Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

ddiele

      Alati, igavesti … ja veel enam

      TÄNUSÕNAD

      Suur tänu teile, minu esindajad Jonny Geller ja Jennifer Joel, minu toimetajad Katie Espiner, Maya Ziv ja Lorissa Sengara, Cassie Browne, Jaime Frost, Louisa Joyner ja Katherine Beitner. Südamlikud tänusõnad ka Jo Rodgersile märkuste ja julgustavate sõnade, minu abikaasale Gregory Liberile toetuse ning sõbrale ja õpetajale Jill Robinsonile toimetaja-märkuste eest.

      PARIIS, 1954. AASTA TALV

      Eva D’Orsey istus köögilaua ääres, Le Figaro ees, ja kuulas kella tiksumist. Nõnda kõlas temast kaugenev aeg.

      Ta tõmbas sigaretist veel ühe mahvi ja vaatas aknast välja, külma udusesse hommikusse. Pariis hakkas ärkama ja hallivärviline koidik, millesse lõikusid oranžid triibud, imbus vähehaaval meresinisesse taevasse. Naine oli ärkvel olnud mitu tundi, kella neljast alates. Viimastel aastatel oli uni temast tasapisi eemale nihkunud ja andnud teed valule, mis mööda vasakut kehapoolt hoogsalt edasi tungis.

      Arst oli mitu kuud tagasi naise ravimisest loobunud. Doktori sõnul oli ta allumatu ja ülbe patsient ega täitnud arsti korraldusi. Tsirroos levis kiiresti ja muutis maksa auguliseks nagu käsna. Arsti jaoks oli lahendus lihtne: naine pidi lõpetama joomise.

      „Te isegi ei püüa enam,” heitis arst Evale viimase vastuvõtu ajal ette.

      Naine nööpis läbivaatuslaual pluusi kinni. „Mul on raske uinuda.”

      „Pole ka ime,” ohkas mees. „Teie maksas on äge põletik.”

      Naine vaatas talle otse silma. „Ma vajan midagi, mis aitaks.”

      Mees sammus pead raputades üle toa ja kirjutas hoogsa käekirjaga välja retsepti. „Muide, ma ei tohiks teile isegi seda rohtu anda. Võtke üksainus tablett korraga, need on väga kanged,” hoiatas ta retsepti naisele ulatades.

      „Tänan.”

      Mees tegi viimase katse. „Huvitav, miks te ei võiks vähemalt suitsetamist maha jätta?”

      Tõepoolest, miks?

      Eva kustutas välja hingates sigareti „Gitanes” tuhatoosi. Need olid lihtrahva suitsud – liiga kanged. Sugugi mitte daamilikud. Aga temale sobisid. Viimasel ajal tajus ta ainult tugevaid maitseid. Odava šokolaadi, lihtsa pasteedi, musta kohvi maitset. Sellel, mida ta sõi, polnudki tähtsust: isu polnud.

      Arsti oletuses, et kõik tahavad elada igavesti, oli omajagu naiivsust, armsat arrogantsust.

      Naine võttis pliiatsi ja tõmbas mitmele lõigule ajalehe allservas ühtlased ringid ümber.

      Ta pidi veel paar asja korda ajama. Mitu nädalat tagasi oli ta käinud oma advokaadi, osavõtmatu olekuga noormehe juures. Ka oli ta jätnud kibestunud ilmega uksehoidja, proua Assagne’i juurde hoiule ühe pappkarbi. Aga eelmisel ööl, kui ta und ei saanud, tuli talle hoopis parem mõte. Londoni ja Pariisi vahele oli loodud lennuühendus. Mõte lennureisile oli intrigeeriv. Loomulikult oleks lend priiskav ja tarbetu. Aga teatud asjad tuleb elu jooksul ilmtingimata järele proovida ja lennureis kuulus nende hulka. Kujutluspilt Pariisile lähenevast lennukist tõi naise näole naeratuse: miilide kaupa külma sinist merd, misjärel ootamatult avaneb pilgule linn.

      Ta nägu tõmbus krimpsu. Uus terav valuhoog mõjus nagu noahoop, mis lõi kogu külje tuimaks.

      Tema vaimusilma ette kerkis konjakipudel. Ta ei tahtnud päise päeva ajal juua. Uus reegel, mille ta endale oli kehtestanud, lubas seda teha alles pärast kella kuut õhtul. Sellised olid tema kavatsused. Aga naise käed värisesid juba praegu ja kõhus keeras.

      Ei. Ta otsustas, et paneb vannivee jooksma. Valib välja kenad rõivad. Ja läheb Madeleine’i kirikusse poole kaheksasele missale. Pariisi kirikutest oli just see tema lemmik. Seal tõusis Maarja Magdaleena, tõrges ja sõnakuulmatu kiriku tütar, iga päev hommikust õhtuni kuningannana inglite abil taevasse.

