Tapmisnimekiri. Frederick Forsyth

ta pärines? Oli ta moslemina sündinud või usklikuks hakates nime muutnud?

      Kolmanda kõne võttis ta ballistikaosakonda. Mõrvarelv oli Šveitsis toodetud Glock 17 ning täis salvest oli tehtud viis lasku. Parasjagu otsiti relva registreeritud omanikku, kelle nimi ei olnud Barre ja kes elas Marylandis Baltimore’is. Oli relv varastatud või ostetud? Nad jõudsid kolledžisse kohale.

      Surnud üliõpilane oli somaali juurtega. Tema Willoughby tuttavad olid märganud viimase kuue kuu jooksul isiksuses toimunud muutusi. Tavalisest seltsivast ja edukast õppurist oli saanud vaikne omaette hoidev erak. Tundus, et põhjuseks oli usk. Ülikoolilinnakus oli veel kaks moslemist üliõpilast, kuid nemad polnud selliseid muutusi läbi teinud.

      Surnud mees oli hakanud teksade ja tuulejaki asemel pikki ürpe kandma. Ta oli hakanud palvuste järgimiseks viis korda päevas õpingupause tegema. Keegi ei pidanud seda iseäralikuks. Õhkkond oli väga tolerantne. Ja tudeng oli endale kasvatanud tumeda pulstis habeme.

      Ray Hall leidis end sel päeval juba teist korda võõra inimese isiklikes asjades tuhnimas, kuid seekordne kogemus erines eelmisest täielikult. Kui inseneriõpikud välja arvata, olid kõik paberid täis araabiakeelseid islami tekste. Uurija Hall ei mõistnud neist sõnagi, kuid korjas sellegipoolest kõik kokku. Kogu loo võtmeks oli arvuti. Õnneks oskas Ray Hall selles navigeerida.

      Ta leidis ühe jutluse teise järel. Need polnud araabiakeelsed, vaid esitatud soravas inglise keeles. Põlevate silmade ja osaliselt kaetud näoga inimene kutsus Allahile kuuletuma ning valmistuma teda teenima, tema nimel võitlema ja tema nimel surema. Ja, mis kõige tähtsam, tema nimel tapma.

      Uurija Hall polnud iial Jutlustajast kuulnud, kuid ta sulges arvuti ja konfiskeeris selle. Ta andis iga konfiskeeritud eseme kohta allkirja ning lubas kolledžil noormehe vanemaid informeerida. Lisaks pidid vanemad talle enne helistama, kui poja asjadele järele võisid tulla. Muu hulgas viis uurija ka Dearborni politsei asjadega kurssi. Võtnud kaasa kaks prügikotitäit raamatuid, tekste ja sülearvuti, naasis ta politsei peakorterisse.

      Arvutist leidis ta muidki juhtlõngu, nagu näiteks Craigslisti müügiportaali otstingu müügil olevate käsirelvade kohta. Kuna paberimajandust polnud veel korda aetud, siis oli müüja üsnagi plindris, kuid sellega võis ka hiljem tegeleda.

      Telefon helises kell kaheksa õhtul ning helistanud mees tutvustas ennast kui haavata saanud kindrali poega. Ta ei öelnud, kus asub, üksnes kinnitas, et on sõnumi kätte saanud ning tuleb peagi helikopteriga kohale.

      Väljas oli pimedaks läinud. Politsei peakorteri taga oli küll hoonestamata plats, kuid seda ei valgustatud.

      „Kus asub teile lähim mereväebaas?” küsiti.

      „Oceanias,” vastas Hall. „Kuid kas teil lubatakse sinna maanduda?”

      „Lubatakse,” vastas mees. „Olen tunni aja pärast kohal.”

      „Tulen vastu,” lubas Hall. Oodates kasutas ta pool tundi selleks, et üleriigilisest andmebaasist sarnase mustriga kuritegusid otsida. Oma üllatuseks leidis ta neid neli. Golfiväljaku mõrv oli viies. Neljast juhtumist kahel olid samuti ründajad enesetapu sooritanud. Teised kaks olid elusalt kätte saadud ning ootasid esimese astme mõrva eest kohut. Kõik olid tegutsenud üksinda. Kõik olid internetijutluste tõttu ultraradikaalideks muutunud.

      Ta korjas kindrali poja kell üheksa Oceania baasist peale ning sõitis temaga Virginia Beachi haiglasse. Teel jutustas ta, mida selle päeva jooksul oli suutnud välja uurida.

      Tema külaline huvitus väga Mohammed Barre ühikatoast leitust. Siis pomises ta omaette: „Jutlustaja.” Uurija Hall arvas, et kaaslane viitas videotes nähtud mehe elukutsele, mitte varjunimele.

      „Ilmselt küll,” kinnitas ta. Nad sõitsid vaikides haigla peaukse ette.

      Registratuurist teavitati kedagi intensiivraviosakonnas oleva mehe poja saabumisest ning Alex McCrae tuli oma kabinetist allkorrusele. Kuni nad intensiivraviosakonna korrusele läksid, seletas ta haava tõsidust, mis polnud lubanud operatsiooniga alustada.

