Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

õhtul paistis Grace olevat eriti pisike, veelgi noorem kui tavaliselt. Ta meenutas Malloryle plikakest, kes proovib selga ema rõivaid. Ka tema soeng, ülikonservatiivne ja väärikas, oleks sobinud pigem vanemale daamile, aga Grace’i puhul vaid rõhutas tema noorust. Tema silmad tundusid olevat veelgi suuremad; need olid hästi selged, hallikasrohelised, teineteisest eemal ja mandlikujulised.

      „Arvad sa tõesti, et ma näen välja normaalne?” Grace uuris pingeliselt peeglist vastu vaatavat kujutist.

      Üldiselt polnud Grace’il kombeks teiste arvamusega arvestada. Äkitselt mõistis Mallory, et ka seda iseloomujoont on ta nende pidevast jagelemisest hoolimata sõbranna juures alati salaja imetlenud.

      „Täiuslik,” kinnitas Mallory. „Kui me kohe ei stardi, jääme peost ilma.”

      Trepist laskudes jäi Grace korraks seisma ja vaatas läbi eeskoja lauale pandud pärastlõunase posti.

      „Vaata!” võttis ta ühe ümbriku kätte. „Mulle tuli õhupostiga kiri! Prantsusmaalt. Nii põnev!” Ta rebis ümbriku lahti. „Huvitav, kes võis selle saata?”

      „Ehk on see sinu onult?” Mallory tõmbas mantli selga.

      „Ei, tema on praegu Ameerikas, peab seal loenguid.” Grace voltis kirja lahti ja hakkas lugema.

      Mallory ootas ja kopsis kannatamatult jalaga vastu põrandat. „Me peame minema.” Ta võttis kotist autovõtmed. „Mida sulle siis kirjutatakse?”

      „Ma ei saa millestki aru.”

      „Kas kiri on prantsuse keeles?”

      „Ei. Ei, inglise keeles.” Grace istus eeskoja toolile. „Ümbrikus on lennupilet.”

      „Lennupilet? Kuhu?”

      „Pariisi.” Grace tõstis pilgu ja ulatas talle kirja. „Kindlasti on tegu eksitusega. Äärmiselt veidra eksitusega.”

      Mallory võttis kirja enda kätte.

      Kiri oli trükitud paksule kõrge kvaliteediga paberile, mis andis märku, et tegu on ametikirjaga. Ülanurgas seisis ühe Pariisi südalinnas asuva advokaadifirma nimi ja aadress: Frank, Levin ja Beaumont.

      Kallis proua Munroe,

      Palun võtke vastu meie siiras kaastunne Teie hiljutise kaotuse puhul. Meie firma hoolitseb lahkunud proua Eva d’Orsey kinnisvara eest ja meil lasub kohustus Teid informeerida, et oma testamendis on ta määranud oma ainupärijaks just Teid. Me palume Teil esimesel võimalusel tulla meie kontorisse, et saaksime koos läbi arutada kõik Teie pärandiga seotud üksikasjad. Vabandame veel kord, et oleme sunnitud Teid leinaajal tülitama, ja loodame, et saame lähitulevikus olla Teie teenistuses.

      Lugupidamisega,

      Edouard A. Tissot

      „Oh!” Mallory vaatas talle otsa. „Siiras kaastunne. Mul polnud aimugi, Grace, et sa kaotasid hiljuti lähedase inimese.”

      Grace’i ilme jäi muutumatuks. „Minul samuti mitte.”

      „Kuidas, palun?”

      „Mallory, ma pole mitte kunagi tundnud kedagi, kelle nimi oleks olnud Eva d’Orsey. Mul pole õrna aimugi, kes see naine on.”

* * *

      Vanessa Maxwell oli suurepärane peokorraldaja. See oli tema suurim ühiskondlik panus, millest pidi saama veel pikaks ajaks pärast tema surma igavene pärand neile, kes olid teda tundnud või isegi armastanud.

      Esimene reegel oli see, et üldjuhul korraldati pidu täiesti spontaanselt. Vanessa ei kuulunud selliste peoperenaiste hulka, kes saatsid kutsed välja kuu aega varem, sest ta mõistis, et kogu ettevõtmise edu sõltub ootusärevuse ja lootuste täitumise vahelisest õhkõrnast tasakaalust; kui nende vahele jääv aeg venib liiga pikaks, on tagajärjeks ükskõiksus ja tüdimus. Ja üritus, mis ei nõudnud osalejalt palavikulist žongleerimist juba varem võetud kohustustega, tervet hulka süütuid valesid ja kauaaegsete isiklike ustavusvannete proovilepanekut, polnudki osalemist väärt.

