Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

nägu, käsivarsi ja sääri. Tagatipuks ei saanud ta lahti hirmust, et aeg saab otsa. Ta ajas taga midagi või kedagi. Aga jälitatav jäi kättesaamatuks, ehkki püsis käeulatuses. Äkitselt kaotas ta tasakaalu ja kukkus, pea ees, sügavasse kaljusesse kuristikku.

      Süda rinnus pekslemas, püsis Grace hämaras poolvalguses sekundi murdosa liikumatuna, enne kui mõistis, et on oma magamistoas, oma voodis.

      See oli olnud vaid uni.

      Ainult uni.

      Käe välja sirutanud, pani ta öölambi põlema ja vajus taas patjadele. Süda tagus ikka veel ja käed värisesid. Ta oli jälle näinud vana tuttavat õudusunenägu, mis oli pärit tema lapsepõlvest. Ta oli arvanud, et on sellest välja kasvanud. Aga nüüd, aastaid hiljem, oli uni tagasi tulnud.

      Kui kaua ta oli üldse maganud? Ta heitis pilgu äratuskellale. Peaaegu poole seitsmeni. Neetud.

      Ta oli kavatsenud vaid viisteist minutit tukastada. Aga uinunud ligi tunniks.

      Mallory võis iga hetk kohale jõuda ja Grace pidi riietuma. Ta ei tahtnud täna õhtul kusagile minna, aga oli sõbrannale sõna andnud.

      Grace astus akna alla – sealt avanes vaade Woburni väljakule – ja tõmbas rasked kardinad eest.

      Käes oli aprillilõpu pärastlõuna – päevavalgusega täidetud tunnid ootasid elevusega suve ning varase õhtupooliku valgusel oli õrnsinine varjund nagu Wedgewoodi keraamikal, mille kuldne serv andis lootust, et varsti läheb soojaks. Väljakut ümbritsesid ühekõrgused puud, mille okstele olid tekkinud esimesed õrnad helerohelised pungad: suvel saab nendest tihe smaragdroheline varikatus. Praegu aga olid puudel vaid oksaraod, mis järjekordse jäise tuulepuhangu käes ägedalt värisema lõid.

      Sõja ajal oli väljaku keskel laiuv aed üles kaevatud ja sinna köögiviljad istutatud; pargi metallpiirded olid üles sulatatud ja ootasid taastamist. Kõik selles piirkonnas terveks jäänud hooned olid tulekahjude suitsust tumedad ja šrapnellikildudest täksitud.

      Õhus oli tunda tempo kiirenemist, aastaaegade vaheldumist, lootust, mida mõnevõrra kammitses peagi saabuv öö. Akna taga laulsid linnud ning tuules õõtsusid hüatsintide ja nartsisside rohelised õiepungad. Käes oli äärmuslik aastaaeg: päikese käes soe ja varjus jäiselt külm.

      Grace armastas seda teravaid kontraste pakkuvat aastaaega, pehmete värvidega kiiresti muutuvat valgust, mis tegi silmadega trikke. See aeg oli täis saladusi, aga ka dramaatilisi metamorfoose. Ühel hetkel polnud tema ümber midagi peale tormi ja vihma, paar sekundit hiljem ilmus nähtavale võidurõõmsalt uhket värvidemängu pakkuv nartsissipõld.

      Grace surus sõrmeotsad vastu külma aknaklaasi. Tema abikaasa Rogeri sõnul polnud siin nende päriskodu. Mehel oli ambitsioonikas plaan kolida Belgraviale lähemale, suursugusemasse majja. Aga Grace’ile siin meeldis; vahetusse lähedusse jäid nii Bloomsbury, Londoni Ülikool kui King’s kolledž ning kogu kant meenutas talle Oxfordi, kus ta alles paar aastat tagasi oli koos oma onuga elanud. Kõikjal käis vilgas tegevus; ümberringi oli hulgaliselt ettevõtteid ja ärihooneid ning tudengid tormasid loengusse. Akna all tänaval kulgesid lakkamatu vooluna kontoritöötajad, kes vihmakeepidesse mässitult, lõug tuult trotsides vastu rinda surutud, pärast tööpäeva lõppu metroojaama poole suundusid.

      Grace toetas pea vastu aknaraami.

      Kindlasti on hea teada, et on olemas töökoht. Kenasti korras töölaud. Süsteemne kartoteek. Ja mis kõige tähtsam, eesmärk.

      Praegu, abielunaisena, puudus tema päevadel kindel struktuur; ta hõljus nagu õhupall ühelt kohustuslikult seltskonnaürituselt järgmisele.

      Roger suhtus kokkulepitud kohtumistesse ülitõsiselt. „Kas sa Konservatiivse Partei Naisteklubi pidulikul einel mõne erakonna liikmega vestlesid? Kelle kõrval sa istusid? Räägi, kes seal olid.”

