Tapmisnimekiri. Frederick Forsyth

Selle viis läbi õela keelega veteranist major, kes ilmselt oligi selles auastmes oma tegevteenistuse lõpetanud ega rõõmustanud oma karjääri üle.

      Major Dolan luges aeglaselt uue ohvitseri toimikut. Viimaks jäi talle midagi ebatavalist silma ja ta tõstis pilgu.

      „Te elasite lapsepõlves Londonis?”

      „Just nii, söör.”

      „Imelikud tüübid on seal.” Major Dolan lõpetas toimikuga tutvumise ja sulges kausta. „Meie läänepoolseks naabriks on Briti 7. soomusbrigaad. Nad nimetavad ennast Kõrberottideks. Nagu ma juba ütlesin, on nad imelikud. Kutsuvad omaenese sõdureid rottideks.”

      „Tegelikult mõtlevad nad selle all hüpikut, söör.”

      „Mis asja?”

      „Hüpikut. See on surikaadi moodi kõrbeloom. Nad võtsid selle nime Teises maailmasõjas Liibüa kõrbes võidelnud Rommeli eeskujul. Tema oli Kõrberebane. Hüpik on väiksem, kuid püüdmatu.”

      Major Dolanile kuuldu muljet ei avaldanud.

      „Minuga ei maksa ninatarka mängida, leitnant. Peame nende kõrberottidega asjad aetud saama. Teen kindral Myattile ettepaneku saata teid nende juurde sideohvitseriks. Vabalt.”

      Koalitsiooniväed passisid veel viis kuud kõrbes, enne kui liitlaste õhujõud saavutasid Iraagi armee võimsuse vähendamise poole võrra. Selline oli kindral Norman Schwarzkopfi tingimus rünnaku alustamiseks. Pärast oma saabumisest ette kandmist Briti kindralile Patrick Cordingleyle, kes juhatas 7. soomusbrigaadi, tegeles Kit Carson muude ülesannete kõrvalt kahe väeüksuse vahelise sidepidamisega.

      Väga vähesed ameerika sõdurid vaevusid saudide kohaliku kultuuri vastu huvi tundma või sellest lugu pidama. Carsoni loomupärane uudishimu tegi temast erandi. Ta leidis brittide hulgast kaks ohvitseri, kes pisut araabia keelt purssisid, ja õppis neilt mõned väljendid ära. Al-Jubailis käies kuulas ta viit päevast palvelekutset ning jälgis, kuidas pikkades rüüdes inimesed põlvili laskusid ja kuni palveaja lõpuni ikka ja jälle laubaga maad puudutasid.

      Kui tal oli vaja saudidega asju ajada, hakkas ta neid tervitama sõnadega Salaam aleikum, mis tähendas „rahu olgu teiega”, ja õppis tervitusele vastama Aleikum as-Salaam, mis tähendas, olgu rahu ka teiega. Ta märkas saudide üllatust selle üle, et võõramaalane vaevus neid kohalikus keeles tervitama, ja nende suhtumine muutus sõbralikuks.

      Kolm kuud hiljem kasvatati brittide brigaad diviisiks ja kindral Schwarzkopf paigutas nad kindral Myatti meelehärmiks kaugemale ida poole. Kui maaväed viimaks liikuma hakkasid, järgnes lühike, äge ja julm sõda. Briti Challenger II tüüpi tankid ja ameeriklaste Abramsid pühkisid Iraagi soomusmasinad oma teelt. Õhuruum oli juba mitu kuud varem võetud liitlaste täieliku kontrolli alla.

      Saddami jalaväe lauspommitasid USA B-52 tüüpi pommitajad kaevikutes puruks ja see andis lausa üksuste kaupa alla. USA merejalaväe osaks sai Kuveiti tungimine. Seal võeti nad rõõmuhõisetega vastu. Nemad lõpetasid ka sõja, jõudes Iraagi piirile ja peatudes seal, nagu ülemjuhatus käskis. Maapinnal kestis sõda ainult viis päeva.

      Küllap oli leitnant Kit Carson midagi õigesti teinud. 1991. aasta suvel kodumaale naasnud, usaldati talle kui pataljoni parimale leitnandile 81 mm mortiirirühm. Nagu tähtsamateks ülesanneteks määratud inimestel tavaks, tegi ta siis esimest, kuid mitte viimast korda midagi ebatavalist. Ta taotles Olmstedi stipendiumi ja sai selle. Küsimusele, miks nõnda, vastas noormees, et tahab minna Californias Monterey sõjaväebaasis asuvasse Kaitsejõudude Keeleõppeinstituuti. Kui täpsemalt uurima hakati, tunnistas ta, et tahab araabia keele ära õppida. See otsus muutis hiljem kogu ta elu.

