Rändaja. 1. raamat. Diana Gabaldon

rinna pihku.

      Ta pea langes alla ja tema huuled sulgusid pehmelt rinnanibu ümber. Oigasin, tundes taas seda pooleldi valulist torkimist, kui piim läbi peenikeste kanalite voolas. Asetasin käe ta kuklale ja tõmbasin teda veidi lähemale.

      „Kõvemini,” ütlesin ma. Ta suu oli pehme ja surve õrn, ning see ei meenutanud sugugi imiku kõvade hambutute igemete halastamatut haaret, mis haakub su külge nagu jeekim, nõudlik ja tühjendav, ning paneb küllusesarve oma ahnusega silmapilkselt pulbitsema.

      Frank põlvitas mu ette, suu andunud palvel. Kas niimoodi tundis ennast jumal, mõtlesin ma, nähes ennast kummardatavat – kas ka tema oli triiki täis õrnust ja halastust? Minus miilav väsimus tekitas tunde, nagu toimuks kõik aegluubis, nagu oleksime vee all. Franki käed liikusid aeglaselt nagu vetevoos hõljuvad merikasvud, libisedes üle mu keha sama õrnalt kui vetikapuhmas, tõstes mind seejärel lainena jõuliselt üles ja jättes maha mererannale, mis paiknes lastetoa põrandavaibal. Sulgesin silmad ja lasin tõusuveel end minema kanda.

      Vana pastoraadi välisuks avanes roostes hingede kriiksudes, teatades Brianna Randalli tagasisaabumisest. Roger kargas tüdrukute hääli kuuldes välkkiirelt jalule ja kadus eeskotta.

      „Nael parimat võid – sa käskisid mul tuua parimat võid ja ma tõin ka, aga muudkui mõtlesin, et milline see mitteparim või halvim on…” Brianna ulatas Fionale paberisse pakitud toidukaupa, rääkides ja naerdes läbisegi.

      „No kui sa tolle vana kaabaka Wicklow’ juurest tõid, siis see ongi halvim, öelgu tema mis tahes,” ütles Fiona vahele. „Oo, ja sa tõid kaneeli ka, väga hää! Siis ma teen kaneeliküpsiseid, kassa tahad tulla ja vaadata, kuda see käib?”

      „Jaa, aga kõigepealt ma tahan õhtust süüa. Nälg võtab silmanägemise ära!” Brianna tõusis kikivarvule ja nuhutas lootusrikkalt köögi suunas. „Mis meil täna on? Haggis?”3

      „Haggis! Heldekene, sina rumal inglismann – kesse siis haggist kevadel teeb! Seda tehtaks sügisel, kui lambid tapetakse.”

      „Kas ma olen inglismann?” küsis Brianna, nime üle nähtavasti heameelt tundes.

      „Muidugist oled, totu. Aga sa meeldid mulle sellegipoolest.”

      Ja Fiona vaatas naerdes üles Brianna otsa, kes kõrgus väikese šoti tüdruku kõrval peaaegu jala võrra pikema tornina. Fiona oli üheksateist, kenake ja natuke trullakas; tema kõrval näis Brianna nagu keskaegne kivikuju, tugeva kondiga ja karm. Oma pika sirge nina ja laearmatuuri klaaskupli all hiilgavate punakuldsete pikkade juustega näis ta otsekui illumineeritud käsikirjast välja astunud olevat – ikka kirev ja kirgas, mis sest, et tuhat aastat vana.

      Roger taipas korraga, et Claire Randall seisab ta kõrval. Seisab ja vaatab oma tütart armastaval ja uhkel pilgul, millesse segunes veel midagi – võibolla mälestusi? Roger taipas kerge vapustuse saatel, et ka Jamie Fraser oli ilmselt mitte ainult väga pikk ja samasuguste punaste viikingijuustega nagu ta need tütrele oli pärandanud, vaid et nad pidid olema ülepea ühte nägu.

      Mis on üsnagi tähelepanuväärne, mõtles Roger. Brianna ei pruukinud teha ega öelda midagi erilist, kuid ta võlus vaieldamatult inimesi. Temas oli mingi külgetõmbejõud, peaaegu nagu magnet, mis kõik lähedal viibivad inimesed tema ümber tiirlema pani.

      See jõud tõmbas tedagi; Brianna pööras ringi ja naeratas talle ning ilma et Roger teadlikult ühtki liigutust oleks teinud, leidis ta ennast äkki Briannale küllalt lähedal, et näha väikseid tedretähne ta põsesarnadel ja haista piibutubaka hõngu, mis oli kinni hakanud Brianna juustesse, kui ta mööda poode käis.

      „Terekest,” vastas Roger naeratades. „Kas said sealt klannide osakonnast midagi? Või kulus kõik aeg ära, et Fionale teenijatüdrukut mängida?”

      „Teenijatüdrukut?” Brianna sinised silmad tõmbusid lõbusalt kaldu. „Teenijatüdrukut? Enne olin ma inglismann, nüüd teenijatüdruk. Mida šotlased küll siis ütlevad, kui nad kenad tahavad olla?”