      „Taastumisvõimalus on väga väike,” hoiatas kirurg. „Ta elu on praegu noateral.”

      Poeg astus palatisse. Ta istus toolile ning silmitses hämaras valguses oma isa vana jõulist nägu. Kindral lamas üksikpalatis ning üksnes masinad hoidsid teda elus. Poeg istus seal terve öö ja hoidis magava isa käsi oma pihkudes.

      Isa avas silmad alles kell neli hommikul. Pulss hakkas kiiremini lööma. Kuid poeg ei märganud voodi taga seisvat klaaspurki, mis nüüd punase arteriaalse verega täitus. Kusagil rinnas oli rebenenud suur veresoon. Verekaotus oli nii suur, et kindralit ei saanud enam päästa.

      Poeg tundis hoitud käte õhkõrna pigistust. Isa vaatas lakke ning tema huuled liikusid.

      „Semper Fi, poeg,” pomises ta.

      „Semper Fi, isa.”

      Ekraanil hüplev joon venis sirgeks ning piiksumisest sai ühtlane vilin. Lävele ilmusid meedikud. Nende seas oli ka Alex McCrae. Ta ruttas istuvast pojast mööda ning vaatas voodi taga seisvat purki. Siis tõstis ta peatavalt käe ning raputas pead. Meeskond taandus.

      Mõne minuti pärast poeg tõusis ja lahkus palatist. Ta ei öelnud sõnagi, ainult noogutas kirurgile. Intensiivraviosakonna õde tõmbas lina üle kindrali näo. Poeg sammus neljast trepist alla ning jõudis parklasse.

      Kakskümmend jardi eemal tukastanud uurija Hall tajus midagi ning ärkas. Kindrali poeg kõndis parkla keskele, peatus ja vaatas taevasse. Koiduni oli veel kaks tundi. Taevas oli tume ja kuu loojunud. Kõrgel taevas sädelesid tähed. Karmid, eredad, igavesed.

      Needsamad tähed, mida sinises taevas näha polnud, vaatasid alla ka ühe kõrbes kõndiva mehe peale.

      Parklas seisev mees vaatas üles tähtede poole ning lausus midagi. Virginia uurija ei kuulnud tema sõnu, kuid Jälitaja oli öelnud:

      „Nüüd tegid sa selle isiklikuks, Jutlustaja.”

      TEINE OSA

      Veritasu

      Neljas peatükk

      TÕELIST IDENTITEETI VARJAVATE KOODNIMEDE MAAILMAS ristis Jälitaja oma uue abilise Arieliks. Nimevalik tegi talle nalja. Shakespeare’i „Tormist” pärit lillehaldjas suutis nähtamatult lennata, kuhu iganes soovis, ning võis ära teha kõik koerustükid, mis talle vähegi pähe tulid.

      Ehkki Roger Kendrickil oli planeedil Maa hakkamasaamisega üksjagu raskusi, muutus ta USA maksumaksjate raha eest hangitud superarvuti taha istudes täielikult. Just nagu Fort Meade’i mees oli öelnud, sai noorukist lennuäss ning ta omas nüüd parimat hävituslennukit, mida raha eest osta sai.

      Noormees uuris kaks päeva Jutlustaja IP ja asukoha varjamiseks loodud konstruktsiooni. Lisaks vaatas ta ka jutlusi ning jõudis kindlale järeldusele, et usuviha külvav jutlustaja ning teda varjav arvutigeenius on kaks erinevat isikut. Kusagil veebisügavustes peitis end tema tõeline vastane, samasugune hävituslendur – osav, tabamatu ja suuteline märkama vähimat tehtud viga, et siis vaenlane blokeerida.

      Ehkki keegi seda ei teadnud, oli Arieli kübervastaseks Iraagi juurte ja Manchesteri teadus- ja tehnoloogiaülikooli ehk UMIST-i haridusega britt Ibrahim Samir. Kendrick kutsus teda lihtsalt Trolliks.

      Just Troll oli leiutanud võltse IP aadresse genereeriva proksiserveri, mille abil ta oma peremehe asukohta suutis varjata. Kuid kõik võlts-IP-d pidid alguse saama päris IP-st ning kui Arielil õnnestuks see üles leida, oleks Jutlustaja asukoht ükskõik millises maailma punktis talle teada.

      Lisaks avastas noormees, et Jutlustajal on fännid. Ustavad jüngrid postitasid tema nimel sõnumeid. Ariel otsustas selle seltskonnaga liituda.

      Ta teadis, et Troll ei läheks iial õnge, kui alter ego viimse kui detailini täiuslik pole. Ariel lõi selleks noore ameeriklase nimega Fahad, kahe Jordaania immigrandi lapse, kes oli sündinud ja kasvanud Washingtoni lähistel. Kuid kõigepealt pidi ta pisut uurimistööd tegema.

      Ariel kasutas ammu surnud terroristi Al-Zarqawi tausta. See jordaanlane oli juhtinud