Rändaja. 1. raamat. Diana Gabaldon

püüdes nuttu lõpetada, ja ajasin selja sirgu.

      „Frank,” ütlesin ma. „Ma tean, et sa ei taha minuga enam mingit tegemist teha ja ma ei süüdista sind mitte põrmugi. Lihtsalt… lihtsalt mine ära, eks?”

      Tema ilme oli muutunud. See ei olnud enam vihane, vaid murelik ja kergelt segaduses. Ta istus voodi kõrvale, pööramata tähelepanu arstile, kes oli ligi astunud ja katsus mu pulssi.

      „Ma ei lähe kusagile,” vastas Frank peaaegu õrnalt. Ta võttis uuesti mu käe, ehkki püüdsin seda ära tõmmata. „See… Jamie.

      Kes ta oli?”

      Hingasin sügavalt ja kärinal sisse. Arst hoidis mu teist kätt, püüdes ikka veel pulssi mõõta, ja ma tundsin absurdset hirmu, nagu tahaksid nad kahekesi mind kinni hoida. Surusin tekkiva paanika siiski alla ja püüdsin rääkida rahulikult.

      „James Alexander Malcolm MacKenzie Fraser,” ütlesin ma sõnade vahele vahet jättes ametlikul toonil, nii nagu Jamie ise, kui ta mulle esimest korda oma täisnime meie pulmapäeval välja ütles. See meenutus vallandas järjekordse pisara, mille ma õlaga ära kuivatasin, sest mu mõlemad käed olid kinni.

      „Ta oli mägismaašotlane. Ta ttapeti Cullodeni lahingus.”

      Miski ei aidanud, ma nutsin jälle lahinal, kuigi pisarad mu hinge käristavat valu sugugi leevendada ei suutnud, aga see oli ainus, mida ma talumatule valule vastu võisin seada. Kummardusin kergelt ettepoole, püüdes valu kokku suruda ja tõmmata ennast kerra oma üsas peituva väikese ja märkamatu elu ümber; see oli ainus, mis mulle oli jäänud Jamie Fraserist.

      Frank ja arst vahetasid pilgu, mida ma vaid pooleldi märkasin. Nendele oli Culloden loomulikult tükikene kauget minevikku. Minu puhul juhtus see aga alles üleeile.

      „Võibolla laseme proua Randallil nüüd natuke puhata,” pakkus arst. „Ta näib olevat pisut erutunud.”

      Frank vaatas arsti ja seejärel minu otsa, suutmata otsustada.

      „Jah, tõepoolest, ta paistab endast väljas olevat. Aga ma tahaksin siiski teada… mis see on, Claire?” Mu kätt silitades oli ta nimeta sõrmest hõbesõrmuse leidnud ja kummardus alla, et seda uurida. Selle andis Jamie mulle pulmapäeval; lai hõbedane šoti põimornamendis ehe, mille palmikuotsi kaunistasid stiliseeritud graveeritud karuohakaõied.

      „Ei!” karjatasin ma ehmunult, kui Frank üritas seda mul sõrmest võtta. Tõmbasin käe tagasi, surusin rusikasse ja peitsin kõhu alla, pannes vasaku peo kaitseks peale. „Ei, sa ei tohi seda ära võtta, ma ei luba. See on mu laulatussõrmus!”

      „Aga Claire, vaata…”

      Franki sõnad katkestas doktor, kes oli tulnud ümber voodi, alla kummardanud ja nüüd Frankile midagi kõrva pomises. Mu kõrv püüdis kinni üksikud sõnad – „…ärritada teie abikaasat praegusel hetkel. Šokk on…” –, siis oli Frank juba uuesti püsti ja arst nügis teda kindlameelselt ukse poole, noogutades möödudes ühele õdedest.

      Ma peaaegu ei tundnudki nõelatorget; oma värskelt mässama löönud leinavalus ei märganud ma eriti midagi. Läbi udu kuulsin veel Franki lahkumissõnu: „Hea küll, aga Claire – ma saan selle teada!” Siis langes mu peale õnnistatud pimedus ja ma magasin ilma unenägudeta kaua, kaua aega.

      Roger kallutas karahvini ja kergitas vedeliku taseme klaasis pooleni. Ning ulatas klaasi pooleldi naeratades Claire’ile.

      „Fiona vanaema ütles ikka, et kus tõbi tülitab, seal viski avitab.”

      „Olen hullemaidki rohte näinud,” ütles Claire ja võttis klaasi kerge muigega vastu.

      Roger valas ka endale, istus Claire’i kõrvale ja mekkis vähehaaval jooki.

      „Tead, ma püüdsin teda minema ajada,” ütles Claire äkki klaasi langetades. „Franki. Ütlesin talle: ma tean, et sinu tunded minu vastu ei saa jääda muutumatuks, ükskõik mis sa arvad või usud. Ütlesin, et annan talle lahutuse; ta peab ära minema ja mu unustama – jätkama sedasama elu, mida ta oli asunud rajama ilma minuta.”

