Buumerang: Reisid uude Kolmandasse Maailma. Michael Lewis

islandi meestel – on sellele, miks nad globaalsetesse finantstehingutesse sööstes maailmarekordeid purustasid, oma seletus: islandlased olevat loomuldasa paremat tõugu. Kuna rahvas on väike ja nad on elanud isoleeritult, võttis 1100 aastat aega, kuni nad ise – ja muu maailm – seda loomupärast annet mõistma ja kasutama hakkasid, kuid nüüd on maailm ühetaoline ja raha liigub, enam pole ebaõiglasi ebasoodsaid tingimusi. Islandi president Ólafur Ragnar Grímsson esines välismaal loengutega ja seletas, miks on islandlased panganduse imelapsed. „Meie väärt eelisteks on minevikupärand ja ettevalmistus, kultuur ja koduturg,“ teatas ta ning loetles üheksa eelist, lõpetades loetelu islandlaste sõbralikkusega. („Osa inimeste meelest oleme me võluvad ekstsentrikud, kes ei tee kärbselegi liiga.“) Samast paatosest kantud etteasteid kostis ohtralt, enamik neist islandi keeles. „Ülikoolis viidi läbi uurimusi, mis pidid seletama, miks Islandi äriajamise mudel on see kõige parem,“ räägib majandusteaduskonna juht Gylfi Zoega. „Ikka üks ja seesama jutt meie mitteformaalsetest kommunikatsioonikanalitest ja suutlikkusest kiiresti otsuseid langetada ja nii edasi.“

      „Kogu aeg räägiti meile, et Islandi ärimehed on väga targad,“ jutustab ülikooli rahandusprofessor ja endine pankur Vilhjálmur Bjarnason. „Nad olid ülikärmed. Kui nad midagi ostsid, siis käis see väga kähku. Miks? Tavaliselt läheb nii juhul, kui müüja on hinnaga väga rahul.“

      Islandi pankurikultusega kaasaminekuks ei tarvitsenud olla islandlane. Saksa pangad investeerisid Islandi pankadesse 21 miljardit dollarit. Hollandlased käisid välja 305 miljonit ja Rootsi pani mängu 400 miljonit. Tummakslööva 14-protsendilise aastatulu lubadusest lummatuna kühveldasid Briti investorid sinna 30 miljardit dollarit – 28 miljardit ettevõtetelt ja üksikisikutelt, ülejäänu pensionifondidest, haiglatest, ülikoolidest ja teistest avalikest asutustest. Ainuüksi Oxordi ülikool jäi ilma 50 miljonist dollarist.

      Kuna islandlasi on maailmas nõnda vähe, siis võib-olla sellepärast ei teagi me neist suurt midagi. Me peame neid enam-vähem skandinaavlastega sarnanevaks leebeks rahvaks, kes tahab kõike kõigile võrdselt jagada. Aga islandlased ei ole sellised. Neis on teatavat metsikust nagu hobuses, kes vaid teeskleb, nagu oleks ta ratsastatud.

      PÄRAST KOLME Reykjavíkis veedetud päeva saan välguna selgest taevast kaks telefonikõnet. Esimene kõne tuleb tähtsaimate tele uudiste produtsendilt. Ta teatab, et tema saadet vaatab kogu Island, ning teeb ettepaneku tulla saatesse intervjuud andma.

      „Mis teemal?“ küsin mina.

      „Me tahame, et te seletaksite lahti meie finantskriisi,“ ütleb ta.

      „Ma olen siin olnud alles kolm päeva,“ tõrgun mina.

      Sellest pole midagi, ütleb ta, sest niikuinii ei saa keegi aru, mis juhtus. Hea oleks, kui keegi vähemalt püüaks seletada, isegi kui ta ka ise midagi ei tea – minu meelest näitab see, et Island ei erine muust maailmast sugugi mitte kõiges. Puiklen vastu ja siis tuleb teine kõne, seekord peaministri kantseleist.

      Islandi toonane peaminister Geir Haarde oli ühtlasi Iseseisvuspartei esimees, mis oli riigis võimul aastatel 1991–2009. Valitseti lõdvas koalitsioonis sotsiaaldemokraatide ja Progressiparteiga. (Islandi neljas suur partei on Vasakpoolsete ja Roheliste Liit.) See, et 300 000-lisel rahval, mille liikmed on kõik veresugulased, läheb tarvis nelja suurt parteid, annab tunnistust kas lahkarvamuste-alasest andekusest või siis soovimatusest üksteist kuulata. Iseseisvusparteil on neist neljast igatahes kõige rohkem usku vabasse turgu. Iseseisvuspartei on kalurite partei. Tagatipuks koosneb see „meestest, meestest ja veel kord meestest ja seal pole naistest haisugi“, nagu seletab mulle üks peaministri kunagine koolivend.

      Peaministri tillukesse residentsi sisenedes valmistun selleks, et mind peetakse kinni ja otsitakse läbi või vähemasti nõutakse pildiga dokumenti. Selle asemel aga istub valvelaua taga, jalad laual, üksainus politseinik ja loeb ajalehte. Ta heidab mulle igavleva pilgu. „Sooviksin kohtuda peaministriga,“ lausun esimest korda elus. See ei avalda politseinikule mingit muljet. Siin võib peaministriga kohtuda igaüks. Pool tosinat inimest räägivad mulle, et üks põhjusi, miks islandlased peavad endid ülemaailmses finantsettevõtluses tõsisteks tegijateks, on see, et islandlased tunnevad ennast tähtsana. Ja üks põhjus, miks kõik ennast tähtsana tunnevad, on see, et igaüks võib peaministriga ükskõik millal kokku saada.

