Название | Reisikirju |
---|---|
Автор произведения | Justin Petrone |
Жанр | Книги о Путешествиях |
Серия | |
Издательство | Книги о Путешествиях |
Год выпуска | 2014 |
isbn | 9789949511877 |
„Miks ei oleks lahe?” küsib James. „Seda Williams ju tahab. Ilmselt ta tänaks meid selle eest. Hei, Petrone, mida kuradit sa seal kirjutad?” jõllitab James mu päevikut.
„Lihtsalt üht luuletust,” ütlen mina. „Allkorruse ettekandjale.”
„Kurat küll, Petrone,” raputab James pead. „Kas sa palun lõpetaksid selle romantilise jura? See lihtsalt rikub mu peotuju. Me tulime siia, et saada keppi ja juua. Tom ja mina võtsime sel eesmärgil kaasa kaks karpi kondoome. Me ei tulnud siia selleks, et armuda mõnda kuldhammastega maaja tüdrukusse!”
„Aga see teeb ta nii kuumaks! Kuldhambad! Ta on tõeline isiksus. Mitte nagu teised tüdrukud siin.”
James pahvatab naerma. „Tõeline isiksus?! Ta on vaid mehhiklasest ettekandja.”
„Kuldhammastega!” hüüatab Drew.
„Olgu, näita, mida sa oled kirjutanud,” ütleb Jude lähemale kummardudes. „Ja olgu see kuradima hea, Justin, mitte mingi ninnu-nännu jura.”
„Oo, kas oled joonud sa,” ütleb Tom.
„Ma ei näita teile ühtki sõna, lollakad,” ütlen ma.
„Näita siia,” krabab Jude märkmiku mu käest.
„Anna tagasi, sitapea! See on isiklik!”
Jude vaid naeratab, avab märkmiku ja hakkab lugema. „Khm. Los ojos bonitos, de color de café,” tõstab ta üht kulmu. „De color de chocolate caliente. Mi corazón funde… Ohoo, Justin, see on päris hea,” viskab ta raamatu tagasi mu sülle, aga ma ei võtagi seda, sest olen nii tekiilane ja häbistatud.
„See ei ole hea,” hüüatab Drew. „See on kümneaastase armastuskiri!”
„Miks ei võiks sina meile veidi hispaania keeles luuletada, Drew? Vaatame, kui hea see on,” ütleb Jude.
Kõik vaatavad Drew’ poole, siis vaatavad nad Jude’i poole ja siis vaatavad nad mind. Siis ütleb Tom: „Noh, ma tean, kuidas seda lahendada. Joome veel tekiilat.” Ta tõstab klaasi. „Selle terviseks, et saaks keppi!”
„Mehhikos!” hüüatab Drew. Tekiilad kõrvetavad.
„Sa peaksid selle maajatüdrukuga abielluma,” ütleb Jude mulle ja naeratab kaastundlikult. „El matrimonio.”11
„Sa oled sitapea, kas tead,” ütlen ma. „Ma ütlesin, et sa ei loeks mu luuletust, aga sa lugesid.”
„Ma usun, et sind ootab suur tulevik, Petrone. Abiellu maajaga, jää siia, ava ööklubi, mängi Backstreet Boysi, Britney Spearsi, Christina Aguilerat, kõiki oma lemmikuid. Meie läheme tagasi Ameerikasse…”
„Jah, tore.”
„…saame erakordselt rikkaks ja saadame oma pojad ja tütred siia, sinu klubisse lõbutsema.”
Jude muudkui räägib, aga ma ei kuula teda enam, sest fantaseerin sellest, kuidas oleks olla Cancúnis ööklubi omanik koos oma maajast naisega. Hakkan salamisi uskuma, et see on suurepärane idee.
Me teeme joomareisi praamil Isla Mujeresele, mis on maatükike Cancúni lähedal, kaetud palmipuude ja linnaga, kus on 12 000 elanikku. Ma käisin seal ka siis, kui olin laps, me käisime snorgeldamas, tegime veealuseid fotosid spetsiaalse veealuse kaameraga ja kogusime kokku huvitava väljanägemisega korallitükke. Kuskil on ikka veel alles kott selle kraamiga, koos obsidiaanist nooleotstega, mis ostetud suveniiripoest Chechén Itzás. Mäletan, et toit oli tol päeval hea, praetud kala, pasta, oad, imemaitsev.
Saarel oli toit ikka sama hea, kuid seekord jõuame kohale öösel.
