Buumerang: Reisid uude Kolmandasse Maailma. Michael Lewis

jutu kohaselt oli tema tööks meelitada inimesi, peamiselt kaluritest kolleege, sõlmima tehingut, millest polnud võimalik keelduda: võtta kolmeprotsendilist jeenilaenu, osta jeenide eest Islandi kroone ja investeerida kroonid 16-protsendilise kasuga. „Mina arvan, et kergem on võtta kalandusinimene ja õpetada ta valuutaga kauplema, kui võtta pangandusinimene ja õpetada ta kala püüdma,“ räägib Alfsson.

      Seejärel seletab ta, miks kalapüüdmine polegi nii lihtne kui ma arvasin. Kõigepealt on kalapüük ohtlik, eriti kujul, nagu seda teeb islandi mees. „Memmepoegi meeskonda ei taheta,“ ütleb ta, eriti seetõttu, et Islandi kaptenid on kuulsad oma hullumeelse püügimaneeri poolest. „Ükskord oli mul venelastest meeskond,“ jutustab ta, „ja ega nad ei olnud laisad, aga venelastel käib kõik ühesuguses tempos.“ Kui algas torm, katkestasid venelased liigse ohtlikkuse tõttu püügi. „Islandlased püüavad igasugustes tingimustes, kuni enam püüda ei saa,“ räägib Stefan. „Islandlased armastavad riskida. Kui kukud üle parda, siis ellujäämisvõimalust ei ole. Ma olen 33-aastane ja mul on juba kaks sõpra merel surma saanud.“

      Kapteniks saamiseks pidi ta aastaid õppima, ometi sai ta selle koha vaid tänu õnnelikule juhusele. Kui ta oli 23-aastane kapteniabi, lahkus tema kalalaeva kapten. Laevaomanik otsis asendajat ja leidis ühe pensionile jäänud vanema mehe imetabase nimega Snorri Snorrasson, kes kujutas endast midagi Islandi kalapüügilegendi taolist. „Selle mehega olen kaks korda merel käinud,“ räägib Stefan. „Iialgi elus pole ma maganud nii vähe, sest mul oli nii suur himu kõike teada saada. Magasin öösiti vaid kaks-kolm tundi, istusin aina tema kõrval ja me muudkui rääkisime. Imetlesin teda kogu hingest, raske on kirjeldada, mida kõike ta mulle õpetas. Traaleri tüürimist tuulega. Võrgu vedamist õige nurga all. Kuidas merel tegutseda. Mida teha, kui on halb päev? Mida teha sellel sügavusel püüdes? Kui midagi ei tule, kas muuta sügavust või minna teise kohta? Kokkuvõttes toimid sa paljuski tunde järgi. Õppisin selle ajaga lõpmatult rohkem kui koolis. Kuidas saakski koolis kala püüdma õppida?“

      See imeline õpiaeg püsis ta meeles nii värskena, nagu oleks kõik olnud eile, ja sellele mõeldes kiskusid ta silmad kalkvele.

      „Tähendab, sa olid õppinud seitse aastat pisimaidki kalapüügi nõkse ja võtteid, enne kui sulle langes sülle võimalus õppida selle suure kapteni juures?“ küsisin ma.

      „Jah.“

      „Ja ka siis pidid sa kuid istuma suure meistri jalge ees, enne kui tekkis tunne, et nüüd sa oskad oma tööd?“

      „Jah.“

      „Miks sa arvasid, et pankuriks hakata ja finantsturgudel spekuleerida võid sa ilma päevagi õppimata?“

      „See on väga hea küsimus,“ ütleb ta. Ta jääb minutiks mõttesse. „Täna õhtul tuleb mul esimest korda sõnadest puudu.“ Kuna minagi tihtipeale arvan, et tunnen hästi seda tööd, mida ma teen – kuigi tegelikult ei tunne –, tärkab mus kaastunne.

      „Mis su tööks täpsemalt oli?“ küsin ma, lastes ta konksu otsast lahti, kuna Islandi praegune humaanne poliitika näeb ette kinnivõtmist ja siis vabakslaskmist.

      „Ma alustasin…“ – nüüd pahvatab ta naerma – „…ettevõtete nõustajana valuutariskide maandamisel. Aga kuna mul on agressiivne loomus, liikusin üha rohkem ja rohkem puhtalt spekulatiivse kauplemise poole.“ Paljud tema kliendid olid teised kalurid ja kalastusettevõtted ning need olid, nagu ta isegi, elust õppinud, et kes ei riski, see kala ei saa. „Kliente huvitas „riskide maandamine“ üksnes sedavõrd, kuivõrd see tähendas rahateenimist,“ räägib ta ja puhkeb hüsteeriliselt naerma.

      „Kas sulle tegelikult meeldis pangandusega tegelda?“ küsin ma.