      Teine reegel sundis teda külalistega halastamatult ümber käima. Kui teda ennast mõnele peole kutsuti, ei vastanud ta peaaegu kunagi omapoolse kutsega. Ta oli kuulus selle poolest, et saatis kutsed inimestele, kellega oli äsja tutvunud, ja pani neid paari kõige ebatõenäolisemal ja plahvatusohtlikumal viisil. Ta lennutas vanemapoolsed riigimehed andekate noorte näitlejannade kõrvale, saatis kuningliku perekonna liikmed istuma töölisklassi hulgast pärit näitekirjanike juurde; kord käskis ta oma autojuhil minna Florida klubisse ja võtta otse lavalt kaasa terve džässansambel, seejärel aga rutata Sohosse ja tuua ainult meestele mõeldud burleskietenduselt ära oma pool tosinat tantsijannat, sest soovis „õhkkonda veidi elavdada”.

      Ja viimane reegel oli selline, et kõik tema peod toimusid ruumides, mis olid selleks liiga väikesed ja liiga eredalt valgustatud. Külalised riivasid üksteist, rüselesid ruumi pärast ja maandusid üksteise sülle. Kui tavaliselt soovisid peoperenaised oma külalisi hämarate tulede ja sügavate mõnusate diivanite abil koomasse kussutada, siis Vanessa nõudis, et kõik pressiksid end vanusest ja positsioonist sõltumata Shepherd Marketi rahvast pungil täis pubisse, koguneksid avaliku ujula libeda ääre ümber või eraklubi rõdule. Peokülalised karjusid üle lärmi, haarasid mööda hõljuvatelt hõbekandikutelt jooke, kuulasid salaja häbi tundmata pealt intiimseid vestlusi ja lasid käiku käed, nühkides end võõraste soojade ihuliikmete vastu.

      Vanessa koosviibimistel valitses ohtlik õhkkond; kõik tundsid peadpööritavat patust erutusevärinat. Kõige kuulsusrikkamale õhtusöögile oli ta palganud paar näitlejat, kes mängisid personali, üks näitleja aga kehastus õnnetuks külaliseks, kes esimese roa söömise ajal dramaatiliselt mürgitati. Kõik peokülalised, kes ei suutnud enne politseinike saabumist saladust lahendada, kõrvaldati varsti nurjatul kombel ka ise.

      Just sedalaadi hulljulged ettevõtmised olid lennutanud Vanessa ja tagaselja ka tema abikaasa, äritegelase ja tubakakaupmehe Phillip Maxwelli Londoni seltskonnaelu keskmesse.

      Grace’i polnud kordagi Vanessa pidudele kutsutud; leebelt väljendudes ei liikunud nad lihtsalt samades ringkondades. Grace’i abikaasa Roger tundis Phillip Maxwelli ametialaselt ja oli enne mõlema abiellumist tundnud ka Vanessat. Oxfordist pärit Grace’i peeti aga endiselt autsaideriks.

      Mallory oli kaks korda siiski Vanessa pidudel käinud; sõbranna erilist seisundit oskas Grace küll vääriliselt hinnata, aga tegi näo, et ei märka seda. Mallory oli kuulsal südaöisel basseinipeol kukkunud esimesena vette ja võlunud kõiki oma enesekindlusega, sest veetis kogu ülejäänud õhtu rahumeeli vesimärjas peokleidis, mis oli läbipaistev ja tõi suurepäraselt esile tema imetlusväärse figuuri.

      Seekordne üritus oli basseinipeoga võrreldes kerge väljakutse. Tooride Partei ustava liikmena võõrustasid Maxwellid kampaania jaoks raha kogujat, kelle eemärk oli kindlustada Anthony Edenile peaministri koht. Eden, kellest pärast Churchilli tagasiastumist sai tema seadusejärgne mantlipärija, oli 26. maiks välja kuulutanud üldvalimised ja tema lubadus „Kõige tähtsam on rahu” puudutas ohverdustest ja kaotustest väsinud rahva hingekeeli.

      Peagi koitva jõukuse ajastu tervitamiseks korraldas Vanessa Kensingtoni palee oranžeriis improviseeritud suvise vabaõhupeo, kus pakuti traditsioonilist meelelahutust ja tuttavlikke roogasid ning kust ei puudunud ka kookospähklitega lasketiir, veetünnimäng, hobuserauamäng, munajooks, žonglöörid ja isegi ponid, kelle seljas ratsutada, külalistele aga serveeriti Pimm’si, maasikajäätist, kaaviarikorvikesi ja šampanjat. Tavalisest peost erines üritus vaid selle poolest, et piletite eest maksti naelte, mitte pennidega, ja parteris istusid kuulsused lavalt ja ekraanilt.

      Kui nad olid peopaika sisenenud, reetis suur rahvahulk, et kohale on tulnud suurem osa Londoni koorekihist. Sissepääsu kohal rippus suur loosung „Üheskoos rahu ja progressi nimel”. Külalised hõikusid ja lehvitasid üksteisele üle nägudemere; õhus hõljusid rasked tihedad suitsupilved; ühtlast tempot hoidva puhkpilliorkestri helid mõjusid kohutava lärmi taustal nagu südametuksed.

      Kaks noort naist lipsasid teineteisel käest kinni hoides läbi rahvamere.

      „Kas