Seistes valgel liival, ümbritsetuna lärmakast džunglist, vaatan ennast justkui kõrvalt. Oleme siin saarel üksinda, hordide kaupa noori purjus turiste. Joomareis. Mehhiko on üks suur seks. Seda kuulutatakse praamil kõlaritestki. „Cancúnis pole kellelgi pruuti või peigmeest.” Praami baaris on tekiila ja rumm liiga kallid, aga ma maksan ikkagi. Peaasi, et joove püsiks. Peaasi, et unustaks, kus ma olen, milleks ma muutumas olen. Kogu sõidu aja hoian silma peal ühel tumedajuukselisel tüdrukul, kel on meeleline figuur ja kes võib olla pooleldi jaapanlane. Eksootiline tüdruk sädelevas kleidis, ja samas kuidagi väga normaalne tüdruk. Ma püüan temaga juttu teha, aga miski ei klapi, sest selgub, et ta on vaid normaalne, banaalne, keskmine, ei midagi säravat kõrvade vahel. Peale nime ja mittemidagiütlevate hinnangute ei pigista ma talt midagi välja. Ja siis on mu ees näitleja Drew Schwartzi nägu, hüüatamas: „Teda sa endale ei saa!” Ja mina küsin: „Kurat küll, miks mitte?” –
„Sest sa oled imelik!” hüüatab Drew. – „Mitte kuraditki ma pole imelik.” – „Sa kirjutad hispaaniakeelseid armastuskirju ettekandjale,” hüüatab Drew. „See on imelik!”
Ja tal on õigus, sest meeleline pooleldi jaapanlanna ongi kiirelt ühe palmi all ja suudleb kedagi lihaselist kolledžikutti mustas T-särgis. Kuid ma olen nii vihane Drew’ peale, et käsin tal persse minna ja jooksen minema. Jätan Drew’, Tomi, Jamesi ja Jude’i toitu täis laua juurde kahvliga ube torkima ja järgnen tugevale elektroonilisele tümpsule. Saare džungliosa juures on valgustatud lava ja seal mängitakse hiphoppi ning mehed ja naised räpivad järgemööda mikrofoni. Tundub, et selle ees on tuhandeid poolalasti inimesi, kes püüavad üksteisega tantsida. Kogu see vaatepilt on nii mäda, nii allakäinud, nii segane ja purjus, et soovin vahepeal, et ma poleks kunagi sündinudki. Vähemalt tean nüüd, mis tunne on olla põrgus.
Siis märkan, et üks tüdruk vahib mind palmi alt. Suur tüdruk, suur nägu, suured rinnad, suured jalad. Õlgadeni pruunid juuksed, päevitunud nahk, sinised silmad. Need silmad on liiga sinised ja hirmutavad mind veidi oma heledusega. Ma lähen ja istun tema kõrvale. Ta suudab vaevu lauseid moodustada ja ega minagi parem ole. Ma ei suuda eriti jälgida, millest me räägime, aga ilmselt käib jutust läbi ka Grateful Dead. Võib-olla on mul seljas Grateful Deadi T-särk, või on temal seljas Grateful Deadi batika-tehnikas pluus. Meil on side! Sama T-särk! Ma arvan, et ta nimi on Jill või Jessica või Jennifer, kuid mul on ükskõik. Loeb vaid see, et edaspidi on see tüdruk Jube Hipitüdruk.
Pärast seda, kui praam on meid tagasi viinud, peitun ma koos Jubeda Hipitüdrukuga rannale põõsastesse. Näemegi mereväelast Tomi ja teisi kõndimas süngelt meist mööda, liigutamas pead küljelt küljele, nagu midagi otsides, suundudes edasi nende koledasse ühikasse, kus on avamata kondoomikarbid. Jube Hipitüdruk teatab, et tahab mind kaasa oma tuppa, ja ma olen nõus. Aga majaomanik valvelauas ei lase sel juhtuda. Ta ütleb Jubedale Hipitüdrukule, et tuba on täis ja teise toa eest peame peale maksma. Ma püüan valvelauamehele lolli mängida ja ütlen, et olen Itaaliast ja ei räägi inglise keelt, aga ta ei usu mind. Vahepeal hakkab Jube Hipitüdruk kannatust kaotama, nii valvelauamehe kui ka minu puhul. „Jumal küll, sa oled ikka tõesti täis,” ütleb ta. „Minul kahju,” pursin ma omanikule. „Mina Itaaliast. Mina inglise mitte rääkima.”
Siis ütleme omanikule: „Olgu, teie võit!” ja läheme tagasi öhe.
Mis kell on? Aega pole enam. Kui omanik on pea kõrvale pööranud, jookseme trepist üles tuppa. Kuid nüüd oleme mõlemad nii kurnatud, et vajume lihtsalt voodisse ja jääme magama.
Kuni päike mu laugudele koputab ja need avanevad. Suudlen Jubedat Hipitüdrukut otsmikule ja astun uksest välja. Mööda kõnnib relvastatud valvur ja ma kükitan kapi taha. Siis saan trepist alla ja välja hommikupäikese kätte.
Ja kes muu kui omanik on mind seal ootamas, ise üleni valges, suured mustad vuntsid ees! Ta märkab mind, noogutab ja irvitab, nagu mõni metsik kiskja, kes on märganud oravat või jänest, siis tõstab ta raadiosaatja suu juurde ja pomiseb midagi.
Näen, kuidas hotelli kõrged metallist väravad hakkavad sulguma. Hotell on ümbritsetud kõrge hekiga. Metallist väravad on ainus tee hotelli ja sellest välja. Omanik seisab seal, näol saatanlik rõõm, ja ma näen, et väravaputkast kiirustavad välja relvastatud valvurid.
Mida nad minuga teevad? Arreteerivad? Peksavad mu läbi? Pigistavad
11