      Mida peaminister islandlastele krahhi kohta öelda võiks, on lahtine küsimus. Islandi rahanduspoliitilisi ringkondi iseloomustab võluv finantsalane kogenematus. Majandusvaldkonna minister on filosoof. Rahandusminister on veterinaar. Keskpanga president on luuletaja. Haarde on hariduselt küll majandusteadlane, aga mitte eriti hea. Islandi ülikooli majandusteaduskonnas peeti teda suhteliselt keskpäraseks üliõpilaseks. Tervikuna on Iseseisvuspartei liidritest kujunenud arvamus, et rahandusest nad suuremat ei jaga, kuid keelduvad ka asjatundjate poole pöördumast. Abipakkumine Londoni majanduskooli islandlasest professorilt Jon Danielssonilt – kelle erialaks on finantspaanika – lükati põlglikult tagasi, samamoodi käituti Islandi ülikooli mitme tuntud rahandusspetsialistiga. Ignoreeriti isegi tõesti suurte riikide tõesti tarkade keskpankurite nõuandeid. Pole raske mõista, miks Iseseisvuspartei tükkis oma peaministriga Islandi naisi ei köida: see partei sarnaneb mehega, kes koos perega sihitult teel eksleb, lootes leida mõnd tuttavat teetähist, kuid ei võta kuulda nurisevat naist, kelle arvates tuleks kinni pidada ja teed küsida.

      „Miks Island teid huvitab?“ küsib peaminister, sisenedes ruumi sellise hoo ja võimukusega, nagu oleks ta märksa suurema riigi juht. Ja see on hea küsimus.

      Selgub, et tegelikult ei ole ta rumal, poliitilised liidrid enamasti polegi rumalad, ükskõik kui palju valijad seda ei väidaks. Muidugi räägib ta üht-teist sellist, mis ei saa olla tõsi, aga need on sellised väikesed valekesed, mis käivad peaministri ameti juurde. Ta kinnitab näiteks, et kroon on taas olemuselt stabiilne valuuta, samas kui tegelikult pole kroon rahvusvahelistel turgudel kaubeldav. Teatud põhjustel on valitsus kroonile lihtsalt omistanud suvalise väärtuse. Välismaal viibivad islandlased on juba hirmuga mõistnud, et parem on Visa kaarte mitte kasutada, kuna neile võidakse kohaldada reaalset vahetuskurssi, milline iganes see poleks.

      Peaminister tahab mind uskuma panna, et nägi Islandi finantskriisi ette, aga ei saanud selle suhtes suurt midagi ette võtta. („Me ei saanud oma kartusi pankade osas avalikult välja öelda, kuna siis oleksime tekitanud nimelt seda, mida me vältida püüdsime – paanikat.“) Järelikult ei tule süüdistada mitte temataolisi poliitikuid, vaid finantsiste. Mingil tasandil on rahvas sellega nõus: kui Bauguri investeerimisgruppi juhtinud mees 101 Hoteli uksest oma limusiini poole tormas, loobiti teda lumepallidega, ning kui Kaupþingi panka juhtinud mees sisenes rahvusteatrisse ja istet võttis, vilistas rahvas ta välja. Enamasti on suured ninad aga Islandist Londonisse jalga lasknud või peitu pugenud, lastes vaesel peaministril häbi enda peale võtta ja saates ta kohtuma igal nädalavahetusel parlamendihoone juurde kogunevate vihaste demonstrantidega, keda juhib folklauljast aktivist Hörður Torfason.

      Haardel on oma lugu, mida ta kaitseb: välismaalased usaldasid oma kapitali Islandi kätte ja islandlased käisid sellega ümber oskuslikult, siis aga toimus 15. septembril 2008. aastal Lehman Brothersi krahh, mispeale välismaalased sattusid paanikasse ja hakkasid kapitali tagasi nõudma. Island ei kaotanud mitte omaenese mõtlematuse, vaid globaalse tsunami tõttu. Selle loo häda on selles, et see ei seleta, miks tabas tsunami Islandit, aga mitte näiteks Tongat.

      Kuid ma ei tulnud Islandile vaidlema. Tulin, et mõista. „Ühte asja tahaksin küll teilt küsida,“ ütlen ma.

      „Jah?“

      „Kas on tõsi, et te ütlesite rahvale: on aeg lõpetada tegelemine pangandusega ja minna kala püüdma?“

      Hästi öeldud! Tabavalt, õigesti, asjakohaselt. Mina olin kuulnud seda kaudsetest allikatest, ühe New Yorgi riskifondi juhi käest. Peaminister puurib mind enesekindlal ja valjul pilgul. „See on jõhker liialdus,“ vastab ta.

      „Minu arust on see mõistlik jutt,“ ütlen arglikult.

      „Mina pole niiviisi öelnud!“

      Ilmselt olen tabanud mingit hella kohta, aga millist täpselt, ma ei tea. Kas ta kardab, et selline ütlus näitab teda lollina? Või arvabki ta,