Reisikirju. Justin Petrone

jutust ja isegi rohkem häiritud mõttest, et mul tuleks elada ühiselamus koos naise ja lastega, pendeldades mitu korda nädalas Stockholmi ja teiste linnade vahel. Ja kõike seda ebakindla, aga see-eest akadeemilise tuleviku nimel? Ei. Nej.

      Seda ei juhtunud, kuid see ei takistanud mul Rootsit edasi armastamast, nagu eestlased seda armastavad. Minule oli see maa, mis päästis mu elu. Eestlastele on rootslased aga hinnatud vallutajad. Venelased tulid ja tapsid kõik, korduvalt. Sakslastel õnnestus hoida oma feodaalset süsteemi rikkumatuna 19. sajandini ja nad püüdsid selle juurde tagasi pöörduda 20. sajandil. Poolakad tõid siia jesuiitlikud preestrid, kuid nad ei saanud oma kultuuri ja religiooni jagamisega hakkama. Ja nii jäävadki positiivsete kangelaste rolli üle rootslased, kes tõid Vana Hea Rootsi Aja, mil kõik olid luterlased ja ka lihapallikesi jagus kõigile.

      Tänapäeva rootslased ei tea oma rollist väikesele Eesti riigile suurt midagi. Moodne elu on kaotanud kõik sidemed nende kuulsusrikka minevikuga. Parim, millega nad välja oskavad tulla, on vabaõhumuuseumid. Pealegi on Stockholm nii suur, et Eesti tundub tõesti olevat väga kaugel, isegi kui Tallinn on neile lähim pealinn.

      T-Banas – Stockholmi metroos – ekseldes mõtlen, kes küll juhib seda kõva riiki. Kes ehitas selle tugeva linna, mis näeb välja nii, nagu suudaks kõigele vastu panna? Kes on kavandanud need suurepärased pargid? Valitsus? Nii on mulle öeldud. Aga kui riik on nii võitmatu, miks siis pole iga seina peal peaministri pilti?

      Veel tänavaid, veel linnaosasid, veel rohkem avaturge värske puuvilja ja värskelt korjatud kukeseentega. Poepidajad tervitavad sind päikeseliselt „Hej son!”15 ja sini-kollased lipud lehvivad tuules, kui mu kõht liigsest kõndimisest veidi korisema hakkab. Mu jalad on veidi valusad, nagu varemgi. On hea olla tagasi. Mulle meenub, kuidas ma kõndisin siin kord ühte kaubanduskeskusesse, kus pakkus massaaži imeilus vanem naine sirgete hallide juustega. Ta vaatas mind, viipas, ma põlvitasin tema ette ning ta hakkas töötama mu pinges seljalihaste kallal. Ta hääl oli kõrge ja pehme ning helises nagu tuulekell. Ta lõhnas nii puhtalt ja imeliselt, ja ma mäletan, kui õnnelik ma olin, et olen elus, ja kahetsustunnet sellest, kuidas ma olin kogu varasema elu ära raisanud.

      „Ta on viimane naine, kes sind puudutab,” mõtlesin, kui ta mind masseeris. „Täiesti viimane.”

      „Te olete väga pinges, eriti siit,” ütles naine. „Kas midagi on juhtunud?”

      „Jah,” mõmisesin ma. „Midagi juhtus.” Ja ilma igasuguse põhjuseta lisasin: „Ma suren varsti ära.”

      Massaaž peatus ja hallipäine naine vaatas mind. Tal olid meeldivad näojooned ja väga targad helesinised silmad, ning oli raske aru saada, kus silmavalge siniseks üle läks.

      „Te ei sure,” ütles ta ja jätkas mudimist. „Te elate edasi. Te teete veel suuri asju. Ma tunnen seda.”

      „Kuidas te saate nii kindel olla?”

      Ta kallutas pea küljele ja kehitas õlgu. „Ma lihtsalt tunnen seda.

      See on kõik siin, teie kõõlustes.”

      Huvitav, kus see vana tark naine praegu on? Võib-olla mudib ta ikka veel kuskil õlgu. Kus tahes ta on, tal oli õigus. Ma ei surnud ja tegelikult on mul väga hästi läinud.

      Naine ja lapsed? Ja mina arvasin, et mind maetakse sinna linna, kusagile Olof Palme kõrvale.

      Kulgeda Stockholmis. Voolata kui vesi lähimasse Pressbyrånisse, ajalehekioskisse, kus müüakse loteriipileteid ja šokolaadi ja naisteajakirju ja mis kõige tähtsam, kanelbulle’sid ja vaniljbulle’sid – kutsuvaid sooje saiakesi. Seal müüakse ka chokladmjölk’i, pruuni piima, mis lausa anub, et teda tarbitaks koos imemaitsva saiakesega. Või kui te soovite end eriti hellitada, minge supermarketisse ja ostke Polarbrödi, mis on lihtsalt kõige pehmem leib, mida te oma lühikesel maa peal viibimise perioodil maitsta saate. Pakendi peal on kena pilt põhjapõdrast, ja võib ette kujutada, kuidas seda leiba küpsetasid põhjas kuumades ahjudes sealsed haldjad ja kuidas see saadeti lõunasse, et rõõmustada iga meest ja naist Stockholmis. Ma ostan seda kraami kaasa kümnestes pakkides, teades, et mu pere sööb selle ära kahe päeva jooksul.

