Tapmisnimekiri. Frederick Forsyth

aastasele üliõpilasele, kelle nimi oli selgelt araabiapärane. Noormees oli Michiganist Dearbornist pärit Ameerika kodanik, kuid õppis Norfolkist viisteist miili lõunas asuvas tehnikaülikoolis inseneriteadust. Autoregistribüroo oli ka tema foto saatnud.

      Tumedat pulstis habet pildil küll polnud, kuid nägu oli sama. Mitte küll päris selline, nagu Ray Hall edenemisala murul oli näinud. Too nägu oli kuulunud ilma pea tagapooleta inimesele ning väändunud. Samas oli pilt piisavalt sarnane.

      Uurija helistas Washington DC-ist teispool Potomaci jõge asuva Arlingtoni surnuaia kõrval asuvasse USA merejalaväe peakorterisse. Ta kinnitas, et ootab toru otsas, kuni saab avalike suhete osakonna majoriga rääkida, selgitas, kes ta on, kust helistab ning jutustas lühidalt, mis oli viie tunni eest Princess Anne’i golfiväljakul juhtunud.

      „Ei,” ütles ta. „See ei kannata tervet nädalavahetust oodata. Mind ei huvita, kus ta on. Ma pean temaga kohe rääkima, major, otsekohe. Kui tema isal koiduni hing sees püsib, on see taevane ime.”

      Pikk vaikus. Lõpuks öeldi: „Jääge selle telefoni juurde, uurija. Me võtame teiega peagi ühendust.”

      Ühenduse võtmiseni kulus üksnes viis minutit. Seekord rääkis teine hääl, major personaliosakonnast. Ta ütles, et ohvitseri, kellega uurija soovib rääkida, ei ole võimalik kätte saada.

      Hall hakkas vihaseks saama. „Kui ta ei ole just kosmoses või Mariaani süvikus, siis te suudate ta kätte saada. Me mõlemad teame, et see on nii. Teil on minu mobiilinumber. Palun edastage see talle ning öelge, et ta mulle kiiresti helistaks.” Nende sõnadega lõpetas ta kõne. Nüüd oli asi merejalaväe kätes.

      Ta võttis Lindy peale, haaras lõunaeineks kaasa müslibatooni ja limonaadipudeli ning sõitis peakorterist haiglasse. Niipalju siis tervislikust toitumisest. First Colonialilt keeras ta haigla taha viivale kõrvalteele, mis kandis kummalist nime Will o’ Wisp Drive11 ning sõitis kiirabi sissepääsu juurde. Kõigepealt läks ta surnukuuri, kus koroner oli tööd lõpetamas.

      Terasest alustel lebasid kaks linaga kaetud laipa. Assistent hakkas neid parajasti külmkambrisse paigutama. Koroner viipas, et assistent kinni peaks, ning kergitas üht lina. Uurija Hall silmitses nägu põhjalikult. See oli nüüd armiline ja väändunud, kuid kuulus ikkagi samale noormehele, kes talle Autoregistribüroo fotolt vastu oli vaadanud. Nooruki silmad olid kinni ja tume pulstis habe turritas uurijale vastu.

      „Tead sa juba, kes see on?” küsis koroner.

      „Tean.”

      „No siis tead sa minust rohkem. Kuid võib-olla õnnestub mul sind siiski üllatada.”

      Koroner tõmbas laibalt kuni pahkluudeni lina pealt.

      „Märkad midagi?”

      Ray Hall silmitses laipa pikalt ja põhjalikult

      „Täiesti karvutu. Kui habe välja arvata.”

      Koroner pani lina tagasi ning andis assistendile märku, et too võib alused külma panna.

      „Ma pole seda kunagi oma silmaga näinud, kuid kahe aasta eest radikaalse islami seminaril näidati videot. See on osa puhastusrituaalist, mis valmistab keha Allahi paradiisi sisenemiseks ette.”

      „Enesetaputerrorist?”

      „Enesetapumõrvar,” parandas koroner. „Hävita Suure Saatana tähtis kodanik ning igavese õnnistuse väravad avanevad shahid’ina ehk märtrina surnud truule jumalateenrile. Me ei näe seda siin USA-s just tihti, kuid Lähis-Idas, Pakistanis ja Afganistanis on asi üpris levinud. Seminaril oli sellest terve loeng.”

      „Aga see nooruk ju sündis ja kasvas siin,” vaidles uurija Hall.

      „Noh, keegi pidi ta siis usku pöörama,” arvas koroner. „Ja muide, su kriminaallabori inimesed käisid siit juba läbi ja võtsid tema sõrmejäljed. Rohkem ei olnud tal midagi kaasas. Välja arvatud relv, ja see läks minu meelest juba ballistikaosakonda.”

      Uurija Halli järgmine käik oli ülakorrusele. Ta leidis doktor Alex McCrae tolle kabinetist söömas väga hilist lõunasööki – sööklast toodud tuunikalavõileiba.

      „Mida te teada soovite, uurija?”

