Reisikirju. Justin Petrone

poole. Fassaad on ümber tehtud, et see näeks välja nagu 19. sajandi tehasehoone. Isegi vanad puutünnid ja antiikne vagun on selle ees. Ja kuigi kõik tuled hostelis põlevad, pole väljas kedagi, ja terrassil on kõik toolid üksteise peale tõstetud.

      Ma ei vaata isegi selja taha, kui torman hostelisse, siis trepi juurde, edasi mööda pikka koridori, kus on kappkellad ja 19. sajandi maalid lindudest ja Rootsi küünidest, oma toani, kus ma mässan paar hetke lukuga, kordagi selja taha vaatamata, pääsen viimaks sisse ja virutan ukse enda järel kinni.

      Vajun põrandale, higi igast poorist voolamas, võtan jaki seljast ja kisun pluusi ära, nii et paar nööpi eest lendavad.

      „See on möödas,” ahmin ma õhku. „Ma tüssasin teda. Ma vedasin seda värdjat ninapidi! Ma tüssasin surma! Petsin ära!”

      Tasapisi rahunen. Lähen vannituppa ja viskan näole külma vett. Siis lähen akna juurde, et kardinad ette tõmmata. Aga just enne tõmbamist heidan kiire pilgu hoovile maja ees. Ja siis ma näen teda. Karjemeest, vaatamas üles minu poole oma jubeda uuriva näoga. Ta näeb mind ja mina näen teda ja ta noogutab mulle mõned korrad. Siis keerab ta ringi ja kaob pargipimedusse.

      Mesinädaldajad Euroopas

      Ma võtan toru, ütlen operaatorile numbrid, loen need ette selgelt, sõnalõppe välja hääldades, et tal oleks lihtne mind mõista. Pigistan pangakaarti oma värisevate sõrmede vahel, mis on vihmast ja niiskusest kortsu tõmbunud. Isegi sõõrmed lähevad märjaks, nii et haistan antiikset niiskust ja soisust. Ja kus me nüüd oleme? Ma vaatan läbi telefoniputka klaasukse välja ja uurin hotellide, poodide, pubide ja riidekaupluste rida. Kummituslikud mannekeen-naised vahivad mind akendelt, riietatud sametisse, käed puusas. Aken on ääristatud siniste, roheliste ja punaste jõulutuledega ning kuulda on klaasi tagant kostvat elektroonilist jõulumuusikat. „Oh, kuusepuu, oh…” Oleme vaid mina, mannekeenid ja operaator.

      „Ja aegumistähtaeg, söör?” küsib meeldiva häälega naine krõbiseval liinil. Kui juhet liigutada, võib kuulda igasuguseid krabinaid, nagu mängiks mõnd instrumenti.

      „Vabandust?”

      „Aegumistähtaeg.”

      „Oh.” Ma vaatan numbreid. „Kaksteist, null, kolm.”

      „Tänan teid, söör. Nüüd ma ühendan teid.”

      Ma ei tea, kuhu kõne nüüd liigub, aga ma kujutan ette, et see tõuseb kõrgele, pimedasse kosmosesse, põrkab vastu rändavat satelliiti ja siis kukub alla teisele poole ookeani, libiseb nagu lekkiv õhupall pehmelt New Yorgi lõunaosasse, kus on ilmselt sama vihmane nagu igal pool mujal sel päeval. Veneetsias sadas. Londonis sadas. Dublinis sadas. Ja nüüd olen ma siin, kell üheksa õhtul üksinda tänavatel, ja siin sajab, on pime ja külm.

      Kutsub kolm korda ja siis võtab ta vastu.

      „Halloo.”

      „Tere, ema, mina siin.”

      „Justin?” Selles hääles on üllatust ja muret.

      „Jah, see olen mina.”

      „Justin?”

      „Jah, hei. Ma mõtlesin, et kuna on mu sünnipäev, siis äkki sa tahad minuga rääkida.”

      „Justin, kus kurat sa oled? Palun ütle, et sa ei ole enam Jugoslaavias!”

      „Ei, ei.”

      „Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et sa läksid sõjapiirkonda. Ma tahan öelda, kui rumal…”

      „See ei olnud sõjapiirkond, ema. Sloveenias ei ole sõda olnud kümme aastat.”

      „Ainult kümme aastat!”

      „Tuleta meelde, kus sa ise elad, ja mis juhtus New Yorgis ainult aasta tagasi?”

      „See on teine asi. Kuidas sa üldse…”

      „Palun rahune maha. Me lahkusime Sloveeniast, kui see paneb sind end paremini tundma; ja läksime tagasi Veneetsiasse.”

      „Oh, olgu. Nii et te kaks olete su sünnipäeval Veneetsias? Kõlab romantiliselt.”