      „Aga ta ei teinud seda,” ütles Roger. Päikese loojudes oli kabinet jahedaks läinud, ta kummardus ja lülitas sisse kiviaegse elektrikamina. „Sest sa olid lapseootel, eks ole,” pakkus ta.

      Claire heitis talle terava pilgu, kuid naeratas siis natuke virilalt.

      „Jah, täpselt nii. Ta ütles, et isegi mõelda lapseootel naise hülgamisele, kellel pole peaaegu mingeid sissetulekuid – et seda suudab ainult tõbras. Eriti kui selle naise reaalsustaju näib sutsu nõrgapoolne olevat,” lisas ta pilklikult. „Ma ei olnud tegelikult päris sissetulekuta – mul oli natuke onu Lampsi jäetud raha –, aga Frank ei olnud ka tõbras.” Claire’i pilk libises raamaturiiulile. Seal seisid reas tema abikaasa ajalooalased tööd, seljad laualambi valguses läikimas.

      „Ta oli väga väärikas inimene,” ütles ta vaikselt. Siis võttis ta lonksu viskit, sulgedes klaasist tõusva alkoholiauru eest silmad.

      „Ja siis veel see, et ta teadis või aimas, et ta ise lapsi ei saa. Tõsine löök inimesele, kes tegeleb pidevalt ajaloo ja genealoogiatega. Kõik need dünastilised kaalutlused, saad aru.”

      „Jah, saan aru küll,” vastas Roger aeglaselt. „Aga kas ta ei tundnud… selles mõttes, et ikkagi teise mehe laps?”

      „Võibolla.” Rogerit vaatasid taas merevaigusilmad, kuid nende teravust mahendasid viski ja mälestused. „Aga olukord oli selline, et kuna ta ei uskunud – ei suutnud uskuda – ühtki sõna, mis ma Jamiest rääkisin, siis oli lapse isa lihtsalt teadmata. Ja kui ta ei teadnud, kes see mees on – ja veenis ennast, et mina ka tegelikult ei tea, vaid olen need kujutluspildid endale šoki mõjul lihtsalt välja mõelnud –, siis polnudki justkui kedagi, kes võinuks väita, et laps ei ole tema oma. Ja kindlasti mitte mina,” lisas ta pisukese kibedusega.

      Claire võttis suure lonksu viskit, nii et silmad vesiseks läksid, ja pidas hetke vahet, et neid kuivatada.

      „Aga et kindel olla, viis ta mu minema. Bostonisse,” jätkas ta. „Talle pakuti Harvardis head kohta ja seal ei tundnud meid keegi. Ja seal sündiski Brianna.”

      Mind äratas uuesti viril nutujoru. Olin läinud tagasi sängi kell 6.30, olles enne seda öö jooksul viis korda tite pärast ärganud. Unesegane pilk kellale kinnitas, et kell on 7.00. Vannitoast kostis rõõmsat laulu – Franki hääl lõõritas üle veepahina „Valitse, Britannia!”

      Lamasin voodis, kurnatusest jõuetu, ja mõtlesin, et huvitav, kas ma suudan lapse nuttu senikaua taluda, kuni Frank duši alt välja tuleb ja Brianna minu juurde toob. Laps oleks mu mõtteid nagu lugenud ja nutt kõvenes tooni või paari võrra, kuni jõudis korrapäraste kriiseteni, mida katkestasid hirmutavad hingeldamishäälitsused. Heitsin tekid jalgadelt ja sööstsin paaniliselt voodist, käitudes umbes sama moodi kui sõjas läbi elatud pommirünnakute ajal.

      Kolistasin mööda külma koridori lastetuppa kolmekuuse Brianna juurde, kes selili lamades oma väikese punapeaga vehkis. Olin unevaegusest nii segi, et mul kulus hetk aega taipamaks, et ma olin ta maha jätnud kõhuli.

      „Kullakene! Sa pöörasid ennast ringi! Täitsa ise!” Omaenda hulljulgusest ehmunud, vehkis Brianna oma väikeste roosade rusikatega ja kisas kõvemini, silmad kinni.

      Haarasin ta sülle, potsutasin seljale ja kussutasin teda.

      „Oh, sind kullakallikest! Vaat kui tubli tüdruk sa oled!”

      „Mis on? Mis juhtus?”

      Frank tuli pead kuivatades vannitoast, teine käterätt niuete ümber keeratud. „Kas Briannaga on midagi lahti?”

      Ta tuli murelikul näol meie poole. Mida lähemale sünnitus jõudis, seda närvilisemaks olime mõlemad muutunud; Frank ärritus kergesti ja mina olin hirmul, oskamata aimata, mis meist saab, kui meie vahele ilmub Jamie Fraseri laps. Aga kui õde siis Brianna korvist välja tõstis ja Franki kätte andis, öeldes: „Noh, plikakene, mine issi sülle,” läks Franki