedega, mille ilu rõhutas kreemikas hele küünelakk, täpselt samasuguse läbikumava värvivarjundiga, nagu pihta kaunistav väikestest roosinuppudest kimbuke. Vanessa naeratas ja tõmbas sigaretist pika aeglase mahvi. „Tere tulemast, daamid! Ma loodan, et te tunnete end mõnusalt. Kohe loositakse välja esemed, mille hulgas on Asprey naiste käekell, ning ka lotopiletid lähevad nagu soojad saiad. Oksjoni viib läbi uus andekas koomik Benny Hill.”

      „Kas see, keda näidatakse telekas?” läksid Mallory silmad suureks.

      „Seesama. Ja uskuge mind, et päriselus on ta hoopis teistsugune!”

      „Kuidas see sul õnnestus?”

      „Samamoodi nagu kõik ülejäänu – tänu äärmisele visadusele ja jultumusele.” Ta pööras end Grace’i poole ja mõõtis naist läbi kergelt langetatud laugude pika pilguga. „Ma ei usu, et meil on olnud au kohtuda.”

      „Ah jaa, ma tahaksin tutvustada oma sõbrannat Grace Munroed. Rogeri abikaasat.”

      „Rõõm tutvuda,” sirutas Grace naisele käe. „Ja suur tänu kutse eest. Siin on lihtsalt … ühesõnaga … uskumatu!”

      Vanessa surus korraks Grace’i sõrmeotsi, pea ühele küljele kaldu. „Tähendab, sina oledki Rogeri naine. Ja meie ei jõudnud ära imestada, kuhu ta ometi kadus.” Tõmmanud sigaretist veel ühe pika mahvi, silmitses ta Grace’i varjamatu uudishimuga, justkui oleks naine eriti haruldane muuseumieksemplar. „Kui ma ei eksi, oled sa lord Royce’i sugulane?”

      „Ta on minu emapoolne teise astme nõbu. Kui mu vanaisa suri, päris tema tiitli.”

      „Või sedasi.” Vanessa hingas välja ja tema ninasõõrmetest paiskus pikk peenike suitsujuga. „Sa oled täitsa kenake.”

      Grace punastas, tundes kohmetust, sest teda koheldi nagu last, keda enne voodisse panekut näidatakse eakatele sugulastele, et ta neid kombeka käitumisega lõbustaks. „Tänan.”

      „Ja kus on täna õhtul sinu mees?” päris Vanessa.

      „Šotimaal. Äriasjus.”

      „Kindlasti teeb see sind õnnetuks. Või …” kergitas naine kulmu, „…hoopis õnnelikuks? Mina oleksin küll eufoorias, kui Phillip ära sõidaks.”

      „Te olete korraldanud suurepärase peo,” juhtis Grace vestluse mujale. „Ma olen veendunud, et kampaania jaoks raha kogujat saadab edu.”

      „Ma annan endast parima. Jalutage ringi,” soovitas Vanessa käeviipega ja pööras neile selja, et tervitada teisi külalisi. „Ja ostke palju pileteid, tüdrukud. Kogu tulu läheb Suurbritannia hüvanguks.” Ta vaatas veel kord muiates Grace’ile otsa. „Mul oli suur rõõm sinuga tutvuda. Ausalt.”

      „Lähme, võtame midagi juua,” otsustas Mallory jookide laua poole tüürides. „Ja tead, selle kuldkellaga on mul omad plaanid.”

      Grace pani käe Mallory käsivarrele. „Kuidas Vanessa minu suguvõsast teadis?”

      „Pole aimugi. Tõenäoliselt pole see mingi saladus. Miks sa küsid?”

      „Niisama.” Grace kortsutas kulmu. „Meie suguvõsas liiguvad lihtsalt jutud, et mu nõbu on varsti sunnitud oma maavalduse maha müüma. Roger on selle pärast lausa närvis. Aga vanad paigad neelavad raha ja võlad on paisunud.”

      Mallory pigistas julgustavalt sõbranna kätt. „Kullake, ära täna õhtul selle peale mõtle. Tõenäoliselt on see lihtsalt kokkusattumus, et ta selle jutuks võttis.”

