Tapmisnimekiri. Frederick Forsyth

välismaa luureagentuuri. Esimesena saatis ta selle brittidele. Neil tuli eriti hoolikalt silm peal hoida. Britid valitsesid vanasti Pakistani ning neil oli seal ka praegu häid sidemeid. Briti välisluureteenistusel oli Islamabadis palju kontakte ning nad olid CIA-ga heal meelel nõus infot jagama. See sõnum jõudis iga nende agendini.

      Järgmiseks käiguks oli kõikide Jutlustaja džihaadi propageerivate videote vaatamine. Kahe aasta vältel küberruumi üles laetud jutluste kuulamiseks kulus palju tunde.

      Jutlustaja sõnum oli lihtne. Ilmselt just sõnumi lihtsuse tõttu oligi mees islamiusuliste radikaliseerimisel nii edukaks osutunud. Ta ütles kaamerasse, et hea moslem on vaid see, kes siiralt ja kogu hingest armastab Allahit – õnnistatud olgu tema nimi – ja tema prohvetit Muhammadi – puhaku ta rahus. Sõnadest üksi ei piisa. Tõeline usklik peaks tundma tõmmet ka tegude poole.

      Ainuõigeks teoks oleks nende karistamine, kes on Allahile ja tema rahvale, ülemaailmsele moslemite umma’le sõja kuulutanud. Sõja peasüüdlased olid Suur Saatan USA ja Väike Saatan Suurbritannia. Need kaks väärisid nii minevikus kui olevikus tehtud kurja eest taevalikku karistust.

      Jutlustaja kutsus vaatajaid üles oma plaanitud tegevusest mitte kellelegi rääkima, isegi mitte usukaaslastele. Isegi mošees võis olla reetureid, kes on valmis tõelise uskliku kuffar’i kulla eest maha müüma.

      Niisiis pidi tõeline usklik pöörduma tõelisesse islamisse omaenda vaimus ja täielikus vaikuses. Ta peaks palvetama üksi ning kuulama vaid Jutlustajat, kes teda õigele teele juhatab. Ja see üksainus õige tee toob uskmatutele teenitud karistuse.

      Ta ütles, et oma plaane pole mõtet liiga keeruliseks ajada. Pommi valmistamiseks vajalike kemikaalide ost tooks kaasa üksnes tähelepanu ja liitlaste kaasamine üksnes reetmisvõimaluse. Uskmatute vanglad olid täis tõelisi islamiusklikke, keda oli pealt kuulatud, jälgitud, jälitatud või lähedaste poolt reedetud.

      Jutlustaja sõnumi lihtsus oli lausa surmav. Iga tõeline usklik pidi oma elupiirkonnas välja valima mõjuka kuffar’i ja tema põrgusse saatma, ise õige usklikuna Allahi õnnistusega igavesse paradiisi minnes.

      See oli Awlaki „Teeme ära!” filosoofia edasiarendus, kuid parema sõnastuse ja veenmisoskusega. Sõnumi lihtsus tegi enamiku raskeid otsuseid radikaali eest ise ära ning nõudis salastatust. Lisaks näitas äkkmõrvade järjest suurenev sagedus mõlemas sihtriigis, et isegi kui need jutlused suutsid veenda vaid murdosa ühest protsendist kuulajatest, koosneks ultraradikaalide vägi ikkagi tuhandetest moslemitest.

      Jälitaja uuris kõigilt USA ja Suurbritannia agentuuridelt, kuid ükski neist polnud kunagi moslemimaades kuulnud mainitavat kedagi Jutlustajat. See tiitel oli talle antud lääneriikides, kus ei osatud meest ühegi muu nimega nimetada. Samas pidi Jutlustaja olema kusagilt pärit, kusagil elanud, kusagilt oma jutlused internetti saatnud ja tal pidi olema ka nimi.

      Jälitaja oli veendunud, et vastused tema küsimustele peituvad küberruumis, kuid isegi Fort Meade’i parimad arvutieksperdid ei suutnud midagi leida. Kes tahes need jutlused võrku laadis, oskas failid jälitamatuna hoida. Jäi mulje, nagu oleks videod küberruumi laetud alguses ühest kohast ja siis teisest, sajast eri paigast kogu maailmas, millest viimane kui üks osutus lähemal uurimisel võltsiks.

      Jälitaja keeldus oma metsade vahel asuvasse peidupaika abilisi laskmast, olgu nende julgeolekukontroll kui põhjalik tahes. Kogu organisatsioonis levinud saladusefetiš oli temas lõpuks kanda kinnitanud. Ta käis isegi Washingtoni harukontorites nii harva kui vähegi võimalik. Ideaalis nägid teda vaid need inimesed, kellega ta ise kõnelda soovis. Ta teadis, et kolleegid olid hakanud tema ebaharilikele töömeetoditele natuke viltu vaatama, kuid talle meeldis inimestega maanteeäärsetes söögikohtades kokku saada. Võõrad teenindajad, võõrad kliendid, täielik anonüümsus. Ta kohtus Fort Meade’i küberässaga Baltimore’i maantee äärses kohvikus.

