Rändaja. 1. raamat. Diana Gabaldon

pööras!”

      „Tõsi ka või?” Franki puhtaksküüritud nägu säras. „Ega see liiga vara ei ole?”

      „On küll. Doktor Spock ütleb, et nad ei peaks seda tegema enne kui neljakuuselt.”

      „Mida see doktor Spock üldse teab? Tule siia väike kaunitar; anna issile üks musu selle peale, et sa nii kiirelt arened.” Ta võttis väikese pehme kehakese liibuvas roosas öösärgis ja suudles teda ninaotsale. Brianna aevastas ja me hakkasime naerma.

      Vakatasin samas, taibates, et see oli mul peaaegu terve aasta jooksul esimene kord naerda. Ja see oli ka esimene kord naerda koos Frankiga.

      Ka tema taipas seda; ta pilk ristus Brianna pea kohal minu omaga. Franki silmad olid pähklikarva ja praegu täitis neid õrnus. Naeratasin talle veidi pelglikult ja taipasin äkki ülima selgusega, et ta on peaaegu alasti, veetilgad kõhnadelt õlgadelt alla veeremas ja päevitunud rinna pehmele nahale kiiskama jäädes.

      Korraga kandus meie ninna kärsahais, mis meie perekondlikule idüllile järsu lõpu tegi.

      „Kohvikann!”

      Frank surus Bree pikema jututa mulle sülle ja sööstis kööki, jättes mõlemad käterätid mu jalge ette hunnikusse maha. Tema köögi suunas sprintivad paljad kannikad, mis olid muu kehaga võrreldes kohatult valged, panid mind muigama ja ma läksin Breed õla vastu surudes talle järele.

      Frank seisis paljalt kraanikausi juures keset vastiku lõhnaga aurupilve, mis tõusis kõrbenud kohvikannust.

      „Võibolla siis teed?” küsisin ma ja toetasin Brianna vilunud liigutusega puusale, sorides teise käega nõudekapis. „Orange pekoe 1 on vist otsas; on ainult tavalised Liptoni teepakid.”

      Frank krimpsutas nägu; sõrmeotsteni inglasena oleks ta pigem kempsupotist vett lakkunud, kui pakiteed joonud. Need olid siia jäänud proua Grossmanist, kord nädalas käivast koristajast, kelle arvates oli lahtistest lehtedest valmistatud tee must ja vastik.

      „Ei, ma võtan ülikooli minnes tee peal tassi kohvi. Aa, ja sellega seoses meenub mulle – kas sul on meeles, et täna tuleb dekaan oma prouaga meile õhtust sööma? Proua Hinchcliffe’il on Briannale kingitus.”

      „Ah jaa,” kostsin ma ilma erilise entusiasmita. Olin Hinchcliffe’idega kohtunud ega põlenud soovist seda uuesti läbi elada. Kuid tuli pingutada. Ohkasin mõttes, tõstsin lapse teisele puusale ja otsisin sahtlist pliiatsi, et hakata poenimekirja koostama.

      Brianna pistis nina mu šenillhommikumantli rinnaesisesse, lastes seejuures kuulda aplaid mõminaid.

      „Sa ei saa ometi jälle näljane olla,” ütlesin tema peanupukesele. „Ma söötsin sind vähem kui kahe tunni eest.” Kuid mu rinnad hakkasid ta tuhnimise peale tilkuma ja juba ma istusingi maha ning tegin hommikumantli eest lahti.

      „Proua Hinchcliffe ütles, et lapsele pole vaja iga kord, kui ta nutab, süüa anda,” tähendas Frank. „See pidi nad ära rikkuma, kui režiimist kinni ei pea.”

      See ei olnud esimene kord, kui proua Hinchcliffe’il minu kasvatusmeetodite kohta midagi öelda oli.

      „Eks ma siis rikun ta ära,” vastasin Frankile otsa vaatamata jahedalt. Väike roosa suuke põles ootusest ja Brianna hakkas arutu isuga imema. Teadsin sedagi, et proua Hinchcliffe’i arvates on rinnaga toitmine vulgaarne ja ebasanitaarne. Mina, kes ma olin näinud lugematuid 18. sajandi imikuid rahulolevalt emme tissi otsas rippumas, nii ei arvanud.

      Frank ohkas, kuid ei öelnud enam midagi. Viivitas hetke, pani pajakinda ära ja hakkas ukse poole liikuma.

      „Nojah,” ütles ta kohmetult, „kohtume siis kuue paiku, eks ole? Kas ma peaksin midagi tooma – et sul poleks vaja välja minna?”

      Naeratasin talle põgusalt. „Ei, ma saan hakkama.”

      „Tore siis.” Ta jäi hetkeks kõhklema, mina aga sättisin Bree mugavamalt sülle, nii et ta pea, mille kumerus meenutas mu rindu, toetus mu käsivarre murrule. Tõstsin pilgu ja märkasin, et Frank vaatab mind üksisilmi, pilk naelutatud mu poolpaljastele rindadele.