      Grace polnud lootnudki lõbutseda, aga õhtu kujunes üle ootuste toredaks. Vanessa „inimkarja poliitika” garanteeris sundimatu vestluse ja lärmakad karnevalimängud jätsid mulje, justkui võtaksid omavahel mõõtu vanad semud. Mallory kaotas kookospähkleid jahtides peaaegu viis naela ja kukutas viimaks kõigi läheduses viibinud meeste suureks rõõmuks tünnimängus vette noore, aga andeka Ranki1 näitlejanna. Grace hiilgas hobuserauamängus, aga pidi lõpuks Kenti hertsoginnale alla vanduma. Kumbki tüdrukutest ei võitnud kuldkella. Grace avastas suures rahvamassis paar tuttavat nägu ning nii tema kui Mallory pistsid nahka mitu kaaviarikorvikest ja loputasid need alla šampanjaga.

      Äkitselt märkas Mallory mälumängulauda kirjaga „Härra mälumängur”, kus mängujuhiks oli Phillip Maxwell isiklikult, torukübar peas ja sabakuub seljas, ning läks veelgi rohkem elevile.

      „Vaata! Lapsepõlves mängisime alailma seda mängu.” Ta haaras Grace’il käe alt kinni ja vedas ta üle saali endaga kaasa. „Sellel alal olen ma asjatundja. Tule! Ma mängin sinuga, üks ühe vastu.”

      „Mina jälle pole kunagi mänginud.” Grace vaatas ainiti mänguletile suuruse järjekorras ritta seatud kandikuid. Kõik olid riidega kaetud. „Mida nendega teha tuleb?”

      „See on maailma kõige lihtsam mäng, mu armsad daamid!” Phillip Maxwell kergitas neile erilise aupaklikkusega kummardades kübarat. „Iga kandiku peal on läbisegi viisteist eset. Ma eemaldan üheks minutiks katteriide, katan kandiku uuesti kinni ning teie peate järgmise minuti jooksul üles lugema kõik esemed, mida te märkasite. Võidab see, kes suudab meelde jätta kõige rohkem asju.”

      „Ja ongi kõik?” Ülesanne näis olevat päris lihtne. „Hästi, Mal. Võtan väljakutse vastu.”

      Phillip Maxwell ulatas mõlemale pliiatsi ja tüki paberit. „Vastuseid ei tohi kirja panna enne, kui kate on kandikult ära võetud, selge? Tähelepanu, valmis olla, läks!”

      Mees tõstis katteriide üles, pani stopperi tööle, lasi minuti täis joosta, ning asetas katte tagasi.

      Mallory hakkas nähtud asju kiiruga kirja panema.

      Grace ei liigutanud end.

      „Aeg!” hüüdis Maxwell. „Andke oma paberid minu kätte!”

      Mallory ulatas oma lehe mehele ja vaatas Grace’ile otsa. „Sa ei kirjutanudki midagi üles.”

      Grace naeratas. „Mul pole tarvis seda teha.”

      „Tõesti? Miks mitte?”

      „Mul jääb kõik meelde,” vastas Grace.

      Maxwell ja Mallory vaatasid teineteisele otsa.

      „Mis siis ikka!” Mallory põimis käsivarred rinnale risti. „Eks tõesta.”

      Grace hingas sügavalt sisse. „Sõrmkübar; neli erineva suurusega nõela, mis on torgatud rohelise tomatikujulise nõelapadja sisse; väike punane kummipall; karp Bromo Seltzeri rahusteid; kaks šillingit, üks kiri, teine kull; lihvitud smaragdiga klaassõrmus; elevandiluust käepidemega kirjanuga; Leiboristide Partei esimehele adresseeritud avamata kiri; kilpkonnakilbist kamm; nahast jahiplasku; müügitšekk Bloomsburyst Odgeni raamatupoest, kust osteti kaks raamatut kogusummaga üks nael kaks šillingit; kokkuvolditud Dorseti maakonna kaart; tühi Chesterfieldi sigaretipakk; karusselližetoon; pardikujuline portselanist soolatops; küüneviil ja teelusikas, mille käepidemele on graveeritud VM.”

      Mallory pilgutas jahmunult silmi. Ta pöördus Maxwelli poole, kes kandiku sisu üle kontrollis.

      „Jumal hoidku, see on võikalt üleloomulik!” lausus mees pilku tõstes.

      „Kuidas sa seda suudad?” küsis Mallory.

      Grace raputas pead, põsed punased. „Ma ei tea. Tegelikult on selline anne täiesti mõttetu.”

      „Proovi veel,”

1

Rank Organisation – Briti meelelahutuse konglomeraat, mille 1937. aastal asutas J. Arthur Rank. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)