      Mõlemad mehed istusid ning segasid oma jäledat kohvi. Nad olid juba varasematest juurdlustest tuttavad. Mees, kellega Jälitaja laua taga istus, oli kuulu järgi NSA parim uurija ning see polnud just kehv maine.

      „Miks sa siis teda leida ei suuda?” küsis Jälitaja.

      NSA mees vaatas kortsus kulmul oma kohvitassi ja saatis siis parajasti kohvikannuga nende lauani jõudnud ettekandja pearaputusega minema. Ettekandja jätkas teekonda. Kõrvaline isik nägi laua taga lihtsalt kahte keskealist meest, üks neist heas vormis ja muskliline, teine kahvatu, ülekaalulisusele kalduv kontoritöötaja.

      „Sest ta on kuradima kaval,” ütles NSA mees viimaks. Talle ei meeldinud kedagi käest minema lasta.

      „Seleta mulle,” nõudis Jälitaja. „Võimalikult lihtsas keeles.”

      „Ilmselt lindistab ta oma jutlused kas digitaalse kaameraga või sülearvuti veebikaamera abil. Selles pole midagi ebatavalist. Veebileht, millel ta oma jutlused avaldab, kannab nime Hejira. Niiviisi nimetatakse Muhammadi pagemist Mekast Mediinasse.”

      Jälitaja hoidis oma näo ilmetuna. Ta ei vajanud islami kohta selgitusi.

      „Kas sa Hejirat suudad jälitada?”

      „Pole mõtet. See on lihtsalt videote hoiustamispaik. Ta ostis lehe mingilt Delhi väikefirmalt, mis äsja pankrotti läks. Uut jutlust üles laadides saadab ta selle Hejirasse, kuid seda tehes põrgatab ja loob ühendusi üle terve maailma, läbi sadade eri arvutite, mille omanikel pole ilmselt aimugi, milleks nende tööjaamu kasutatakse. Need jutlused võivad pärineda ükskõik kust.”

      „Ja kuidas ta jälitustegevust blokeerib?”

      „Ta loob proksiserveri, millega loob omakorda vale internetiprotokolli. IP on nagu sinu kodune aadress koos suunakoodiga. Sinna proksiserverisse paneb ta pahavara või siis kasutab robotvõrgustikku, et oma jutlust üle kogu maailma põrgatada.”

      „Tõlgi ära.”

      NSA mees ohkas. Ta oli kogu elu pidanud suhtlema vaid kolleegidega, kes kübersõnavarast aru said.

      „Pahavara on paha tarkvara. Viirus. Robot on aga miski, mis täidab küsimusi esitamata käske ning pole võimeline ütlema, kes teda käsutab.”

      Jälitaja juurdles kuuldu üle.

      „Ühesõnaga, ta trumpas võimsa NSA üle?”

      Valitsuse arvutigeenius kirtsutas nina, kuid noogutas.

      „Muidugi me jätkame otsinguid.”

      „Kell tiksub. Võimalik, et pean mujalt abi otsima.”

      „Minugipoolest.”

      „Küsin sinult nüüd ühte asja. Proovi see väike solvang alla neelata. Oletame, et sa oled Jutlustaja. Kes oleks inimene, keda sa mitte mingi hinna eest enda sabasse ei tahaks? Kes sul püksid püüli sõeluma paneks?”

      „Keegi, kes on minust osavam.”

      „Ja kas selliseid on olemas?”

      NSA mees ohkas.

      „Ilmselt on. Kusagil võrguavarustes. Tõenäoliselt keegi uuest põlvkonnast. Varem või hiljem tuleb mõni piimahabemest nolk, kes teeb kõikidele veteranidele tuule alla. See on igal elualal nii.”

      „Ja tunned sa mõnda piimahabet? Pead sa kedagi kindlat silmas?”

      „Kuule, ma pole teda isegi kohanud. Aga ma kuulsin hiljuti ühe kaubandusmessi seminaril, et üks selline nolk on siinsamas Virginias. Mu allikas ütles, et ta ei tulnud messile kohale, kuna elab koos vanematega ega käi kunagi kodust väljas. Sõna otseses mõttes mitte kunagi. Ta on imelik. Välismaailmas on ta närviline ega räägi praktiliselt midagi, aga omas maailmas on ta nagu lennuäss.”

      „Mis omas maailmas?”

      „Küberruumis.”

      „Sul nime on anda? Või isegi aadressi?”

      „Ma juba arvasin, et sa küsid.” Mees võttis taskust paberilipiku ning libistas selle üle laua. Siis tõusis ta püsti. „Ära mind süüdista, kui temast kasu pole. Tema oskused on lihtsalt üks friikide omavaheline kuulujutt.”

      Kui mees oli