      Missa oli nagu suur ooper, nõiduslik etendus linna kalleimate rekvisiitidega. Usk seejuures oli nagu mustkunstniku osav trikk, milles kirikus olijad täitsid ühtaegu võluri ja publiku rolli; nad olid ühekorraga nii petjad kui petetavad. Aga kes suudaks heale trikile vastu panna?

      Ajalehe pooleks voltinud, lükkas Eva tooli kaugemale ja ajas end püsti.

      Ta otsustas panna selga kõige kaunima meresinise kostüümi ja istuda kirikupingile esimesse ritta, tõsiusklike sekka. Ta oli valmis kuulama koos nendega noort preestrit isa Pauli, kes püüdis pühakirja mitte ainult mõista, vaid seda ka oma tähelepanuväärsete vaimsete võimete abil tänapäeva tingimustele kohandada. Alati see ei õnnestunud. Ta ei teadnud, kuidas õigustada vasturääkivusi; ta ei mõistnud veel, et nemad ise ongi müsteerium. Aga preestri vaimuteravus meeldis naisele peaaegu sama palju nagu mehele endale. Noormees oli sageli sunnitud pühendama aega heebreakeelsetele tõlgetele, sest oli ootamatult trehvanud mõnd tegusõna, mis võis lõpuks ometi heita valgust ülimalt vastuolulistele mõistetele. Eva oskas vähemalt mehe kangelaslikke püüdlusi hinnata. Ta oli alati pidanud lugu riskijulgetest inimestest, eriti nendest, kes pidasid avalikku võitlust ega püüdnudki seda varjata.

      Loomulikult ei näinud mees kõike samas valguses. Alles paar aastat tagasi vaimuliku seminari lõpetanuna kujutas ta endale ette, et annab kogudusele vaimujõudu ja jagab jumalikku juhatust. Ta ei taibanud, et vanemaealised koguduseliikmed, enamuses naised, käisid kirikus vaid tema, mitte Jumala pärast. Isa Paul oli päris elu alguses. Tal tuli oma peegelsiledaid tõekspidamisi kaitsta. Praegu aga ootasid need kannatlikult aega, mil ka tema alistub Jumala tahte talumatule valikulisusele, tema armu kindlusele, tema halastuse mõistetamatusele.

      Sellised mõtted rahustasid naist. Tema meeled olid välja lülitatud ja liikusid tuttavat rada mööda omasoodu: usu ja kõhkluste paradokside juurde. Need olid nagu vanad kangatükid, mis on pidevast katsumisest hõredaks kulunud, aga mida on mõnus puudutada.

      Kõigepealt missale ja seejärel reisibüroosse, just sellises järjekorras.

      Tuhatoosi valamuservale asetanud, raputas ta selle tühjaks ja loputas veega üle. Akna all kitsal põiktänaval oli märgata liikumist … seal luuras üks vari, mis muutis kuju ja varjas valguse. Mustad tiivad pekslesid ja pöörlesid, justkui oleksid kokku sulanud, kuni võtsid enda alla kogu vastasseina ja tõkestasid talvepäikese kahvatute kiirte teekonna.

      Äkitselt kangastus naisele üks mälupilt. Ta tundis hingematvat, halvavat hirmu, roheliste aasade ja niiske metsamaa lõhna – ja nägi tohutu suurt kaarnaparve, mis rullus üle kõrge taeva, tiivad läikivad nagu eebenipuu, nokad teravad nagu habemenoad; linnud karjusid ja kriiskasid.

      Eva klammerdus köögileti külge ja pigistas silmad kõvasti kinni. Tuhatoos kukkus valamusse ja veeres kolinal kaugemale.

      Toos purunes mitmeks tükiks.

      „Neetud!”

      Eva piilus ettevaatlikult aknast välja, aga süda jättis ikka veel lööke vahele. Vari oli haihtunud. Tõenäoliselt oli akna all olnud tavaline linnatuvide parv.

      Tükid kokku korjanud, sättis ta need köögiletile ritta. Tegu oli vana ja odava esemega. Aga see tuletas talle meelde teistsuguseid aegu, mil tema elus oli olnud palju uusi algusi.

      Kell tiksus valjult.

      Ta kõhkles üheainsa viivu.

      Ühe käe klaasi järele sirutanud, võttis Eva teisega riiulilt odava konjaki, kallas joogi väriseva käega pudelist välja ja neelas üheainsa lonksuga alla. Ta sai kohe sooja, sest alkohol tungis läbi käte ja jalgade ning alandas pinget.

      Arst ei saanud millestki aru.

      Tema ei teadnud, mis tunne on elada mälestuste ja kahetsuste risttule vahel, saamata võimalust neid tuimastada.

      Valanud endale veel ühe klaasitäie konjakit, libistas Eva sõrmega üle purunenud portselantuhatoosi serva.

      Ta otsustas tükid kokku liimida.

      Vanni minna.

      Meresinise kostüümi selga panna.

      Pea kuklasse ajanud, võttis ta veel ühe lonksu.

      Sellel, kas praod jäävad näha, polnud enam tähtsust.

      LONDON, 1955. AASTA KEVAD

      Grace