Soomaa loomajutud. Edu Kuill

eks

      Selles raamatus on pärimuslikud lood, mis on korjatud rahvasuust Soomaa Rahvuspargi lähikonnast, minu lapsepõlve mängumaadelt. Rahvatarkusi ja tõestisündinud juhtumeid hakkasin üles märkima paarkümmend aastat tagasi, kui rajasin oma Väike-Männiku talumuuseumi. Niimoodi kogunes minu kätte palju huvitavat materjali.

      Mõned lood on väga vanad, kuuldud minu esivanematelt, ja nende täpset toimumisaega on raske määratleda. Kuid lugudes olevad tööriistad, jahitarbed ja liikumisvahendid kajastavad ajajärku, mis jääb viimase saja aasta piiresse.

      Osa lugusid on juhtunud minu eluajal ja on mu enda isikuga otseselt või kaudselt seotud. Need ulatuvad nii mu lapsepõlve, noorusikka kui hilisemasse eluperioodi.

      Olen töötanud Soomaa Rahvuspargis matkajuhina ja külastus korraldajana, olnud Kõpu vallavolikogu esimees ning kohaliku kooli õpetaja ja tegelenud aastaid loodusturismiga.

      Esivanemate kultuuripärandit uurides jõudsin šamanismini muinaseestlaste tavades. Sellest sai minugi elustiili pärisosa, mis aitab paremini mõista looduse ja inimese ühtsust ka tänapäeva ühiskonnas.

      Majanduslangus tegi paraku ka minu elus korrektiive. Soomaal sai selleks korraks mu aktiivne tööaeg otsa, mind koondati riigitöölt ja ka loodusgiidina ei jätkunud tegevust. Pidin loobuma osast oma sealsest kinnisvarast, maast ja metsast. Elasin üle sisulise pankroti.

      Isiklik elu oli täielik katastroof. Jäin ilma autojuhilubadest ja tagatipuks vigastasin elektrihöövliga kätt. Vana eluvorm enam ei toiminud. Olin päris nõutu, et mitte öelda meeleheitel. Õnneks ei jäänud ma koju masendunult kükitama.

      Edasi läks nagu ilusas muinasjutus, millel on omad müstilised tagamaad. Varakevadel 2009 kutsuti mind loodusteemadel esinema Maaema messile. Mulle oli määratud ühine tööpaik maalikunstnik Tiiuga. Mingi äratundmissähvakas seal käis, aga ma ei julenud asjast suuremat arvata. Jaanipäeval tuli Tiiu mulle külla, suur piknikukorv käevangus, ja me läksime Soomaale Hüpasaarde päikesetõusukontserdile…

      Nende lugude kirjutamist alustades on 2010. aasta jaanuarikuu, harukordselt lumerohke talv. Elan Tallinnas Nõmmel, akna taga jooksevad mööda lumekattes männioksi oravad… Olen abielus, minu abikaasa Tiiu on mulle igati toeks.

      Ta tutvustas mind kirjastaja Aitaga, kes aitas mul jõuda kindlale otsusele Soomaa lood kirja panna. Mina omakorda soovisin, et Tiiu need lood illustreeriks.

      Juba selle talve esimese sula ajaks olid Tiiul esimesed maalid raamatu tarvis valmis ja minul esimesed jutud kirjutatud.

      Ega see kirjutamine nii lihtne töö polegi, jutustada on palju kergem. Ma pole tihti endaga rahul ja nii sai talvest märkamatult kevad ja siis suvi. Lähedased on õhutanud küll pidevalt jätkama ja püüdnud hoogu anda. Oleme koos Tiiuga esimesed eluraskusedki üle elanud.

      Aital on ikka hea ja õige nimi küll, ta on tõeline aitaja ja julgustaja, et ma loometööd pooleli ei jätaks. Paljude heasoovijate toel jõudsingi lõpuni.

      Nii keeras elu mulle uue lehekülje ning andis võimaluse tutvustada Soomaa soode ja rabade võlu ning salapära, loomade ja inimeste kokkupuutest sündinud omalaadseid juhtumisi.

Head lugemist!Edu Kuill

      Linnuke peas

      Laps sikutas isa varrukast: “Issi… issi… iss!” Väike poiss surus end arglikult isa vastu, ise piilus kogu aeg silmanurgast mind. Tõmbas siis isa käsivarrest, et too allapoole kummarduks ja oma kõrva talle lähemale tooks. Lõpuks jättis isa Soomaa kaardi silmitsemise ja kummardus poja kohale.

      “Issi, vaata, sellel onul on linnuke peas!” sosistas väikemees poolkuuldavalt.

      Mul käis soe jõnks südame alt läbi ja kõrisõlmes hakkas pitsitama. Isa kohmetus ja vaatas kuidagi ebalevalt minu poole, nagu tahtes pojale manitsussõnu öelda…

      “Sellel onul ongi “linnuke” peas!” laususin päris kõvasti ja astusin infoleti tagant välja väikemehe kõrvale. Algul ta kohmetus, aga ilmselt minu sõbralik suhtumine ja naerus nägu äratasid temas usaldust.