      „Ma pole kunagi pankuritest lugu pidanud,“ vastab ta ikka veel õhku ahmides. “Minu üks lemmikütlusi tänase päevani kõlab: ära iial usalda pankurit.“

      KUI TAGASI VAADATA, siis võinuks viimased viis aastat üle elanud islandlane esitada endale paar ilmselget küsimust. Näiteks: miks peaks Island globaalse finantsturu jaoks äkki nii oluline tunduma? Või: miks peaks kaasaegse panganduse loonud suurtel riikidel järsku tekkima vajadus, et nende hoiustajate ja laenuvõtjate vahel seisaksid Islandi pangad ja otsustaksid, kes saab kapitali ja kes ei saa. Ja veel: kui islandlastel on nii uskumatult suur loodusest antud anne rahandusega tegelemiseks, miks nad seda siis 1100 aastat nii hästi varjasid? Lõpuks, kui igaüks seal tunneb igaüht või vähemalt tema õde, siis võiks arvata, et hetkel kui Stefan Alfsson Landsbanki sisse marssis, pidanuks kümme inimest talle ütlema: „Stefan, sa oled ju kalur.“ Aga keegi ei öelnud. Ja siiamaani ei ütle. „Kui ma pangandusse tagasi läheksin,“ ütleb see Islandi tursapüüdja, kelle nägu on nüüd võtnud täiesti mittemidagiütleva ilme, „saaks minust privaatpanganduse tegelane.“

      2001. AASTAL, mil internetibuumi tabas krahh, avaldas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) ajakiri Quarterly Journal of Economics intrigeeriva artikli pealkirjaga „Boys Will Be Boys: Gender, Overconfidence, and Common Stock Investment“ („Poisid jäävad poisteks: sugu, liigne enesekindlus ja kõrge riskiga investeeringud“). Artikli autorid Brad Barber ja Terrance Odean pääsesid ligi rohkem kui 35 000 leibkonna kauplemistehingute andmetele ning võrdlesid selle materjali põhjal meeste ja naiste eelistusi. Kokkuvõttes leidsid nad, et mehed teevad tehinguid sagedamini kui naised ning peavad end ekslikult finantsalal kompetentseks. Vallalised mehed kauplesid mõtlematumalt kui abielus mehed, abielus mehed kauplesid aga mõtlematumalt kui vallalised naised: mida vähem oli asja juures naisi, seda arutumalt turgudel kaubeldi.

      Üheks Islandi ja ka Wall Streeti katastroofi eripäraks oli krahhiga seotud naiste väga väike hulk. Pankades töötas naisi, aga mitte neil ametikohtadel, kus võeti riske. Niipalju kui ma tean, oli ainult üks naine Islandi buumi ajal ühes Islandi pangas kõrgel ametikohal. Tema nimi on Kristín Pétursdóttir ja 2005. aastaks oli ta tõusnud Kaupþingi panga asepresidendiks Londonis. „Finantskultuuris domineerivad mehed,“ räägib ta. „See kultuur on üpris äärmuslik. See on haidest kubisev bassein. Naised lihtsalt jälestavad seda.“ Pétursdóttirile meeldis rahandus. Talle ei meeldinud aga see, kuidas islandi mehed seal toimetavad, ja nii ta lahkuski 2006. aastal ametist. „Inimesed ütlesid, et ma olen hull,“ räägib ta, aga tema tahtis luua finantsteenuste ettevõtte, mida juhiksid täielikult naised. „Et finantsmaailma rohkem naiselikke väärtusi tuua,“ nagu ta ütleb.

      Praegu on tema firma üks väheseid kasumlikke finantsettevõtteid kõigi nende seas, mis Islandile veel jäänud. Pärast väärtpaberibörsi krahhi hakkas raha sisse voolama. Näiteks mõni päev enne meie tutvumist kuulis ta ühel varahommikul, et keegi prõmmib välisuksele. Kui ta ukse avas, seisis seal väike vanamees. „Mul on kogu sellest süsteemist siiber,“ kurtis mees. „Tahan nüüd oma raha naiste hoolde anda.“

      Mõtlesin sellele, kui jalutasin viimase Islandil viibimise päeva pärastlõunal Saaga muuseumi. Selle muuseumi eesmärk on glorifitseerida saagasid, 12.–13. sajandist pärinevaid islandi eepilisi lugusid, ent muuseumi elusuurused dioraamid meenutavad pigem moodsat tõsielusarja. Ei mingeid silikoonkujusid, vaid päris muistsed islandlased või neid kehastavad näitlejad ning valjuhäälditest kostvad kriisked ja verdtarretavad karjed: katoliku piiskopil Jón Arasonil raiutakse parajasti pead maha; õde Katrini nimelist ketserit põletatakse tuleriidal; lahingustseenis torkab verest nõretav viiking mõõga maaslamava vaenlase südamesse. Eesmärgiks on ülim tõetruudus ja selle saavutamiseks pole kulusid kokku hoitud. Ühe verd ja sisikonda kujutava elutruu stseeni juurest teiste juurde liikudes heidan tahtmatult pilgu selja taha – ega sealt ole lähenemas mõni sõjakirvega viiking? Mulje lõi mind nii pahviks, et kui ma jõudsin näitusega ühele poole ja märkasin pingil liikumatult istuvat ja lugevat jaapanlannat, pidin ta õlga sõrmega puudutama veendumaks, et ta on ehtne.

      Minevik on islandlastele arvatavasti väga kallis: see on lugu kokkupõrgetest ja kangelaslikkusest. Lugu sellest, kes suutis keda toorema jõuga maha lüüa. Selles loos võib ette tulla üksjagu naisi, aga peaasjalikult on see meeste lugu.

      Kui võtta laenuks suur hulk raha ja luua selle abil võltsrikkust, tähendab see tuleviku importimist olevikku. See ei ole tegelik tulevik, vaid tuleviku groteskne silikoonversioon. Finantsvõimenduse