      Ja siin mu ümber on rootsi keel, nii pehme ja vatine mu kõrvadele, justkui sulepall. Svenska, sa keelte armastusväärne narr. Ma soovin, et oskaksin rootsi keelt rääkida, ja ma oskangi öelda mõne lause ja saan aru mõnest asjast, mida need asjalikud inimesed T-Centralenis räägivad, aga see tundub lihtsalt nii… võimatu, sest kõik rootslased kõlavad nii, nagu neil oleks lihapall kurku kinni jäänud. Kirjutatakse biljett (pilet), aga hääldatakse „bee-jett”. G-täht tähendab aga meeldivat y/jhääldust. Bergman hääldub „Bäriman” ja Mariatorget on „Mariatorjet”. Mariatorgetil tulen ma T-Bana rongist välja ja hakkan kõndima piki Södermalmi peatänavat, mööda trendikatest kohvikutest ja kenadest, hästi riietatud ja võimekatest inimestest, kuni jõuan vaiksemasse piirkonda, kus on kortermajad ja Türgi restoranid, ning sean sammud parki, kus on kuldsed sügislehed ja vihmast vettinud puupingid, kuni viimaks jõuan selle vana hosteli juurde, mida ma kunagi koduks nimetasin. Siis, kui ma suremas olin.

      Ma tean, et Ursula on ikka veel elus ja õnnelik. McGregor on alles ja Nina ka, ja nad oleksid võinud isegi kokku jääda. Ma ütlesin McGregorile, et nad peaksid kokku jääma, aga ta ei kuulanud mind ja ise on süüdi.

      Olen mõned korrad lasknud end testida ja minuga on kõik korras, kuid see hirm on ikka veel alles. Rääkisin seda kord ühele psühholoogile ja ta ütles, et see on seotud süütundega, mida ma tunnen millegi muu pärast, mida olen teinud. Millegi muu pärast, mõtlesin ma. Aga kui neid asju on mitu?

      Ja mis siis, kui see siiski on veel minus? See viirus?..

      Praegu olen ma igatahes elus, lähen Stockholmis taksosse ja sõidan oma vana sõbra poole, koos mõne kolleegiga. Meid on neli: mina; Björn – mu PR-kontakt; Johnny – ambitsioonikas teadlane, kes väidab, et on leidnud ravi AIDSi vastu; ja Sauli – soomlane, kes räägib vähe ja naeratab veelgi vähem.

      Me sõidame mööda kohast, kus mõrvati Olof Palme, ja naljatame selle üle, et süüdlast ei leitudki, ja siis toovad rootslased sisse sõnapaari „meie spioonid”, ise naerust kõõksudes. „Meie riigi spioonid, kujutate ette!” Oh need vaesed rootslased. Nad madaldavad ennast nii palju. Kuningas? Idioot. Nende õlu? Ei midagi erilist. Aga Mariestads on mõnus märjuke ning petab ära, ütleb Sauli (ja tema on soomlane ning peaks asja teadma), ja nende kuningas pole alustanud ühtki sõda, tuletab Johnny meelde – nii et miks nad küll end nii hullusti maha teevad?

      Ma meenutan oma kunagise inglasest toanaabri kurtmist, kuidas rootslased lasevad kõike paista roosilise ja kenana, ning siis sooritavad äkitselt enesetapu.

      „See juhtub seepärast, et nad taipavad viimaks, et kõike kontrollitakse,” ütleb Johnny. „Nad küsivad endalt: „Kui riik kontrollib kõike, mis mõtet on siis üldse enam elada?””

      Aga miks mitte niisama, pulli pärast?

      Neil päevil keerleb Stockholmis suur skandaal uue ühekroonise mündi kujunduse teemal, millel kuningas Carl XVI Gustafi profiil.

      Need pole tavalised mündid, ütleb Björn. Tavapärase teksti „Carl XVI Gustaf Sveriges Konung” (Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf) asemel on kuninga pea kohale kirjutatud „Vår horkarl till Kung”, mida võiks eesti keelde tõlkida kui „Meie hoorajäägrist kuningas”.

      Hoorajääger, seda ma olingi, mõtlen ma. See sõna lõbustab mind ja hirmutab ka.

      Björni jutu kohaselt on kuningal teatud reputatsioon, sest ta võtab osa metsikutest pidudest ja ta lähimate sõprade hulgas on mitu põhimõttelagedat ärimeest, kellele meeldivad eskorttüdrukud. Selle teema üle sosistasid mu rootslastest kaassõitjad sel õhtul takso tagaistmel kõige rohkem. Võib-olla nad tõesti arvavad, et nende juttu lindistatakse.

      Pärast suurt avalikku arutelu ja kõrgtehnoloogilist riigipanga tehtud analüüsi tuli müntide vermija avalikkuse ette ja kuulutas, et tegu oli kunstiteosega,

15

Tere, poeg! (rootsi k)