      Einel osalejate omavaheliste suhete varjatud tagamaid analüüsides ilmutas mees lausa üleloomulikke võimeid.

      „Sind pandi istuma esimese rea lauda peaaegu saali keskele. Väga tore. Ära unusta Mona Rileyle kirjutada ja teda kutse eest tänada. Võib-olla saaksid temaga mõni päev lõunale minna? Või, veelgi parem, kutsuda ta teed jooma ja proovida välja kaubelda kutse pidulikule õhtusöögile. Tegelikult võiksid nemad meid esimesena külla kutsuda. Liigne innukus pole samuti hea.”

      Mees oli kindel, et naine oskab rattaid õlitada, aga Grace polnud eriline seltskonnamehaanik. Pealegi ei pakkunud sellised mängud talle vähimatki naudingut.

      Sellest hoolimata tuletas ta endale meelde, et kui ta ei taha lasta Malloryl enda järel oodata, tuleb kiirustada.

      Avanud magamistoa ukse, hõikas ta trepimademelt allkorrust koristavale majapidajannale: „Proua Deller!”

      „Jah?” vastas hääl kahe trepijärgu võrra madalamalt köögist.

      „Vabandage, ega ma teile väga suurt tüli ei tee, kui palun tuua tassi teed?”

      „Muidugi mitte, armuline proua.”

      Grace kiirustas vannituppa, pritsis näole külma vett, tupsutas põsed kuivaks ja jäi end peeglist uurima. Talle tuli mõte, et peaks rohkem pingutama – ostma helesinise lauvärvi ja musta vedela silmalaineri; õppima kulmupliiatsiga parasjagu moes olevat südikat stiilset kulmujoont maalima. Selle asemel pani ta aga ninale ja põskedele veidi puudrit ning värskendas punase huulepulgaga huuli. Naise pikad juuksed ulatusid õlgadest allapoole. Vaevumata neid korralikult läbi harjama, sättis ta vilunud liigutusega kuklasse šinjooni ja kinnitas selle juuksenõeltega. Allkorrusel helises uksekell.

      „Neetud!”

      Miks pidi Mallory just sel korral õigel ajal kohal olema?

      Riidekapi uksed lahti paisanud, haaras Grace Shantungi siidist helesinise piduliku kleidi ja viskas selle voodile. Tviidseelikust välja astunud, sikutas ta pluusi seda lahti nööpimata üle pea.

      Huvitav, kus on kleidi juurde sobivad meresinised kingad?

      Ta otsis läbi riidekapi põhja. Allapoole kummardudes tundis ta, et sukasilmad jooksevad sääremarja juurest ülespoole.

      „Oh sa saatan!”

      Sukatrippe lahti tehes kuulis ta, et proua Deller avas ukse; järgnesid vaiksed viisakad naishääled, kui ta Malloryl mantli seljast aitas. Kui Mallory ülespoole tuli, kõlasid vana kääksuva georgiaanliku trepi protestihääled.

      Grace tõmbas kiiruga kummutisahtlist välja uue sukapaari ja istus voodiservale, et need jalga tõmmata.

      Uksele koputati. „See olen mina. Kas sa oled sündsalt riides?”

      „Kui kombinee on sünnis, siis jah.”

      Mallory pistis nina ukse vahelt sisse. Naise rikkaliku tooniga kastanpruunide juuste otstesse olid tehtud lokid ja kahvatut nahka kaunistas pärlikee. „Sa polegi veel riides? Pidu on juba alanud, Grace!”

      Grace kinnitas sukad trippide külge ja ajas end sirgu. „Kas hilinemine polegi enam moes?”

      „Mis ajast sa moe vastu huvi tunned?”

      Grace pööras end ümber. „Kas mu sukajooned on sirged?”

      „Jah. Võta.” Mallory ulatas talle teetassi. „Majapidajanna palus üle anda.”

      „Tänan.” Grace võttis lonksu, pilk Malloryl, kes maani ulatuva õhtukleidi kahisedes üle toa liikus ja end ettevaatlikult tugitooli käetoele istuma sättis, et kangas ei kortsuks.

      „Huvitav, mida sa terve pärastlõuna tegid?” küsis Mallory etteheitvalt.

      „Ah, ei midagi erilist.” Grace ei tahtnud öelda, et oli päeval maganud; ülestunnistus oleks võinud tekitada tarbetu probleemi. „Aga sina ise? Mida sina tegid?”

      „Jõudsin tunni aja eest juuksurist tagasi.” Mallory pööras pead, demonstreerides nii oma armsat profiili kui juuksuri kätetööd. „Ma vannun, et härra Hugo on ainus inimene terves Londonis, kellel ma luban oma juukseid puutuda. Ka sina peaksid minema tema juurde. Ta saadab korda imesid. Ega sul ülearust sigaretti pole?”

      „Seal,”