Buumerang: Reisid uude Kolmandasse Maailma. Michael Lewis

koju läinud. Neli ööd olin talunud nende läbi seina kostvaid vaalakarjeid, nüüd valitseb vaikus. Võin end koos raamatuga „The Economic Theory of a Common-Property Resource: The Fishery“ voodisse kerra tõmmata. Islandi rikkus pärineb ühel või teisel viisil kalast ning kui tahetakse mõista, mida islandlased oma rahaga tegid, tuleb kõigepealt mõista, kuidas see raha tuli.

      Selle suurepärase teose kirjutas Indiana ülikooli majandusteadlane H. Scott Gordon juba 1954. aastal. Selles kirjeldatakse kalurite kehva olukorda ning otsitakse seletust, „miks ei ole kalurid jõukad vaatamata sellele, et mere kalavarud on inimesele kättesaadavatest ressurssidest kõige rikkalikumad ja ammendamatumad“. Probleem on selles, et kuna kalad kuuluvad kõigile, siis ei kuulu nad kellelegi. Igaüks võib kala püüda nii palju kui tahab ja sestap püütakse kala nii palju, et kalapüük ei ole enam kellegi jaoks kasumlik. „Iga kalur hellitab lootust püüda „suur loomus“,“ kirjutab Gordon. „Nagu kalureid hästi tundvad inimesed tihti tunnistavad, on kalurid loomult mängurid ja parandamatud optimistid.“

      Teisisõnu, kalurid sarnanevad paljuski Ameerika investeerimispankuritega. Liigse eneseusaldusega teevad nad vaeseks nii iseend kui ka oma püügikohad. Püütava kala hulga lihtne piiramine ei lahendaks probleemi, see vaid tugevdab konkurentsi kalavarudele ja vähendab kasumit. Eesmärk pole see, et kalurid kulutaksid üha enam raha üha rohkemate võrkude ja suuremate laevade peale. Eesmärk on püüda minimaalse jõupingutusega maksimaalne hulk kala. Et selleni jõuda, on vaja valitsuse sekkumist.

      See äratundmine ongi asjaolu, tänu millele sai Islandist kui 1900. aasta paiku ühest Euroopa vaesemast maast 2000. aastaks üks rikkamaid riike. Suur muutus Islandil sai alguse 1970. aastate alguses, mil kalasaagid olid närused. Kui parimad kalurid olid teist aastat järjest naasnud merelt ilma tavapärase tursasaagita, astus Islandi valitsus radikaalse sammu: kalavarud erastati. Iga kalur sai püügikvoodi, mis põhines umbkaudu tema varasematel püüginumbritel. Kes oli Islandil suurpüüdja, see sai paberi, mis andis talle õiguse püüda näiteks ühe protsendi kogu hooaja lubatud püügimahust. Enne püügihooaja algust määrasid mereuurimisinstituudi teadlased kindlaks, millise koguse turska võib välja püüda, ilma et see kahjustaks kalavarude olukorda pikemas perspektiivis. Lubatud püügikogus muutus aastast aastasse, aga igaühe protsent aastakogusest oli fikseeritud ning see paberitükk kindlustas protsendi talle jäädavalt.

      Kes aga ise kalastada ei tahtnud, võis oma kvoodi müüa teisele soovijale. Nõnda liikusid kvoodid nende kätte, kellele need olid kõige väärtuslikumad, st parimate kalurite kätte, kes oskasid kala merest kätte saada kõige efektiivsemalt. Oma kvoodi võis viia ka panka ning võtta selle tagatisel laenu, pangale aga ei valmistanud mingit raskust määrata dollarihind maailma rikkalikemate varudega tursapüügipiirkonnast konkursita väljapüütavale tursakvoodile. Erastamisele lisaks olid kalavarud ka optsioonidega kaetud.

      SEE OLI KOHUTAVALT ebaõiglane: kõigi ühine ressurss – Islandit ümbritsevas meres elavad kalad – anti lihtsalt üle käputäiele õnneseentest islandlastele. Üleöö tekkisid Islandis esimesed miljardärid, kõik nad olid kalurid. Sotsiaalpoliitikana oli lahendus aga nupukas: ühtäkki polnud kala enam hädisevõitu toimetulekuvahend, vaid sellest sai reaalse, kestva jõukuse allikas. Väiksem hulk inimesi püüdis väiksema vaevaga enam-vähem õige koguse kala, mis pikas perspektiivis maksimeerib Islandi kalastuspiirkondade väärtuse. Tänu uuele rikkusele muutus Island põhjalikult – maast, mis oli 1100 aastat olnud mahajäänud kolgas, sai koht, mis sünnitas Björki. Island on saanud oma muusikutega kuulsaks, sest nüüd on islandlastel aega teha muusikat ja palju muudki. Islandi noortele makstakse kinni näiteks välismaal õppimine ja toetatakse nende arengut kõige erinevamates huvitavates suundades. Islandi kalanduspoliitika on muutnud Islandi nägu ning Islandist on saanud tõeline masin, mis tursast filosoofiadoktoreid vorbib.

      Aga sellest tekib mõistagi uus probleem: doktorikraadiga inimesed ei taha elatist teenida kalapüügiga. Nemad vajavad muud tegevust.