      „Mmm. Mitte päris nii, sest täna hommikul me lendasime Veneetsiast Londonisse ja…”

      „Mida, te läksite tagasi Londonisse?!”

      „Lase ma räägin lõpuni, palun! Me lendasime Londonisse, et seal Dublini lennukile istuda.”

      „Täitsa hullud! Nii et te olete Dublinis?”

      „Mitte just päris.”

      „Oh,” hakkab ta hääl lootust kaotama. „Nii, kus te praegu olete? Ära sa ütle mulle, et Belfastis!”

      „Ei, ei. Ära muretse. Me sõitsime bussiga Corki!”

      Pikk ja ärritunud vaikus.

      „Imeline. Suurepärane. Mu poeg on Corkis, Iirimaal, teisel pool seda kuradima planeeti oma 23. sünnipäeval. Kui kõik su nõod siin küsivad, mida Justin oma sünnipäeval teeb, ütlen ma neile, et sa oled Corkis Iirimaal. See kõlab kenasti, arvan ma. Ma olen alati tahtnud minna Iirimaale. Kunagi. Aga mitte sellel aastaajal. Kindlasti mitte. Mis ilm seal üldse on?”

      Tuul peksab vihmapiisku vastu putkaklaasi ja ma värisen. Mu teksad on märjad, särk samuti.

      „Sünnipäevane,” ütlen ma viimaks. „Nagu ikka, igal aastal. Tead ju küll.”

      „Nojah, ka siin sajab. Hei, kuule, mu auto ei käivitu ja mehaanik, kes mind aitama peaks, jõudis just kohale. Ma pean minema.”

      „Aga…”

      „Ta on õues ja ma pean minema temaga rääkima.”

      „Aga on mu sünnipäev. Ma lihtsalt helistasin, sest…”

      „Oh, neetud, ta on ukse taga. Pean minema!” Klõps.

      Corkis voolava jõe nimi on Lee. Nagu jõed Londonis ja Lyonis, Grenoble’is ja Firenzes, Ljubljanas ja Dublinis, jagab ka siin see linna kaheks. Meie hostel on Leest põhja pool, kaugel tagatänaval. Kõigepealt tuled mööda tühja äritänavat künkast üles ja keerad vasakule, lähed mööda munakividest tänavat vanade lossitaoliste majade ees, millest mõned on kaetud grafitiga, mõned on kenad kirikud suure musta-kuldse tornis tiksuva kellaga, kaetud samblaga ja tumenenud aastakümnetepikkusest tööstuslikust suitsust. Selle vihmamärja pusle nurgapealse lossi ülemisel korrusel on tuba, kust on ähmane vaade linnatuledele. Toas on lai voodi, puust kapp ja akna all väike ümmargune laud.

      Voodis lamab suikunud Tiigernaine. Need musikaalsed ohked ja hingeldused. Oh, see nägu, kuidas see põskede alt allapoole kaardub ja on nii rahumeelselt pehme. Sellele näole annan ma alati andeks, isegi täna, oma sünnipäeva õhtul. Ma arvasin, et ta tuleb minuga kaasa ja hulgub mööda vihmaseid tänavaid. Aga on olnud väga pikk päev mööda Euroopat ringi hüpates ja tema on väga väsinud.

      Ja tuleb olla üliettevaatlik, et mitte häirida Tiigernaist tema öisel peol. Ta peab magama, ja kui ta peab magama, peab ta seda kohe, sest muidu võib ta uni ära minna ja oh seda hullu siis. Veneetsia lähedal väikeses kämpingus, mis koosnes tosinatest sini-valgetest ufovälimusega ümaratest haagismajadest, milles igaühes oli voodi ja tualett, äratasin ma Tiigernaise metsiku loomuse, kui istusin oma päevikut kirjutades liiga kaua tualetis, ja pisikesest uksepraost langes valgus jultunult tema džunglikassi silmadele.

      „Ma tahtsin lihtsalt ainult magada, ja sa ei lase mul magada, Justin, sa ei lase mul magada!” URIN.

      „Mine maga edasi,” ütlesin ma ja lasin tule ära. „Pole midagi.”

      „Minu jaoks ei ole see nii lihtne! Mul on uni nüüd läinud!” MÖIRE.

      Ja ta magaski edasi, hoolimata sellest, et kämping oli kohe Veneetsia lennujaama kõrval ja lärmakad reisilennukid hakkasid varavalges meie väikest ufolaagrit pikeerima. Kui ta silmad lahti hüppasid, ütles ta: „Nii hall ilm”, ja siis kattis suu. „Palun vabandust, ma rääkisin sinuga eesti keeles.”

      Ma ei öelnud midagi, kuid tundsin end väga mugavalt