      Ka minu pilk libises üle ta keha. Nägin temas tekkivat erutust ja kummardusin tagasi lapse kohale, et varjata punastamist.

      „Nägemist,” pomisesin üle Bree pea.

      Ta seisis veel hetke, siis sirutas ennast ettepoole, suudles mind kergelt põsele ja tema alasti keha soojus tegi mind rahutuks.

      „Nägemist, Claire,” ütles ta vaikselt. „Kohtume õhtul.”

      Enne lahkumist ta enam kööki ei tulnud, nii et mul oli aega Brianna toitmine rahulikult lõpetada ja endagi tunded mingisse hädapärasesse korda seada.

      Ma ei olnud tagasitulekust saadik Franki alasti näinud, ta oli alati riietunud kas vannitoas või garderoobis. Ka ei olnud ta mind enne tänahommikust ettevaatlikku musu kordagi suudelda üritanud. Naistearst oli öelnud, et mu rasedus on „kõrge riskiastmega” ja et Frank minuga voodit jagaks, ei oleks kõne alla tulnud ka siis, kui oleksin seda soovinud – ja pealegi ma ei soovinud.

      Ma oleksin pidanud ette aimama, et see tuleb, aga ei aimanud.

      Olles algul täiesti hõivatud oma sügavast leinast, millele järgnes lähenevast emadusest põhjustatud loidus, olin heitnud kõrvale kõik mõtted, mis ei puudutanud mu paisuvat kõhtu. Pärast Brianna sündi elasin aga imetamisest imetamiseni, janunedes neid lühikesi mõttevabu rahuhetki, mil ma võisin tema süütut kehakest enda vastas hoida ja oma mõtteist ning mälust puhata, tundes vaid puhtsensuaalset naudingut tema puudutamisest ja süleshoidmisest.

      Ka Frank kaisutas lapsukest ja mängis temaga ning uinus oma suures tugitoolis, Brianna kõhuli süles, roosikarva põsk kiitsaka rinna vastu surutud, ning siis norisesid nad seal kahekesi suurimas üksmeeles. Kuid teineteist me Frankiga ei puudutanud ja kõnelesime ka ainult kas Briannast või elementaarsetest kodustest asjadest.

      Laps oli meie ühine tähelepanukese; punkt, mille kaudu me viivitamatult teineteiseni võisime jõuda ja teineteise käeulatuses püsida. Kuid näis, et see käeulatuskaugus polnud Franki jaoks enam piisav.

      Ma võinuks seda teha – vähemalt füüsilises mõttes. Olin nädala aja eest käinud arstlikus kontrollis ja arst oli onuliku silmapilgutuse ning pepupatsutuse saatel mulle kinnitanud, et võin taastada oma „suhted” abikaasaga millal vaid soovin.

      Teadsin, et Frank ei olnud mu kadumisest saadik mungaelu elanud. Ta oli alles hilistes neljakümnendates, sihvakas ja lihaseline, päevitunud ja sileda nahaga ning kokkuvõttes väga kena mees. Kokteilipidudel parvlesid naised ta ümber nagu mesilased meepurgi ümber, lastes kuuldavale seksuaalselt elektriseeritud suminat.

      Eriti torkas mulle osakonna piduõhtul silma üks pruunijuukseline piiga, kes seisis nurgas, kokteiliklaas käes, ja vahtis Franki kurval pilgul. Hiljem jäi ta purju, nuttis ja ajas segast juttu, ning kaks sõbrannat toimetasid ta koju, kostitades enne kurja pilguga nii Franki kui mind, kes ma vaikselt oma lillelises rasedakleidis ta kõrval seisin.

      Kuid Frank käitus siiski diskreetselt. Ta tuli alati ööseks koju ja pidas hoolt, et särgikrael ei oleks huulepulga jälgi. Kuid nüüd tahtis ta päriselt tagasi tulla. Möönsin, et tal oli teatav alus oodata sisselaskmist; kas see polnud mitte naise kohus, ja mina taas tema naine?

      Oli vaid üks väike probleem. Südaöösiti unest ärgates ei igatsenud ma mitte Franki. Mitte tema sile ja kõhn keha ei kõndinud ringi mu unedes ega ajanud mind märjalt ja hingeldades üles, süda pekslemas häguselt meenunud puudutusest. Kuid seda meest ei puuduta ma enam iial.

      „Jamie,” sosistasin ma siis, „oh, Jamie, Jamie.” Mu pisarad veiklesid koiduvalguses ja jäid Brianna pehmesse punasesse juuksesasisse rippuma nagu laialipillatud pärlid ning teemandid.

      See ei olnud hea

1

Tippkvaliteetsed purustamata mustad teelehed. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)