      Tõenäoliselt ei ole selleks ka töö Islandi teisel peamisel loodusressursil põhinevas tööstusharus: energeetikas. Kosed ja keev laava toodavad tohutul hulgal odavat energiat, kuid erinevalt naftast ei saa seda tulusalt eksportida. Islandi energia on Islandil lõksus ning kui lõksus energia kõlab ehk poeetiliseltki, siis selle probleemiga tulid islandlased toime üpris proosalisel moel. Nad küsisid endalt: mida tohutult energiamahukat saaksid nad valmistada, mille eest oldaks nõus maksma? Vastuseks kõlas: alumiinium.

      Pange tähele, keegi ei küsinud, mida islandlased sooviksid teha või mille tegemiseks oleksid islandlased eriti sobilikud. Keegi ei arvanud, et islandlastel on mingi loomulik anne alumiiniumi tootmiseks, tõsi on pigem vastupidine. Kui riigi suurim alumiiniumitootja Alcoa tahtis 2004. aastal hakata püstitama hiiglaslikku sulatustehast, põrkus ta kahe Islandile eriomase probleemiga. Esimene probleem oli niinimetatud salainimesed ehk selgemalt öeldes haldjad, kelle olemasolusse suur hulk rikkalikust folkloorist pikalt ja põhjalikult läbi imbunud islandlasi siiralt usub. Enne sulatustehase rajamist pidi Alcoa leppima sellega, et valitsuse määratud ekspert kammis taraga ümbritsetud ehitusplatsi läbi veendumaks, et platsil ega selle all pole peidus haldjaid. Tegemist oli ettevõtte jaoks delikaatse olukorraga, jutustas mulle Alcoa kõneisik, sest platsi haldjavabaks tunnistamise eest pidi firma maksma suure summa, kuid mehe sõnul „ei saanud meie kui firma ametlikult haldjate olemasolu möönda“. Teiseks ja tõsisemaks probleemiks olid Islandi meessoo esindajad, kes suhtusid turvariskidesse kergekäelisemalt kui teiste maade alumiiniumitehaste töölised. „Tööstuses on vaja inimesi, kes järgivad eeskirju ja teevad, mis vaja,“ räägib Alcoa kõneisik. „Siin ei vajata kangelasi. Ei pea hakkama parandama seda, mille parandamine pole sinu töö, sest nii võib kogu värk õhku lennata.“ Islandi meestel on aga kalduvus proovida parandada asju, mille parandamine pole nende töö.

      Islandi majandust eemalt vaadeldes torkab paratamatult silma üks kummaline asjaolu: inimesed on nii haritud, et nad ei sobi enam saadaoleva töö peale. Kõigile kõrgelt koolitatud ja tarkadele inimestele, kellest igaüks peab end eriliseks, on pakkuda kaht enamasti kohutavat leivateenimise viisi: traaleripüük ja alumiiniumi tootmine. Muidugi leidub veel mõningaid ameteid, mida üks peen ja haritud inimene Islandil võiks tahta pidada. Näiteks teatud paigas haldjate puudumise tõendamine. („See võtab vähemalt kuus kuud aega ja võib olla väga keeruline.“) Neid ametikohti aga ei jagu nii palju, kui oleks vaja, arvestades riigi võimekusega tursast filosoofiadoktoreid toota. 21. sajandi koidikul igatsesid islandlased leida oma majanduses midagi sellist, millega nende filigraansel mõistusel sobiks tegelda.

      Siseneda investeerimispangandusse.

      VIIENDAT KORDA viie päeva jooksul panen tähele, et lauas, kus istuvad islandi mehed ja islandi naised, valitseb kerge pinge. Meeste juures võib märgata nende ülemaailmset tendentsi naistega mitte vestelda – pigem küll mitte kaasata naisi vestlusse –, kui puudub ilmne seksuaalne motiiv. Kuid see ei ole kindlasti probleem. Jälgides islandi mehi ja naisi, kes kusagil koos viibivad, tundub, nagu oleks pilgu ees väikesed lapsed. Nad ei mängi üksteisega, vaid igaüks omaette, neis on orgaaniliselt isegi vähem ühist kui teiste arenenud riikide meestel ja naistel, ja see tegelikult ütleb mõndagi. See ei tähenda kindlasti mitte sõna otseses mõttes naiste allasurutust. Paberil ja ajalooliste globaalsete standardite järgi on naiste olukord sama hea nagu mujal: tasemel riiklik arstiabi, töölkäijate suur osakaal, võrdsed õigused. Kuid islandi naistel näib puuduvat islandi meestega tõeline side – vähemalt neid kümme päeva jälginud turisti pilgu läbi vaadatuna. Iseseisvuspartei on peamiselt meeste partei, sotsiaaldemokraatlik partei peamiselt naiste partei. (1. veebruaril 2009. aastal, mil Geir Haarde viimaks tagasi astus, tuli tema asemele sotsiaaldemokraat Jóhanna Sigurðardóttir, miska Island sai endale mitte ainult naispeaministri, vaid ka nüüdismaailma esimese avalikult homoseksuaalse riigipea – ta on abielus naisega.) Kõik tunnevad kõiki, aga kui islandlastelt infot pärida, soovitavad mehed alati mehi ja naised naisi. Stefan Alfssoniga soovitas mul rääkida näiteks mees.

      KUIVETU JA NÄLGINUD välimusega Alfsson, kelle habemetüügas pole hoolitsetud, vaid pigem loomulik, näeb ikka veel välja rohkem traalerikapteni kui finantsisti moodi. Merel hakkas ta käima kuueteistkümneselt, õppides püügihooaegade vahel kalandust. Rabavalt noorena, 23-aastaselt, sai temast sai ühe Islandi kalatraaleri kapten ning nagu ma teistelt meestelt