      Mõnevõrra hämmeldunud ülemused lubasid tal minna. Esimese aasta Montereys õppis Kit Olmstedi stipendiumi toel, teiseks ja kolmandaks aga sai ta kaheaastase internitoetuse Kairos asuvasse Ameerika ülikooli. Seal avastas ta, et on koolis ainus merejalaväelane ja ainus mees, kes on päris lahingut näinud. Tema seal õppimise ajal, täpsemalt 26. veebruaril 1993 proovis jeemenlane Ramzi Yousef Manhattanil asuva Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidest ühte õhku lasta. See ei läinud korda, ja kuigi riigiaparaat katsetusest suurt numbrit ei teinud, oli avapauk USA-vastaseks džihaadiks tehtud.

      Tol ajal ei liikunud uudised veel internetis, kuid leitnant Carson oli teispool Atlandi ookeani toimuva juurdlusega tänu raadiole kursis. Noormees oli ühteaegu imestunud ja segaduses. Viimaks helistas ta kõige targemale mehele Egiptuses, kellega oli tuttavaks saanud. Professor Khaled Abdulaziz oli Al-Azhari ülikooli õppejõud. See ülikool oli kogu islamimaailma üks tugevamaid koraaniõppe keskusi. Professor pidas mõnikord külalisõppejõuna Ameerika ülikoolis loenguid ning võttis noore ameeriklase Al-Azhari ülikoolilinnakus oma elupaigas vastu.

      „Miks nad niiviisi tegid?” küsis Kit Carson.

      „Sest nad vihkavad teid,” vastas eakas mees rahulikult.

      „Aga miks? Mida me neile halba oleme teinud?”

      „Neile isiklikult? Nende kodumaale? Nende perele? Mitte midagi. Dollareid olete jaganud. Kuid asi pole üldse selles. Terrorismi puhul ei loe see kunagi midagi. Olgu need Al-Fatah’ või Musta Septembri terroristid või mõni uus väidetavalt religioosne seltskond, kõige tähtsam on raev ja vihkamine. Sellele järgneb eneseõigustus. IRA jaoks on see patriotism, Punaste Brigaadide jaoks poliitika, džihaadi korraldajate jaoks usklikkus. Teeseldud usklikkus.”

      Professor keetis neile oma väikese gaasipliidi peal teed.

      „Kuid nad väidavad, et järgivad püha Koraani õpetusi. Nad kinnitavad, et järgivad prohvet Muhammadi. Nad ütlevad, et teenivad Allahit.”

      Vesi hakkas keema ning vana õpetlane naeratas. Ta oli märganud, et noormees nimetas Koraani pühaks. See oli küll viisakus, kuid siiski meeldiv.

      „Noormees, mina olen see, keda nimetatakse hafiz’iks. See tähendab inimest, kes on püha Koraani kõik 6236 värssi pähe õppinud. Erinevalt teie Piiblist, mille kirjutasid kokku mitusada autorit, on meie Koraani kirja pannud, õigemini dikteerinud, üks inimene. Ometi on seal kohti, mis üksteisele vastu räägivad.

      Džihaadi teostajad rebivad paar lauset kontekstist välja, moonutavad nende tähendust ja teesklevad siis, et on leidnud oma tegude jaoks taevase heakskiidu. Sellist heakskiitu ei ole olemas. Meie pühas raamatus pole ridagi sellest, et kaastundliku ja armulise Allahi meele järele olemiseks tuleks naisi ja lapsi mõrvata. Selliseid jõhkrusi panevad toime ekstremistid, sealhulgas ka äärmuslikud kristlased ja juudid. Ära lase oma teel jahtuda. Seda tuleb tulikuumalt juua.”

      „Aga professor, need vasturääkivused. Kas keegi pole kunagi proovinud neid loogiliselt ära seletada?”

      Professor kallas ameeriklasele teed juurde. Mehel olid küll teenrid, kuid talle meeldis ise teed keeta.

      „Pidevalt. Õpetlased on üle tuhande kolmesaja aasta seda raamatut uurinud ning sellele kommentaare kirjutanud. Neid kirjatöid nimetatakse ühtekokku hadidh’iks ja neid on üle saja tuhande.”

      „Kas te olete te neid lugenud?”

      „Mitte kõiki, kuid paljusid olen. Kõikide lugemiseks kuluks kümme eluiga. Ja ma olen ka ise kaks nendest kirjutanud.”

      „Üks pommipanijatest, šeik Omar Abdul Rahman, keda kutsutakse pimedaks vaimulikuks… oli… on ju samuti õpetlane.”

      „Eksiteele sattunud õpetlane. Neist meie usus puudu ei tule.”

      „Pean teilt siiski uuesti küsima, miks nad meid vihkavad?”

      „Sest teie ei ole nemad. Kõik võõras paneb nad raevust pulbitsema. Juute ja kristlasi kutsume me kuffar’ideks – uskmatuteks, kes ei ole ainsasse õigesse usku pöördunud. Seda sõna kasutame ka nende kohta, kes ei ole piisavalt moslemid. Alžeerias tapavad džihadistid oma pühas sõjas külade kaupa fellagha’sid, talurahvast, sealhulgas naisi ja lapsi. Pea seda meeles, leitnant. Kõigepealt tulevad raev ja vihkamine ning alles seejärel tulevad õigustused ja vagaduse teesklemine.”

      „Ja millise seisukoha teie võtate, professor?”

      Vana