      “Onu, miks sul on “linnuke” peas?” küsis väikemees minult otse. Pidin talle nüüd asja ära seletama. Olin peaaegu sama küsimuse lapsena iseendale juba kord esitanud − ”Miks on indiaanlastel suled peas?” − aga siis ma vastust ei saanud. Pidin suureks kasvama, päris palju lugema ja julgema täiskasvanud mehena endale suled pähe panna, alles siis sain vastuse.

      Soomaa Külastuskeskuse peasissekäigu kõrval oli suitsupääsukeste pesa. Julged linnud sõelusid edasi-tagasi, külastajaid kartmata, ja toitsid poegi.

      “Vaata, kui kiiresti pääsukesed lendavad ja kui julged nad on!” ütlesin väikemehele. Ta oli minuga nõus.

      ”Tead, ma otsustasin oma mõtetele ka suled külge panna,” rääkisin edasi. ”Siis nad on ju palju kiiremad ja julgemad, nagu pääsukesed või nagu kotkas kõrgel taeva all!”

      Väikemees noogutas ja küsis: ”Kas Soomaal kotkaid ka on?”

      “On, on!” Rääkisin, rohkem nüüd küll isale, millisel matkarajal võib neid uhkeid linde lendamas näha.

      Hundi tänu

      Hunt! Issand, hunt! Mari polnud just argade killast, aga nüüd tundis ta küll, kuidas mitu tuhat sipelgat mööda ihu jooksid. Põlved lõid nõrgaks ja pastlatallad peenestasid vankriteel hobusepabula hunnikut.

      “Issand, hunt!” kordas Mari vaikselt. “Issand, hunt!”

      Hundil aga ei paistnud kuskile kiiret olevat. Suur valge juba väljas, aga tema istus keset metsateed.

      Pikkamööda Mari kogus ennast, pastlatallad jätsid pabulahunniku peenestamise järele. Susi istus rahulikult Marit silmitsedes.

      Ei, maha murda ja ära süüa ta mind küll ei kavatse. Pigem kurbust ja abipalvet võis metsakutsu silmist lugeda. Äkki on mõni “liba”? Selle mõtte juures jooksis naise kõhust läbi “jääpurikas”.

      Hunt tõusis ja vaatas nagu kutsuvalt Mari poole. Astus mõned sammud metsa alla, jäi seisma ja vaatas taas naise suunas.

      Nagu juured oleksid Marile alla kasvanud, ta ei saanud kuidagi paigast. Seisis keset teed nagu üks kuusiku kuuskedest, justkui oleks ta istutatud keset rammusat hobusehunnikut ja seal hästi juurdunud.

      Hunt ootas, tegi mõned sammud, vaatas üle õla naist, nagu tõesti kutsuks kaasa. Kannatusega segatud meeleheide paistis metsakutsu silmadest. Mari süda hakkas sulama ja ühes sellega oleksid justkui ka tema “juured” lahustunud põlise kuusiku niiskes pinnases. Mari hakkas tasahilju looma poole liikuma..

      Hunt tõusis, tegi taas mõned sammud metsa alla, vaatas tagasi, istus jälle. Mari astus samuti mõne sammu looma suunas. Seepeale metsakutsu tõusis, vaatas inimese poole, võttis mõned lühikesed sammud. Peatus, vaatas tagasi, liikus natukene kaugemale, vaatas jälle üle õla. Nii kestis see mäng mõnda aega.

      Naine otsustas loomale järgneda. Hirm hakkas asenduma uudishimuga. Üha selgemalt võis looma pilgust välja lugeda, et tal on mingi mure.

      „Pesa! Pojad!“ See mõte välgatas naise kui ema peas. „Kuid millega mina, inimene, saan looma aidata?“

      Mari terav pilk tegi selgeks, et tegemist on emahundiga. Imetava emahundiga. Mingi aimdus, emainstinkt väreles naise sisemuses. Seletamatu ürgne kutse sundis teda järgnema hundile.

      Nii liiguti edasi metsasügavusse. Ikka hunt mõned meetrid ees, aeg-ajalt üle õla tagasi vaadates ja peatudes, kui naine liiga kaugele maha jäi. Mari liikus areldi looma kannul, pastlatallad vaevalt sammalt puutumas, pilk looma selga naelutatud.

      Viimaks jõuti tiheda kuusenoorendikuni, kus üks vana puu oli maha langedes teinud ruumi uuele elule. Keset metsa oli tekkinud nagu auk, kuhu ülalt langes päikesevalgust. Noored kuused olid seal oma eluaseme leidnud. Nad ümbritsesid tiheda rohelise mütsina vana puutüvemürakat, mis koos suure mullakamakaga tihnikus külitas.

      Soodne kodu hundi perele. Hullu ilma eest kaitstud ja ohtliku kotkasilma eest varjatud. Pole huntide elugi metsas päris ohutu. Eks kõigil