      „Muzirrrrull,” vastas Roger ri põristades ja tüdrukud hakkasid naerma.

      „See kõlab nagu halvas tujus aberdiini terjer,” tähendas Claire. „Aga kas sa siis leidsid sealt klannide raamatukogust midagi, Bree?”

      „Igasuguseid asju,” kostis Brianna, lehitsedes fotokoopiate pakki, mille ta oli pannud koridorilauale. „Ma jõudsin enamiku läbi vaadata, seni kuni nad koopiaid tegid – see oli kõige huvitavam.” Ta tõmbas pakist ühe lehe ja ulatas Rogerile.

      Tegemist oli väljavõttega šoti legendide kogumikust; see kandis pealkirja „Vaadiveeremägi”.

      „Legendid?” küsis Claire üle ta õla piiludes. „Kas me neid otsime?”

      „Võibolla,” vastas Roger. Ta süvenes täielikult loetavasse ja hakkas hajameelselt rääkima, mõttega mujal olles. „Mis puutub Šoti mägismaasse, siis selle ajalugu on vanimatest aegadest kuni 19. sajandi keskpaigani valdavalt suuline. Mis tähendab, et puudub väga selge vahe tegelikke, ajaloolisi isikuid puudutavate juttude ja mütoloogilistest tegelastest, nagu vesihobud ja vaimud ja haldjarahvas, pajatavate lugude vahel. Ka neid lugusid üles kirjutanud õpetlased ei teadnud sageli, kummaga on tegu – mõnikord ajalooliste tõsiasjade ja müütide seguga, mõnikord võis oletada, et jutt käib tõestisündinud asjust ning isikuist. Nüüd see siin…” – ta ulatas paberilehe Claire’ile – „…kõlab nagu tõsilugu. See on lugu sellest, kuidas üks konkreetne kaljunõlv nime sai.”

      Claire lükkas juuksed kõrva taha ja kummardus lugema, kissitades laelambi valguses silmi. Fiona, kes oli harjunud, et mingid kopitanud paberid ja tüütud ajaloojutud mõnele inimesele huvi pakuvad, kadus kööki õhtusöögi juurde.

      „„Vaadiveeremägi,”” alustas Claire. „„See ebatavaline pinnavorm, ojast veidi kõrgemal, on rahvajutu järgi oma nime saanud jakobiidist isanda ja tema teenri järgi. Isand, kellel ühena vähestest õnnestus Cullodeni alt eluga pääseda, jõudis läbi suurte raskuste koju, kuid oli seejärel sunnitud ennast ligi seitse aastat varjama ühes oma maa peal asuvas koopas, kuniks inglased mägedes Charles Stuarti pakkuläinud toetajaid jahtisid. Rentnikud jäid isandale lojaalseks ega rääkinud välja, et ta ennast koopas varjab, ning tõid talle varjupaika toitu ja muud vajalikku. Igaks juhuks nimetasid nad peidusolijat vaid „Dunbonnetiks”, et teda selles maanurgas tihedalt liikuvatele Inglise patrullidele kogemata mitte välja anda.

      >Ühel päeval kohtus poiss, kes hakkas parajasti õllevaati mööda teerada üles koopa juurde vedama, Inglise tragunite salgaga. Vapralt keeldus ta sõdurite küsimustele vastamast ja oma kandamist loobumast, mispeale tragunid teda ründasid, poiss aga lasi vaadi maha kukkuda, nii et see järsust nõlvast alla veeres ja alla ojasse kukkus.””

      Claire tõstis pilgu ja kergitas tütre otsa vaadates kulmu.

      „Miks see? Me teame – või arvame, et teame,” parandas ta tõrksa noogutusega Rogeri suunas, „et Jamie jäi Cullodeni all ellu, aga selliseid oli veel. Mis sunnib teid arvama, et see maaomanik oli Jamie?”

      „Aga loomulikult selle Dunbonneti pärast,” vastas Brianna otsekui üllatunult, et sellist asja üldse küsiti.

      „Mida?” küsis nüüd Roger talle segaduses otsa vaadates. „Mis selle Dunbonnetiga on?”

      Vastuseks võttis Brianna kätte kahlu pakse punaseid juukseid ja pistis talle nina alla.

      „Dunbonnet!” kordas ta läbematult. „Mis tähendab pruunikashalli mütsi, eks ole? Ta kandis kogu aeg mütsi, sest juuste järgi oleks teda ära tuntud! Ise sa ütlesid, et inglased kutsusid teda Punapea Jamieks. Nad teadsid, et tal on punased juuksed – ta pidi neid varjama!”

      Roger vahtis Briannale otsa ega saanud sõna suust. Tüdruku juuksed voogasid lahtiselt õlgadel, punased nagu tulekahju.

      „Sul võib õigus olla,” ütles Claire. Tütart vaadates pani erutus ta silmad särama. „Nagu sinu omad – Jamie juuksed olid täpselt nagu sul, Bree.”

3

Šoti rahvustoit, rupskitega täidetud lambamagu.