      „Kõike,” ütles Hall. Kirurg viis ta olukorraga kurssi.

      Kui raskesti haavatud kindral kiirabiosakonda toodi, käskis doktor McCrae patsiendi otsekohe ette valmistada vereülekandeks. Siis kontrollis ta mehe elujõu hindamiseks vere hapnikusisaldust, pulssi ja vererõhku.

      Tema anestesioloog otsis ja leidis hea ligipääsu patsiendi kägiveenist ja sisestas sinna suure läbimõõduga kanüüli, mis hakkas silmapilk tilgutist patsiendile füsioloogilist lahust manustama. Sellele järgnes kaks ühikut nullgrupi reesusnegatiivset verd. Seejärel saatis arst patsiendi vereproovi laborisse, et seal veregrupp kindlaks määrataks.

      Kuna patsiendi seisund oli hetkel stabiilne, sai doktor McCrae peamiseks mureks rindkeresiseste vigastuste väljaselgitamine. Sisenemishaav oli selgesti näha ja väljumishaava puudumine andis teada, et kuul on endiselt kehas.

      Arst kaalus, kas kasutada röntgenit või saata haavatu kompuutertomograafiasse, kuid otsustas patsienti mitte liigutada ning piirduda röntgenipiltidega. Selleks tuli plaat teadvusetu mehe alla nihutada ning ülevalt alla pildistada.

      Ülesvõte näitas, et kindralil on kopsuhaav ja kuul on pidama jäänud kopsuväratile väga lähedal. Arst pidi valima kolme võimaluse vahel. Ta võis operatsiooni ajaks südame ja kopsude töö kunstlikule vereringele üle anda, kuid see oleks tõenäoliselt tekitanud veel ulatuslikuma kopsukahjustuse. Teiseks valikuks oli otse kuulini tehtav sisselõige. Seegi oli väga riskantne, kuna vigastuse ulatus polnud siiani päris selge ja otsus võis osutuda fataalseks.

      Doktor valis kolmanda võimaluse, lükates sekkumise kahekümne neljaks tunniks edasi lootuses, et ehkki eaka mehe üldine tervis oli reanimatsiooni käigus saanud tublisti kannatada, suudab ta selle ajaga pisut taastuda ja pidada edasisele intensiivravile paremini vastu. See otsus andis patsiendile operatsiooni ajaks kõige rohkem elulootust.

      Kindral viidi intensiivravi osakonda ja selleks ajaks kui uurija jõudis kirurgiga rääkima, oli mees juba meditsiiniseadmete külge ühendatud.

      Ühelt küljelt oli kaelaveeni juhitud tsentraalveeni kateeter, teiselt veenisisene perifeerne kanüül. Sõõrmeisse läksid patsienti pidevalt hapnikuga varustavad voolikud, mida kutsuti ninasondiks. Pulssi ja vererõhku jälgiti südame tööd näitavalt monitorilt voodi kõrval.

      Pleuradreen oli rindkeresse viidud viienda ja kuuenda roide vahelt. See juhtis kopsust pleuraõõnde lekkiva lisaõhu põrandal seisvasse suurde, kolmandiku ulatuses veega täidetud klaaspurki. Üleliigne õhk suunati toru kaudu rinnakorvist vee alla ja tõusis sealt mullidena pinnale.

      Vesi takistas sama toru mööda õhu tagasivoolu, vältides niiviisi surma põhjustavat kopsude kokkuvajumist. Samal ajal anti patsiendile ninasondi kaudu pidevalt hapnikku juurde.

      Uurija Hallile öeldi, et kindrali küsitlemiseks pole niipea vähimatki võimalust, ning ta läks minema. Haiglatagusesse parklasse jõudnud, palus ta Lindyl autot juhtida. Tal endal oli vaja mitmesse kohta helistada.

      Esimese kõne tegi ta Willoughby kolledžisse, kus mõrvar Mohammed Barre oli õppinud. Ta suunati tudengite vastuvõtuga tegeleva dekaani juurde. Küsimusele, kas Willoughbys õpib härra Barre nimeline isik, vastas naine kohe jaatavalt. Kui sai räägitud, mis Princess Anne’i golfiväljakul juhtus, tekkis telefoni jahmunud vaikus.

      Meedia ei teadnud veel, et hommikuse mõrvari isik on kindlaks tehtud. Uurija ütles, et jõuab kahekümne minuti pärast kolledžisse. Ta vajas dekaani käest kõiki pabereid ja võimalust pääseda üliõpilase tuppa. Seni ei tohtinud naine kellelegi midagi öelda, isegi mitte tudengi Michiganis elavatele vanematele.

      Järgmisena helistas ta sõrmejälgede asjus. Surnukuurist oli saadud ideaalne kümnest jäljest koosnev komplekt, mis automaatsest sõrmejälgede tuvastamise süsteemist läbi lasti. Vastet ei leitud. Surnud üliõpilast polnud sinna kantud.

      Kui

11

Virvatulukeste tee